agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

siin-seal käivad kuuldused ennenägematust metslasest, kes hulgub mööda mägesid ja maid, metsi ja padrikuid. ta pidavat olema suur kui hiigelrahn ja nõtke kui indiaanlane, kiire kui tuuleiil ning märkamatu nagu tegemata jäetud liigutus. metslane liikuvat ringi vaid öösiti, tema varju olla nähtud amazonase metsades, uus-meremaa lõunarannikul, gröönimaa lagedatel väljadel ja paljudes teisteski maailma eri paigus. jutud salapärasest õigluse jaluleseadjast levivad nagu kulutuli mööda maid ja pikselaine mööda merd.

kõik sai alguse ajal, mil maailma valitses veel teadmatus. teadmatus oli hea ja aus valitseja. ta pidas lugu iseendast ning kõigist teistest elusolenditest kogu maailmas. teadmatus ei teadnud oma vanematest midagi. niikaua kui ta ennast mäletas, oli ta koguaeg üksi olnud. ühel päeval saabus aga tema ellu imekaunis ja vastupandamatu nõrkus. neil oli koos hea olla. peagi sai nõrkusest kaasvalitsejanna ning neil sündis kolm toredat poega: tugevus, tarkus ja vastupidavus. tugevus oli kolmest vennast vanim ning kippus alatasa nooremaid vendi õpetama. tarkus oli vanuselt keskmine ja teadis kaugelt rohkem kui vend, kuid oli piisavalt tark, et mitte seda välja näidata. vastupidavus oli noorim ning pidas vapralt kahe vanema venna targutamistele vastu. nooremad vennad jäid kõigis mängudes alalõpmata tugevusele alla, sest ta oli tugev ja kehtestas reeglid alati enda järgi. vanem poeg oli väga enesekindel ja teadis täpselt, kuidas miski peab olema. vahe tugevuse ja tarkuse vahel oli vaid selles, et esimene muudkui jahvatas oma mõttekäikudest, teine eelistas aga pidevalt teadmisi juurde ammutada, et tal asjade seisust veelgi täpsem ettekujutus tekiks. nii otsustaski teadmatus oma riigi tugevusele pärandada ning ise rahulikult pensionipõlve nautima jääda.

üks väike ja nutikas aafrika poiss oli just rikkiläinud raadio töökorda saanud kui algas võõramaakeelne uudistesaade. ta suutis sõnadelaviinist eristada vaid üksikuid sõnu nagu „relvad”, „maailm”, „lill” ja „metslane”. korrapealt kihutas ta suurepärast uudist kogu rahvale teatama. ta ei saanud ju ometigi vaikida sellest, et metslane on kogu maailma relvad lilledeks muutnud. see tähendas ju, et sõjad on igaveseks läbi.

lühikese ajaga oli maailmast saanud hädaorg. tugevus oli kehtestanud tugevama seaduse ning kohe tekkis hulganisti neid, kes seda järgima hakkasid. massiliselt hakati nõrgemaid hävitama ning langenute laibad kuhjati tänavanurkadele hunnikutesse nagu ootamatult mahasadanud lumi. niisugune oli seadus. samas mäletati veel aega, mil igaühest peeti lugu ja kõik olid võrdsed - see tegi olemise eriti raskeks. tarkus aga istus ninapidi teatmeteostes ega pannud ümbritsevast olukorrast midagi tähele. vastupidavus seevastu otsustas kolida hädaorust niikaugele kui jalad kannavad.

emake nõrkus käis aeg-ajalt oma vanimat poega külastamas, et teadmatuse sõnumeid edastada. viimane oli järeltulija valitsemisstiili nähes kõnevõime kaotanud ning lebas haigevoodis. seekord aga saatis nõrkus sõnumid teele oma tädimehevennanaiseõetütrega, kelle nimi oli ka nõrkus. nii sai tugevus endale kaasvalitsejanna. neil sündis seitse poega: ihnus, ahnus, aplus, hoolimatus, kõrkus, kadedus ja kavalus. poisid armastasid oma isa väga. ja nad teadsid, et ta on suur ja tugev ning ihkasid temasuguseks saada. peagi kasvasid pojad suureks ning vana tugevus taipas, et on aeg võimupirukat jagada. ta lõikas võimupiruka seitsmeks tükiks ning ulatas need poegadele. iga poeg sai valitsemiseks ühe kontinendi ning hakkas seal oma võimu kuulutama. peagi ei olnud maamunal enam tõenäoliselt kedagi, kes ei oleks näinud vähemalt üht jõudemonstratsiooni. troonipärijate sõnum oli lihtne – kelle käes on pirukas, selle käes on võim.

ühel ilusal hommikul asuski vastupidavus teele ning rändas ühtejärge kaheksateist kuud, neli päeva ja kolmkümmend kuus minutit. ta polnud sugugi väsinud ning peatus eneselegi ootamatult ühes põhja-euroopa tundmatus pisikeses riigis, mille nimi talle kuidagi meelde ei jäänud. nimelt kuulis ta kusagil kõrvemaa kandis, ardu küla lähistel imekaunist laulu ega jätnud enne kui oli jõudnud selle allikani. tegemist oli imekauni neiuga, kes laulis tundmatus keeles. ka neiu sõbrad ja lähikondlased oskasid hästi laulda. ilmselt suhtlevadki nad teineteisega vaid lauldes. vastupidavus taipas, et pole paremat paika uuesti alustamiseks kui see, kuhu ta just sattunud oli. tugevama seadusest ja võimupirukast ei olnud keegi seal midagi kuulnud.

internetis on levimas uudiskiri, et juba seitsmendat kuud pole keegi silmast silma kohtunud ühegi võimukandjaga. igalt kontinendilt on tulnud sellekohane kinnitus ja mitte keegi ei ole suutnud väidet kummutada. legendid räägivad taaskord, et tegu on metslase kätetööga. ta olevat muutnud kõigi võimupirukast maitsnute ninad kahekümne sentimeetri pikkuseks.

ei läinudki väga palju aega mööda kuni vastupidavus omandas imekauni laulukeele. selgus, et neiu oli väärikuse tütar võimekus. ilma vähimagi kõhkluseta pandi leivad ühte kappi. päevad möödusid naerdes ja lauldes. nii sündiski perre imearmas poeg, kellele pandi nimeks südikus. silmipimestavalt kaunis poisslaps muutus korrapealt kõigi lemmikuks. tal oli ainult üks puudus – ta ei osanud laulda. kogu suhtlemine aga käis lauldes ja seega ei saanud südikus rääkida kellegi muu kui oma isaga. nad vestlesid pikki päevi ja öid. päevast päeva jutustas vastupidavus pojale lugusid oma vendadest, lapsepõlvest, teadmatuse valitsemisajast ja sellest, mis juhtus, kui tugevus trooni päris. südikus muudkui kuulas ja kuulas kuni mõistis peagi, et tema koht on seal, kus abi vajatakse. ta võttis kaasa õnnistuse oma perekonnalt ning asus teele tarkuse juurde, et enne tegutsema hakkamist veel pisut teadmisi koguda.

kuuldused metslase vägitegudest olid jõudnud ka vana teadmatuse kõrvu. ta ei osanud selle teadmisega midagi peale hakata. üht aga teadmatus teadis - selles kõiges peab mingi sügavam mõte peidus olema. tal polnud aimugi, mis see olla võiks.

südikus rändas pikalt ringi, kohtus kõige erinevamate rahvuste kõige erinevamate esindajatega ja omandas selle aja jooksul kuusteist võõrkeelt. seejärel veetis ta mõned aastad tarkuse juures raamatuid lugedes ning kadus ühel päeval kui tina tuhka. sellest ajast alates on asjalood maailmas järjest paremaks muutunud. keegi ei tea päris täpselt, missugune südikus välja näeb, kuid üha rohkem inimesi väidab, et nad on temaga kohtunud. ühed ütlevad, et südikus ongi metslane, kes on just asunud kõikide riikide vahele jäävaid piire kustutama. teised räägivad jälle, et koos elurõõmu, mõõdukuse ja meelekindlusega on ta moodustanud rahvusvahelise heategevusliku salaorganisatsiooni „semm”, mille tunnuslauseks on „südikus viib sihile”. kolmandal pool teatakse rääkida, et ta on sõnastanud südikuse valemi ning jagab seda vaid lastega ja nendega, kes mäletavad head aega, mil valitses veel teadmatus.

viimane teadaanne südikusest läks liikvele üsna tema kodupaiga lähedalt kõrvemaa metsadest, mis teatas, et tal on valmimas uurimustöö teemal „kangelaslood – kas tõde või väljamõeldis?”

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

on olemas üks koht, kus kõik on nii nagu vaja. mitte midagi ei ole seal teisiti kui olla võiks. seal tegeletakse ainult kõige paremate asjadega ja kõige paremini. selles paigas elavad vaid imeilusad inimesed. nad on täiuslikud nii sisemiselt kui välimiselt ja räägivad kõige kaunimate lausetega kõige kaunimatest asjadest. nende inimeste sõnavaras puudub sõna „rahulolematus”, sest vajadused on alaliselt rahuldatud. niipea kui tekib uus vajadus, leitakse sellele lahendus. nii täiuslik on see ühiskond.

kujutage ette maailma, kus puuduvad kaos ja korralagedus ning kus ei teata midagi stressist ja depressioonist. kogu eluks vajalik on igaühel olemas. linnud laulavad taevalikult ja loomadel on alati süüa. ka nemad on oma eluga rahul. sealne keskkond on puutumatu, aastaajad vahelduvad korrapäraselt. lisage sellele pildile veel alatine päikesepaiste ja naeratavad inimesed. kui vaja, sajab vihma. sadu lakkab hetkel, mil soovite ja taevasse tekib vikerkaar. just niisugune see koht ongi, millest jutt.

kui kellelgi juhtub olema halb tuju, siis leidub korrapealt vahend tujutõstmiseks. selles maailmas on palju armastust ja hoolivust. vihkamisest ja ükskõiksusest ei teata midagi. kõik ametid on au sees ning puudub sallimatus teineteise suhtes. igale küsimusele leidub vastus ja igal vastusel on põhjendus. ei ole lahendamatuid probleeme ja kui mõni peaks tekkima, siis lahendatakse needki. vägivalda sealsed inimesed ei tunne. keegi ei taha kellelegi haiget teha. kui täpne olla, siis ei teki selleks võimalustki, sest igaühe peas on ainult üks soov – et kõigil oleks hea.

kingsepad valmistavad ainult kõige paremaid kingi ning pagarid teevad pirukaid vaid parimate retseptide järgi. majad ehitatakse kvaliteetseimatest materjalidest professionaalseimate spetsialistide poolt. elamute sisekujundus on laitmatu, mööbel treitakse vastavalt spetsiaalselt joonestatud projektidele ja aiad on imeilusalt kujundatud. hekid ei kasva kunagi kõrgeks ning kõikjal õitsevad lilled. võibolla on seal aias veel koer ja miks mitte ka kass. nad saavad omavahel väga hästi läbi. selles maailmas lihtsalt on nii ette nähtud.

väga tähtsal kohas selles ühiskonnas seisavad sport ja meelelahutus. igaüks on omal alal kõrgeimal tasemel ning seetõttu on aastaringselt toimumas kõige kütkestavamad spordivõistlused. loomulikult jagub kõigile jalgpallisõpradele alati õlut ning kaotajad teevad võitjatele välja. vastasvõistkonnad on au sees ja kohtunikud on õiglased. ei kunstnikud, muusikud ega kirjanikud pea iial puudust kannatama. loomeinimestel on olemas kõik võimalused oma potentsiaali avamiseks ning neid hinnatakse kõrgelt. ka poliitikud hoolivad oma rahvast ning juhivad ühiskonda südamega. nad on sümpaatsed ning räägivad mõistlikku juttu. kõik valikud tehakse üldise heaolu nimel. iga ametniku tegu viib järjest kasvava rahuloluni, mitte kunagi ei tehta valesid otsuseid. iseendale mõeldes mõeldakse ka teistele. jajah nii see on. selline koht on tõepoolest olemas. ainult võtke vaevaks ja vaadake. vaadake hoolega ja jätke meelde.

nii, ja nüüd võtke kätte kaugjuhtimispult ning lülitage televiisor välja. tere tulemast reaalsesse ellu.

Mario Laul, anarhistlik liikumine PunaMust, www.DELFI.ee
28. november 2006 5:48

täna külastab eestit usa president george w. bush. maailma suurimale vabastajale ja demokraadile kohaselt saabub bush suure inimtühja pommiauguga. ühistransport ei toimi, jalutada ja lehvitada ei tohi, prügivedu on häiritud.

need probleemid paistavad inimestele rohkem muret tegevat kui usa globaalne tegevus. ühendriikide poliitika vastu suunatud kriitikal on aga põhjust ning selle väljendamiseks korraldab anarhistlik liikumine punamust teisipäeval avaliku meeleavalduse-rongkäigu.

laias laastus võib meeleavalduse põhjuseid välja tuua kolm. esimene ning peamine põhjus on iraagi sõda — segastel asjaoludel alustatud agressioon maailma energiarikkaima piirkonna südames, millega on kaasnenud kümnete tuhandete surm ja miljonite pagendus. teiseks esindab bushi administratsioon tarbimiskultuslikku kapitalismi, mida toetab jõuline neoliberaalne majanduspoliitika, üritades oma nägemust maailmast rakendada tervele planeedile. kolmandaks väärib tähelepanu usa tegevuse äärmine silmakirjalikkus: trambitakse väärtuste peal, mille eest väidetakse end seisvat.

sõda terrorismi vastu?

2001. aastal vapustas maailma ohvriterohke terrorirünnak new yorgis. kurb sündmus lõppes usa ja tema liitlaste tungimisega iraaki. enne sõja ametlikku algust tulid protesti märgiks üle maailma tänavatele kümned miljonid inimesed. kuid seda ignoreeriti: kuulutades “demokraatiat” ja ”vabadust”, alustas bush kahtlaste sõnakõlksude saatel tapatalguid: ”kurjuse telg tuleb murda!”

sõja alustamise esialgsed põhjused olid muinasjutt. tänaseks on tapetud üle 50 000 tsiviilisiku, kodudest on pidanud lahkuma üle kahe miljoni inimese. agressiooni tulemusena vallandus iraagis ka kodusõda, mille ohvrite arv kasvab iga päevaga. sõda terrorismi vastu? terrori kaotamiseks maailmast peaks sellise välispoliitikaga usa alustama iseendast!

samal ajal, kui süütute hordid planeedi naftarikkaima piirkonna südames oma otsa leiavad, on ühendriikides arutlusel nõukogude liidu ja natsi-saksamaa stiilis seaduseelnõud. alates inimeste eraellu tungimisest, nende pidevast hirmutamisest kuni salajaste piinamisvanglateni välja, vilistab bushi administratsioon inimõiguste peale. õigustades seda kõike naeruväärse retoorikaga: “te olete kas meiega või terroristidega.” jne. tänaseks on aga eksperdidki tunnistanud kogu iraagi missiooni täielikku ebaõnnestumist.

korporatsioonide ülemvõim

ühendriikides valitseb kaks parteid, kuid üks ideoloogia. niiditõmbajaks kitsas seltskond, kus valitsejaks raha. globaliseeruvas maailmas on sellisel skeemil suur mõjujõud: planeedi ja selle elanike saatuse üle otsustavad multinatsionaalsed suurkorporatsioonid ning investeerimisfirmad, nende huvide kaitseks loodud organisatsioonid nagu wto ja imf ning juhtivad riigid (g8). korporatiivne inimsöömine ekspluateerib arengumaade töölisi ja ressursse, propageerib üleliigset tarbimist ning toodab raha ja võimu akumuleerumist. süsteem taastoodab ennast ning kinnistab ühiskonnas konkurentsikultust, hoolimatust, võimu kuritarvitamist jne.

usa on neoliberalistliku ideoloogia ja tarbimiskapitalismi võimsaim esindaja, kelle pakutav süsteem on orjastav ning pikemaajalises perspektiivis jätkusuutmatu. pidevale tarbimisele orienteeritud ettekujutus maailmast hävitab planeeti ning inimelusid, see on sotsiaaleetilisest vaatenurgast vale ning empiiriliselt võimatu, sest vajaksime umbes kaheksat maa-sarnast planeeti, et toita selle süsteemi kasumijanu ning mahutada toodetud prügi. kui vabadus tähendab hierarhia tipus olevatele vabadust ekspluateerida ning tavainimestele vabadust teha tarbimisvalikuid, omandab see mõiste jubeda tähenduse. vabadus peaks tähendama inimeste õigust oma elu ning ümbruskonna üle ise otsustada, mitte allutamist vähemuse huvidele.

silmakirjalike moesõnad

praegune usa poliitika on silmakirjalik. kord kuulutatakse sõda terrorismile ning harrastatakse ise terrorit; kord räägitakse vabadusest — ja siis lükatakse käima propagandamasin, mille tulemusena kulmineerib programm inimõiguste eiramisega. jutlustatakse demokraatiat, vilistades kümnete miljonite meeleavaldajate peale.

nähtavasti tähendab terrorism terrorismi üksnes siis, kui seda viiakse läbi usa või tema “sülekoerte” vastu; nähtavasti tähendab vabadus tõepoolest vabadust riiklikul ning korporatiivsel tasandil tappa ja ekspluateerida; nähtavasti tähendab demokraatia siiski üksnes õigust otsustada selle üle, kes sinu eest otsustama hakkab, mitte rahva võimu. selline agressiivne ”vabadus” ja “demokraatia” teeb oma silmakirjalikkuses pikalt ära isegi eelmise sajandi isevalitsejatele ja diktaatoritele.

aeg on näidata rahulolematust — isegi muidu sõnakuulelikus vasallriigis eestis. samal ajal, kui maailma esidemokraat kinniste uste taga poliitikat teeb, kogunevad punamusta üleskutsel teisipäeval inimesed, seismaks demokraatliku ning õiglase maailma eest. sõda ei tähenda rahu, orjus ei tähenda vabadust; näitame, et mõistame hukka nii usa poliitika kui ka selle, et eesti valitsus ebademokraatlikku tegevust toetab.

Eesti avalikkuse, Põhjamaade avalikkuse, EV Valitsuse, Riigikogu poole
Põlevkivikaevandamine õõnestab nii meie iseseisvust kui tulevikku.

Kava kaevandada põlevkivi kasvavas mahus tähendab raiskava majanduse põlistamist mitmeks järgmiseks aastakümneks. Täna teadaolevalt koostatavad põlevkivi kaevandamiskavad pööravad pahupidi tuhandete inimeste elukeskkonna Virumaal ja kogu Kirde-Eestis. Põlevkivikaevandamine on oht meie põhjaveele ning loodusele. Üksikute ettevõtete kasum ei tohi olla väärtus, mille eest kogu ühiskond rikutud elukeskkonna tõttu peaks järgnevaid põlvkondi lõivu maksma.

Vaatamata asjaolule, et Eesti on olnud üks enam põlevkivi kasutavaid riike maailmas, pole see olnud lõpuni meie oma tahe ja otsus. Tohutus mahus põlevkivi kaevandamine ja energeetikas kasutamine oli Eestimaa inimestele Nõukogude keskvõimu poolt peale pandud sundus. Põlevkivi paikneb Eestis põhjaveeohustatuse tõttu liialt tundlikel aladel ning seetõttu pole selle maavara kasutamine arukas.

Me loodame, et meie naabrid Soomes, Rootsis ja Norras, kuhu hakkab ulatuma Eestis toodetud elekter merekaabli kaudu, keelduvad Eesti põlevkivielektrist. See elekter on toodetud meie kõigi tuleviku ja puhta looduse arvelt. Ei ole vahet, kas põlevkivist toota elektrit või õli — keskkonda kahjustab see samal moel.

Meie kindlaks sooviks on, et Eestis käivitataks mehhanismid, millega jõuliselt vähendada riikliku energiamonopoli arutut raiskamist. Elektrivõrgu värskendamine samasugusena nagu praegu on meie võimalusi kärpiv tegu. Niisamuti pole mingit abi ka elektrijaamade uuendamisest veidi muudetud tehnoloogiaga energiaraiskajatena.

Me soovime, et oleks loodud ja rakendatud laiaulatuslik taastuvenergia kasutuselevõtu kava, mis hõlmaks ka sellega kooskõlas olevat elektrivõrgu uuendamist.

Me soovime, et käivitataks energeetikaalane koostöö nende riikidega, kelle eesmärgiks on saada vabaks nii fossiilsest kui ka tuumaenergiast. Riikidevahelises koostöös õnnestuks lahendada ka muidu muutliku loomuga tuuleelektri salvestamise probleem. Eestisse rajatavate tuuleparkide energiasalvestina võiksid toimida näiteks Rootsi hüdroelektrijaamade tammid, mille taha vett pumbatakse.

Raiskavale riigile pole abi ka näiliselt odavast elektrist: kuigi Taanis on elektrienergia paar korda kallim kui Eestis, kulub seal ometi pea kümme korda vähem kütuseid ühe rikkusekrooni teenimiseks kui Eestis. Energiat ja ressursse raiskavalt toimiv ühiskond on paratamatus välispoliitilises sõltuvuses energiaressursside pakkujaist ja see on otsene oht meie iseseisvusele.

20 aastat tagasi mõisteti Eestis, et fosforiidikaevanduste avamine võib ohustada nii meie elukeskkonda kui iseseisvustki. Sama olukord on tekkinud ka täna: põlevkivi massiline kaevandamine nii elektri kui õli tootmiseks ohustab samuti nii meie iseseisvust kui keskkonda ning seetõttu tuleb see tegevus lõpetada. Põlevkivikasutus ei tohiks ületada aastateks 2015–2020 1–2 miljonit tonni aastas — kui sedagi.

Me nõuame, et oleks loodud ja käivitatud Eesti taastuvenergia ning energiasäästuprogramm, milles peavad olema ette nähtud fossiilsete kütuste kasutamise märkimisväärse vähendamise viisid ja teed. Me loodame siiralt, et meie naabrid Soomes, Rootsis ja Norras ning muudeski maades, loobuksid põlevkivielektri ostmisest, kuna see tekitab pöördumatut ja korvamatut kahju nii Eesti looduskeskkonnale kui ühiskonnale.

Pöördumine on vastu võetud
20. septembril 2006
NO teatris

Allkirja pöördumise toetuseks saab anda veebiaadressil:

http://roheline.erakond.ee/manifest/index.html

hasso krull
ilmunud: sirp, reede, 04 august 2006

“päike kaob juba silmapiiri taha, kui tulen kerjamast; kodutee on pikk, mu kott aga almustest raske.” nõnda kirjutas umbes kakssada aastat tagasi ryōkan, jaapani luuletaja, kes pärast kloostrist lahkumist elas ülejäänud elu eraku ja kerjusmungana. tsiteeritud tanka on muidugi paradoksaalne: ühest küljest on kodutee pikk ja kandam raske, teisest küljest jagati ande heldelt ja erakut ootab mõnus õhtueine. tänapäeva inimeselt nõuab selle kõige kujutlemine omajagu pingutust. tavaliselt nähakse askeesis ainult enesepiiramist, kehaliste naudingute taandamist. sellise askeedi pilk maailmale on üleolev, rõõmutu ja vastik: heal juhul on ta igav targutaja, halvemal aga ohtlik hull. ei tule kõne allagi, et ta võiks olla lustlik ja lapsemeelne, vastutulelik ja suhtlemisvalmis. igatahes ei kerki meie silme ette pilt, mille annab ryōkan: “püksid liiga lühikesed, kuub liiga pikk: nii hulgun ringi, muretu ullike. äkitselt märkavad mind lapsed tee ääres, hakkavad käsi plaksutama ja laulavad kooris pallimängulaulu.”

ühes tankas palub sõber ryōkani, et see kirjutaks hiinakeelse luuletuse; ryōkan aga keeldub seda tegemast, kuni sõber pole hakanud temaga veini jooma. niisugune nali jätab mulje, et askeesist ollakse üpris kaugel. aga kas see on ikka tõsi? eks ole paast vaid vahend ülearusest vabanemiseks, mitte aga eesmärk omaette? siit edasi mõeldes sugeneb aim, et oleks võimalik leida askeesi tänapäevaseid vorme, mida ehk alati kohe ära ei tunta, kuid mis pole seepärast vähem tervendavad ja vabastavad.

esimene mõte viib muidugi toitumise juurde. meie praegune kultuur tunneb mitmesugust taime- ja toortoitlust, valitud dieete ja mingil määral paastu. see kõik on lähemas või kaugemas suguluses vanade keeldude ja kommetega, mis on toitumist rituaalselt korrastanud. kuna aga praegune tarbimisühiskond keskendub ennekõike toodetele, ei ole vanade koodide rakendamine alati aukudeta: põhimõtteliselt saab ka taimetoitlane mcdonald’si restoranis kõhu täis. aga kas see on tänapäeva mõistes askees? minu meelest ei ole. askees peaks ju mõjutama maailma kahesuunaliselt, hoides ummistumast inimese sisemust ja tekitades samal ajal healoomulise nihke väljaspool. ainult sellisel juhul on meil tegemist tasakaalustatud, kosmilise askeesiga. keegi võib küll pealtnäha järgida mõnd muistset ettekirjutust, aga kui ta samal ajal nuumab rämpstoidu-giganti, mis saastab tervet planeeti, ei saa seda kindlasti pidada tõsiseks askeesiks. sama kehtib terve hulga toodete puhul, mis on näiliselt süütud, kuid mille taga peitub hävitava loomuga korporatsioon. näiteks hammaste pesemise komme on ilmselt askeetliku päritoluga (hambavalu häirib meditatsiooni), aga colgate’i või blend-a-medi hambapasta ostja pole kindlasti mitte tänapäevane askeet. mõlemad suurtootjad (colgate-palmolive co. ja procter & gamble co.) jätkavad julmi ja piinavaid loomkatseid, mille tarbetus on ammu ilmne – seega toetab iga ostja sisuliselt piinakambrite kinnimaksmist. peta ja teiste loomakaitseliikumiste võrgulehtedelt leiab küllalt informatsiooni halvaloomuliste tootjate kohta, aga sellega viitsib põhjalikult tegelda ainult tänapäeva askeet. mis puutub orjatööga valmistatud toodetesse, siis nende algupära ei olegi tarbijale tihtipeale kättesaadav, askees põrkub vastu teadmatuse piiri ja peab otsima teist viisi maailma tasakaalustamiseks.

teine viis on kindlasti seotud meele puhtusega. puhas meel mõjub tervendavalt enese kehale ja samuti kõigele ümbritsevale, selle saavutamiseks on palju vanu vahendeid, alates rituaalidest ja harjutustest kuni luule ja muusikani. ometi tundub, et needki pole tänapäeval piisavad või vähemalt mitte esmased. nüüdisaja suurim meelesaastaja on ju hoopis teleekraan, mis hoiab sadu miljoneid inimesi lakkamatult mingi lummutise võimuses. tänapäeva askeeti peaks seega kõigepealt iseloomustama hoopis see, et ta vaatab teistest vähem telekat! samuti on lugu igasugu tabloidide ja muu mürgirohke meediaga. siin võib lühikegi paast anda häid tulemusi, rääkimata korrapärasest ja läbimõeldud askeesist.

tänapäeva askees on seega täiesti võimalik, ja isegi väga vajalik. peame vaid endale aru andma, et alustada tuleb veidi teisest kohast. muidugi peab see askees olema ka intelligentne ja vältima nüri järjekindlust, mis viib eemale tasakaalustavast printsiibist. ka rumalavõitu elurõõm on ikkagi parem kui tige tarkus. tõtt-öelda ei tohi karta isegi eksimist, sest nagu kirjutab ryōkan: “tee viib kümne tuhande puu vahelt läbi, tuhandeid künkaid varjab tihe udu. lehed langevad juba enne sügist; kuigi vihma ei saja, on kaljunuki all ikka pime. korjan seeni, käes korv, ja ammutan kivisest lättest kruusiga vett. sellist kohta poleks ma leidnud, kui ei oleks teelt eksinud.”

hasso krull
vikerkaar 1-2/1998

kõikidest mõistetest, mida anarhiaga seostatakse, on mäss kõige tavalisemaid: temaga suudavad võistelda vaid segadus, kaos ja vägivald, kusjuures segadust (või korralagedust) peetakse koguni anarhiaga sünonüümseks. öelda “valitseb segadus”, ja öelda “valitseb anarhia” - siin on peamiselt aktsendi ja väljendi tugevuse vahe, sest segadus võib olla tahtmatu ja süütu, anarhia näib aga tahtlik, kellegi halbade kavatsuste läbi esile kutsutud. kui osutame sündmuspaigale ja lausume: segadus, tähendab see lihtsalt vajadust asuda tööle korra heaks; kui aga lausume: anarhia, on see juba üleskutse vägivallaks, kellegi vastu suunatud agressiooni sanktsioneerimine legaalsete vahenditega. “anarhiale” osutamine on märk, et veenmismeetodite aeg on lõppenud, korda saab tagada vaid kurjaga, politseilise terrorismiga. traditsiooniline arusaam mässust vastab sellisele osutusele.

seevastu abi, usaldus, siirus ja teineteisemõistmine on kategooriad, mis tavaarusaamades seisavad anarhiast kõige rohkem lahus. anarhia peab ju olema see, kui lõhutakse aknaid ja lüüakse hambaid sisse - kuidas mahuksid sinna veel abi ja usaldus? need ju eeldavad sooje tundeid, mitte kõledat mässulisust? ometi põhineb suurem osa klassikalisest anarhismist nimelt sellistel kontseptsioonidel. anarhia kui “juhita olek”, ehk täpsemini represseerivate institutsioonideta korraldus, poleks ju kujutletav mingi positiivse utoopiana, kui seda kujutlust ei kannaks vastastikuse abi ja teineteisemõistmise ideaal. abi ja usaldus pole anar hismis mingid aksessuaarid, mingid juurdemõeldavad või pelgalt fantaseeritavad lisandused, nad on anarhismi substants, selle aine ja olemus ise, millele alati ja tingimata muid tunnuseid liitma ei peagi. selles mõttes on anarhia utoopia, mis pole projitseeritud ainult tulevikku, vaid eksisteerib hajutatuna juba praegu, on teatud viisil igapäevane asi, elu juuretis. olles utoopia, eikuskimaa, on ta samal ajal ometi ka juba kohalolev utoopia, eikuskimaa meie keskel, mida ei saa tõepoolest juhtida just tema erakordse pagevuse ja hajutatuse tõttu.

selline anarhia, anarhistide anarhia, vastandub ajalehekeele “anarhiale” sedavõrd jahmatavalt, et mõjub peaaegu sentimentaalsena. pehmest abi ja usalduse anarhiast teeb aga kõva anarhismi eriline vastupanuvõime: sellise vastupanuvõime loomine või tugevdamine ongi klassikaliste anarhistlike tekstide esmane eesmärk.

i

kõige krestomaatilisem abi problemaatikat käsitlev teos on pjotr kropotkini “vastastikune abi” [p. kropotkin, mutual aid. london, 1902.] see küllalt mahukas raamat vaatleb vastastikuse abi vorme mitte ainult mitmesugustes inim ühiskondades, vaid ka loomadel. kropotkini lähtetees on evolutsionistlik ja lähtub darwini õpetusest, polemiseerides selle hilisemate tõlgendajatega, eriti thomas huxleyga. algselt nägi darwin liikide tekkimises kahe teguri koosmõju: üht neist nimetas ta võitluseks (struggle), teist aga koostööks (co operation). “inimese põlvnemises” toob ta ka näiteid, kuidas mitmetes edasijõudnumates liikides koostöö pikapeale võitluse välja vahetab; just sellised liigid peavad ootamatult rasketele tingimustele kõige paremini vastu. paraku summutas darwini tähelepanekud hili semate järgijate monomaaniline kalduvus koguda loomariigist üksnes selliseid näiteid, mis osutavad halastamatule olelusvõitlusele liikide vahel ja sees. üheplaaniliste näidete massiivse kuhjamise ajendiks on suuresti olnud soov sarnastada inimühiskonda teiste bioloogiliste liikidega. et leida loodusest “olelusvõitluse” põhjendusi ja õigustusi, tuleb liikide elust kõigepealt luua piisavalt ühetaoline pilt.

oma raamatu 1. peatükis kirjutab kropotkin: “niipea, kui hakkame uurima loomi - mitte ainult laboratooriumides ja muuseumides, vaid ka metsas ja preerias, stepis ja mägedes -, märkame otsekohe, et ehkki erinevate liikide, iseäranis eri loomaklasside vahel käib tohutu sõda ja hävitustöö, leidub seal samal ajal, sama palju või vahest isegi rohkem vastastikust toetamist, vastastikust abi ja vastastikust kaitset samasse liiki või vähemalt samasse kooslusesse kuuluvate loomade seas. sõbralikkus on niisama palju loodusseadus kui vastastikune võitlus. muidugi oleks äärmiselt raske hinnata, kuitahes jämedates joontes, kummagi faktirea suhtelist arvulist osakaalu. kui aga tugineme kaudsele testile ja küsime looduselt: “kes on kohanenumad - kas need, kes pidevalt omavahel sõdivad, või need, kes üksteist toetavad?”, näeme otsekohe, et vastastikuse abi tavadega loomad on kahtlemata kõige kohanenumad.” järgneb kokkuvõtlik hinnang, mis hästi väljendab kropotkini põhihoiakut: “kui võtta arvesse lugematud faktid, mis selle seisukoha toetuseks välja võib tuua, võime julgesti öelda, et vastastikune abi on loomade eluseadus samavõrd kui vastastikune võitlus, kuid evolutsiooni faktorina on ta tõenäoliselt palju olulisem, kuna ta soodustab selliste harjumuste ja iseloomude arenemist, mis kindlustavad liigi säilimise ja edasise arengu koos suurima heaolu ja elunautimise määraga indiviidi jaoks, nii et selleks kulub kõige vähem energiat.”

kahes peatükis (lk 1-75) toob kropotkin rohkesti näiteid iseenda ja teiste teadlaste loodusvaatlustest; haare ulatab mesilastest ja sipelgatest kuni kiskjate küttimiskooslusteni. õigupoolest on sellelaadsed näited tänapäeva lugejale loomafilmidest tuttavad (dokumentalistid võivad veeta päevi ja nädalaid merepõhjas, jälgides näiteks seda, kuidas aitavad üksteisel toime tulla käsn ja tigu). hoolimata meedias levitatavate filmide jätkuvalt huxleylikust ideoloogiast pääsevad vastastikuse abi ilmingud dok kaadrites hästi mõjule - ilmselt on see loomade elu piisavalt hoolikal jälgimisel paratamatu. kropotkini kirjelduses on omapärane siiski see, kuidas ta kõige kollektiivsemaks peetavate olendite juures, nagu sipelgad, osutab ikkagi näidetele, mis tõestavad individuaalse algatuse tähtsust vastastikuse abi süsteemis.

raamatu bioloogilisele osale järgneb tänapäeva mõistes antropoloogiline osa (vastastikune abi “metslaste” ja “barbarite” seas). siin polemiseerib kropotkin 17. sajandi mõtleja thomas hobbesiga, kelle arvates inimesed algul elasid “loodusriigis” (state of nature), mis kujutas endast “kõikide sõda kõikide vastu”. (eelmisega on see poleemika seotud niipalju, et ka huxley võttis üle hobbesi vaated primitiivse inimese kohta.) toetudes kaasaegsele etnoloogiale, lükkab kropotkin “loodusriigi” müüdi kõrvale; kuna hilisem antro poloogia ei jäta neis asjus enam mingit kaksipidimõtlemist, pole sellel vaja pikemalt peatuda. “metslane pole vooruse ideaal, nagu ta pole ka “metsikuse” ideaal. kuid primitiivsel inimesel on üks omadus, mida on alal hoidnud ja viimistlenud karmi eluvõitluse vajadused - ta samastab enda olemasolu oma hõimu olemasoluga; ning ilma selle omaduseta ei oleks inimkond kunagi jõudnud praegusele tasemele” (lk 111). nii arutledes astub kropotkin positsioonile, mis silmanähtavalt erineb nii hobbesi kui rousseau klassikalistest kujutelmadest, hinnates juba ümber kogu moodsa inimese suhte “metslasesse” või “barbarisse”.

“kuhu me ka ei läheks, leiame kõikjalt samad seltsivad kombed, sama solidaarsuse vaimu. ja kui püüame tungida möödaniku hämarusse, leiame sama hõimuelu, samad inimeste ühendused vastastikuseks toetuseks, ükskõik kui algelised need ka poleks. darwinil oli täiesti õigus, kui ta nägi inimese sotsiaalsetes omadustes tema edasise evolutsiooni põhitegurit, ja darwini vulgariseerijad on täiesti eksiteel, kui nad väidavad vastupidist” (lk 110). võib öelda, et selles seisukohavõtus sisaldub nii kropotkini kui mis tahes sügavama anarhismi antropo loogiline kreedo.

tänapäevasest vaatepunktist on kropotkini teose kõige omapärasemad peatükid need, mis moodustavad ta ajaloolise osa: “vastastikune abi kesk aegses linnas” (lk 153-222). siin keskendub kropotkin ennekõike kesk aegse gildisüsteemi analüüsile; paiguti muutub tekst manifestilaadseks. gildid, mis omal ajal katsid terve linnarahvastiku, esindavad kropotkini meelest kõige paremini seda vennaliku võrdsuse vaimu, mille tegi võimalikuks kindlustatud linnades tekkinud “uus vaba elu” (lk 165). (kropotkin viitab ka jumalarahu liikumisele - treuga dei -, mille kaudu linnarahvas püüdis piiri panna aadliperekondade omavahelisele vaenule ja mis on gildide vabastusprotsessiga seotud.) kropotkini silmis olid gildide liikmed omavahelistes suhetes tõepoolest võrdsed; üksteist nimetati “vendadeks”, kusjuures liikmetel alati oli teatav hulk ühist omandit (maa, hooned, kultusepaigad). vastastikune abi toimis kõigi põhiliste elujuhtumite korral, nagu puudus, haigus, omaste surm, võlad või kellegi vaen - seejuures tuli aga gildivannet andes kõik vanad verivaenud unustada. teiselt poolt rõhutab kropotkin gildisüsteemi universaalsust. olid olemas nii vabade kui ka orjade gildid; olid püsivad, eluaegsed gildid, ja ainult mõne kindla eesmärgi jaoks loodud gildid, nagu katedraali ehitus, küttimine, kalapüük või kaubareis. kuna gildi võis moodustada kes tahes, olid olemas nii kaupmeeste ja käsitööliste kui ka küttide ja talupoegade gildid; samuti preestrite, kunstnike ja õpetajate, ning isegi kerjuste, langenud naiste ja timukate gildid. väga otseselt esitab kropotkini arusaamu järgmine lõik, lk 176:

“see, et gildi institutsioon on aasias, aafrikas ja euroopas nii laialt levinud, ja et ta on püsinud tuhandeid aastaid, ilmudes sarnaste tingimuste kutsel ikka uuesti ja uuesti, tuleneb asjaolust, et gild on palju enamat kui lihtsalt söömaühisus, ühisus teataval päeval kirikusse minekuks või matuseklubi. gild vastas inimloomuse sügavalt juurdunud vajadusele; ta kehastas kõiki atribuute, mis riik hiljem omistas oma bürokraatiale ja politseile, ja veel palju enamat. ta oli ühisus vastastikuseks toetuseks kõikides tingimustes ja kõikide elujuhtumite korral, “nõu ja teoga”, ja oli ka õiglust alalhoidev organisatsioon - erinedes riigist selle poolest, et kõigil neil puhkudel toodi sisse inimlik, vennalik element selle formaalse elemendi asemel, mis on omane riiklikule sekkumisele. isegi gildikohtu ette ilmudes vastutas gildivend meeste ees, kes teda hästi tundsid ja olid seisnud tema kõrval igapäevases töös, ühisel söömaajal või vennalike kohuste täitmisel: need mehed olid tõesti temaga võrdsed ja ta vennad, mitte seadusteoreetikud või kellegi teise huvide kaitsjad.”

pärast bioloogilise, antropoloogilise ja ajaloolise kihi läbimist jõuab kropotkin paratamatult oma kaasaega. siin peab ta kõigepealt nentima vastastikuse abi kriisi uusajal (seostades just sellega ka näiteks omaaegseid talurahvaülestõuse, mis kropotkini käsituses on külakogukonna võitlus teda hävitama tulnud riigisüsteemi vastu). “kõigi sotsiaalsete funktsioonide neelamine riigi poolt soodustas paratamatult ohjeldamatu ja kitsarinnalise individualismi arengut. vastavalt sellele, kuidas kasvas kodanike kohustuste hulk riigi vastu, vabanesid nad silmanähtavalt kohustustest üksteise vastu” (lk 227). kui keskajal gildiliige haigestus, pidid kaks tema “venda” kordamööda tema juures valvama; nüüd aga piisas sellest, et anda oma naabrile lähima vaestehaigla aadress. kui “barbaarses” ühiskonnas puhkes kahe mehe vahel tüli, võis selle osavõtmatu pealtvaatamine võrduda mõrvaga; kõikekaitsva riigi teooria järgi tuleb aga sekkumine jätta politsei asjaks. siit hakkabki välja kooruma vastastikuse abi mässuline, anarhistlik paatos.

kropotkin ei piirdu aga kriitikaga, mis oleks üleliia mugav lahendus: oma raamatu viimases peatükis (lk 262-292) käsitleb ta kaasaegseid reaalseid vastastikuse abi vorme, mis ei näi 20. sajandi käigus olevat palju muutunud. kunagiste gildide järeltulijaks, küll nende võimsuseni küündimata, on kõikvõimalikud ühingud ja seltsid alates tööliste ametiühingutest kuni meelelahutuslike organisatsioonideni. “lugematuid seltse, klubisid ja liite, mis on loodud elu nautimiseks, õpinguteks ja uuringuteks, hariduse andmiseks jne, on viimasel ajal juurde tulnud nii palju, et üksnes nende loendi koostamine võtaks aastaid; kõik nad manifesteerivad aga sedasama igitöötavat kalduvust liitu misele ja vastastikusele abile” (lk 279). kuigi näiteks jalgratturite klubi liikmeid ei ühenda omavahel miski peale jalgrattasõidu, valitsevat nende vahel juba teatav “vastastikuse abiandmise vabamüürlus”, eriti kaugetes nurkades ja kolgastes, kus jalgrattureid on vähe.

teine suur vastastikuse abi vool on nii öelda isiklik abi, mis tuleb kõige selgemalt nähtavale slummis: “suurte linnade jõukamates linnaosades ei tea inimesed sedagi, kes elab nende kõrval. kuid rahvarohketes põiktänavates tunnevad inimesed üksteist suurepäraselt ja puutuvad pidevalt omavahel kokku. muidugi on seal omad pisitülid, neid on põiktänavates samuti nagu mujalgi; seal aga kasvavad üles rühmad, mis on kooskõlas isikliku külgetõmbega, ja nendes ringides praktiseeritakse vastastikust abi määral, millest jõukamatel klassidel pole mingit ettekujutust” (lk 284). lihtsaimad näited leiab, kui vaadelda tänaval mängivaid lapsi; kuid kropotkin viitab ka näiteks emadevahelisele abile, mis on juba väga ulatuslik ja võib realiseeruda tuhandel eri viisil.

milliseid järeldusi võime kropotkini raamatust teha? kogu ta projekti ulatust on raske paari lausega kokku võtta; siiski võib kõigepealt öelda kaht asja. esiteks, kropotkin juhib meie tähelepanu anarhilise vastastikuse abi evolutsioonilisele algupärale. see ei ole lihtsalt ideoloogiline nõks; vastastikune abi ei tähenda idealiseeritud looduse jäljendamist, vaid märgib käitumisviisi, mis on kõigile elusolenditele ühine. seega pole halastamatu olelusvõitlus sugugi paratamatu ega ainus bioloogiline seadus - ja järelikult ei saa sellega mingit ühiskonnateooriat põhjendada. võime öelda, et ühiskonna ja looduse suhte osas on tähtsam just see kropotkini argumentatsiooni negatiivne pool.

teiseks, teatava allteksti näol juhatab kropotkin meile kätte midagi, mida võiks nimetada elementaarse anarhia retseptiks. tulles läbi vastastikuse abi antropoloogilise ja ajaloolise kihi kaasaega (ja meiegi tänapäeva!), näitab kropotkin tegelikult, mil viisil anarhia paratamatult juba toimib meie igapäevases elus - ehk täpsemalt, igapäevane elu polegi selleta võimalik. olles surutud ühiskonna pihtide vahele, kapitalismi (endisajal sotsialismi) rõngasse, jääb meile alati alles üks elementaarne vormel, millest tegelikult juba algab reaalne anarhia. see elementaarne vormel on isiklikul algatusel põhinev vastastikune abi, väljaspool igasugust juhtimist ja kõiki institutsioone.

ii

mäss on teema, mille üle üheksakümnendatel aastatel pole enam meelsasti arutletud. ühest küljest on see saanud meedia ja moe vanaks leivanumbriks: mässu toodetakse ja müüakse popkultuuri vabatahtliku lisandina, see on nagu sinep, mida võib hamburgeri vahele panna või ka mitte panna. teisalt on mässu teema muutunud kuidagi väsinuks, luitunuks, ta ei eruta kedagi või tundub olevat kasutu ajaraiskamine. maailm oleks justkui lõplikult reglementeeritud, ja suure kiiruse juures peab pidevalt pingutama, et tähele panna tee äärde ilmuvaid liiklusmärke - kellel on siin veel mahti mässata? mässamine tähendaks tee äärde jäämist või koguni seda, et teised liiklusmärkide jälgijad sõidavad mässajast üle. las siis pealegi mässab meedia meie eest.

sellest põhimõtteliselt uuest olukorrast lähtub julia kristeva hiljutine raamat “mässu tähendus ja tähendusetus” [j. kristeva, sens et non sens de la révolte. pouvoirs et limites de la psychanalyse i. paris, 1996.] see psühhoanalüüsile ja kirjandusele keskendunud teos alustab ometigi küsimusest, milline võiks olla tänapäeva mäss ja mis teeb selle nii raskesti kujutletavaks. kristeva meelest on “uus maailmakord” juba tekkinud: seda iseloomustab silmanähtav tõsiasi, et ta on normaliseeriv, ent samas ka võltsitav (normalisateur et falsifiable). võim on muutunud nähtamatuks, seadus toimib arvukate distsiplinaarsete ja administratiivsete karistuste kaudu, mis toimivad normaliseerivalt, kuid millest on ka hõlpus kõrvale põigelda. inimene pole enam subjekt, vaid “varaline isik”, enda geneetilise pärandi, organitest koosneva füsioloogilise vara omanik. mässamine tundub niisuguses olukorras absurdne. “kes võiks mässata ja kelle vastu? kas organitest koosnev vara normaliseeriva korra vastu? ja kuidas? kas surfitavate piltide abil?” (lk 23). normaliseerivas ja võltsitavas ühiskonnas puudub nii mässav subjekt kui ka tema vastane.

probleem ei ammendu aga siiski lihtsalt ummiku nentimisega. kristeva analüüsib uuesti üle freudi “tootemi ja tabu”, kus psühhoanalüüsi rajaja esitas palju vaieldud “arhailise isamõrva” motiivi ja kirjeldas sellest võrsunud sümboolse lepingu teket. ükskõik, kas isamõrv tegelikult toimus või mitte (freud paigutab selle jääaega), sotsiaalsuse ja religiooni sünd on kaheldamatult seotud üleastumise motiiviga; mäss on seega sisuliselt tagasipöördumine lepingu lähtepunkti, kus suhted muutuvad uuesti formuleeritavaks ja ühis konda koormanud probleemid ületatakse. nii on mässuga ühelt poolt seotud religioosne pühadus, teiselt poolt väljatõugatute integreerimine ühiskonda. kristeva selgitab seda seost nõnda:

“freudi mõistujutus on isa see, kes kehastab võimupositsiooni, seaduse väärtust, mille vastu pojad tõstavad mässu. nende mäss seisneb selles, et nad samastuvad isaga ja võtavad sisse ta koha, kusjuures see integratsioon moodustab kollektiivse lepingu ja paneb aluse sidemele, millest saab socius. tänu sellele ei tunne vennad end enam väljatõugatuna, vaid omandavad, vastupidi, imaginaarse kindluse, et nad samastatakse võimuga, mis neid enne mässu kogu oma raskusega rõhus. hüve, mida freud selles protsessis näeb, on omaksvõetus ja samastumine seaduse, võimu ning autoriteediga. väljatõugatuse tunne, mida tänapäeval tekitab majanduslik kriis või etniline või muu võõrus, on nii teataval viisil ravitav või vähemasti leevendatav religioosses ruumis, kus indiviid usub samastumisest osa saavat, olles sümboolses kogukonnas omaks võetud. ta siirdub etnilise, sotsiaalse või poliitilise väljatõugatu kohalt sümboolse omaksvõetu kohale; ta saavutab juurdepääsu võimupositsioonile, mis seni jäi tema arvates väljapoole haardeulatust” (lk 54).

juhul, kui mässu võimalus ühiskonnas kaob, ei kao sellega üksnes religioosne side; kaob ka võimalus, et väljatõugatuse tunne üldse oleks ületatav ja et me võiksime naasta algpunkti, kus ühiskondlik leping on uuesti formuleeritav. see tähendab, võimatu on nii reaalne mäss koos kogu oma segaduse ja paratamatu toorusega kui ka sümboolne mäss, mis teostub religioosses või esteetilises sfääris. normaliseerimise survest on peaaegu võimatu vabaneda; samas on iga mässuline tegu võltsitav millekski muuks, kaotades oma tähenduse (selle eest hoolitseb meedias valitsev “mölamaffia”).

sel taustal sõnastab kristeva ometi uuesti psühhoanalüüsi sõnumi: “õnn eksisteerib vaid mässu hinnaga”. keegi ei saa tunda naudingut, kui ta ei põrka kokku mingi tõkke, keelu, autoriteedi või seadusega, millega jõukatsumine võimaldab end tunda autonoomse ja vabana. mäss on mõnuprintsiibi olemuslik koostisosa. peale selle pole normaliseeriv kord ka sotsiaalsel tasandil täiuslik, tekitades pidevalt väljatõugatuid (slummid, töötud noored, kodutud ja üürivõlglased jne). kui aga väljatõugatutel pole mässukultuuri, peavad nad leppima televisiooni ja tagurlike ideoloogiatega, mis ei rahulda ei sotsiaalset ega naudingulist vajadust: väljatõugatud muutuvad destruktiivseteks.

“nagu näete - lubagem endale seda paatost - puudutab see küsimus meie tsivilisatsiooni ellujäämist, selle kõige vabamate ja valgustatumate komponentide püsimist. on tarvis arendada mässukultuuri, lähtudes meie esteetilisest pärandist, ja leida sellele uusi variante. heidegger arvas, et ainult veel üks religioon võiks meid päästa; seistes silmitsi meie aja religioossete ja poliitiliste ummikutega, võime küsida, kas pole tänapäeval mitte mässukogemus see, mis suudaks meid päästa inimkonda ähvardavast robotiseerumisest” (lk 21).

kristeva arvab, et selline mäss on praegu juba käimas, kuigi ta polevat veel leidnud endale sõnu. kuna aga tegemist tuleb teha normaliseeriva ühiskonna “kaudse ja kõrvalejuhtiva repressiooniga”, on mässukogemuse saavutamine raskem kui kunagi varem. igal juhul on eriti oluline vaadata läbi kogu õhtumaise mässukultuuri pärand.

iii

minust pole enam mässajat
tahaks oopis ööseli koolat
(kivisildnik)

mis siis, kui esteetiline mäss aga tõepoolest enam ei toimi? kristevagi peab seda võimalikuks; ta arvab ainult, et peale katsetamise ei jää meil muud üle. ning kui me ei tea, mida teha, on tark uurida järele, kuidas on teised talitanud minevikus, sest kõige algsemad probleemid ei ole ju muutunud.

siit võib fantaseerida edasi. kui me tänapäeval nii sageli kohtame mässust keeldumist, isegi väga teatraalsel kujul, võib küsida, kas ei kätke see keeldumine ise teatavat mässu? eestis on raske ette kujutada kontroversiaalsemat ja mässulisemat kirjanikku kui kivisildnik; tema kollase ristiga raamatus seisab aga rida “minust pole enam mässajat”. vahest on keeldumine omamoodi silmamoondus? vahest on kaudse repressiooni ühiskonnas algpunkti naasmine ometi võimalik, ainult et see peab kasutama kaudseid teid?

arutleda võib veel kaugemale, kui tuleme tagasi kropotkini ja vastastikuse abi anarhilise idee juurde. kristeva on näinud ühiskondliku sideme uuendajana mässu kui teatavat tagasipöördumist; kropotkinil on evolutsiooni faktoriks vastastikune abi, mis vastandub riigi poolt soodustatavale “kitsarinnalisele individualismile”. neid kaht nägemust kõrvutades võiksime mõelda, kas need ei ole mitte ühitatavad - kas me ei võiks kujutleda mässu, mis ei alga mitte sümboolsetest kuulutustest, vaid tegelikust vastastikusest abist?

seda formuleeringut peab täpsustama. asi pole mitte selles, et “kollektiivne” mäss oleks iseenesest kuidagi parem või isegi efektiivsem “individuaalsest”: individuaalne mäss võib olla palju konkreetsem, mõtestatum ja tulemusrikkam. küsimus on pigem selles, kuidas toota normaliseerivas ühiskonnas piisaval määral loomulikku anarhiat, et võiks tekkida sümboolse või reaalse uuenemise tingimused. ja tundub, et just pjotr kropotkini sajanditagused mõtisklused pakuvad selleks parima võimaliku lahenduse.

iga spontaanne vastastikuse abi akt on normaliseerivas ja võltsitavas ühiskonnas mässuline tegu. süsteem ise on sellest ammugi aru saanud (jälgitagu pingutusi, mida tehakse vaimsete produktide vaba kopeerimise ja vahetuse tõkestamiseks, nimetades seda “intellektuaalse omandi kaitseks”; või kuidas püütakse sekkuda interneti töösse, et see ei muutuks anarhilise vastastikuse abi väljaks). normaliseeriv või, nagu väljenduks foucault, distsiplinaarne ühiskond funktsioneerib ainult indiviidide jätkuva üksteisest isoleerimise, atomiseerimise, distantseerimise kaudu: mis tahes otsene või loomulik tegu, mis astub ametlikult sätestatud individualismi piiridest üle, on juba samm süsteemi riknemise suunas. hüpertroofsel ja ülespiitsutatud individualismil põhineb kogu “edukuse kapitalism”, meedia ülemvõim ja väljatõukamishirmu loogika.

pole aga midagi lihtsamat kui pakkuda öömaja küllatulnud sõbrale, laenata tuttavatele raamatuid või kopeerida neile programme. osta oma toiduained turult, mitte poest (turu peale ihub süsteem mõistagi hammast). tugevdada oma loomuliku kogukonna piires kõiki vastastikuse abi sidemeid: kui miski peaks ühiskonnas halvenema, on sellest alati ainult kasu, ja paranemise korral on sellest ainult kasu.

ära kuula poliitikuid, pankureid ja ajakirjanikke. kuula oma ligimest, tema on su tegelik poliitika. vastastikune abi on anarhia; anarhia ongi vastastikune abi.

hasso krull
ilmunud: sirp, reede, 02. juuni 2006

meie tsivilisatsiooni üks silmapaistvamaid erijooni on teatavasti prahi ja jäätmete tohutu hulk. rämpsu toodetakse nii palju, et kui seda kõike mingis kujuteldavas tulevikus uuriksid muinasteadlased, oleks nende ülesanne ebamugavam kui tänastel arheoloogidel. materjali nappuse asemel rõhuks neid selle üleküllus, paljude esemete silmanähtav tarbetus. väljakaevamised oleksid arvatavasti ka ohtlikud, lõikehaavu ja mürgitusi esineks sagedasti.

kultuuriloolane philipp wolf on leidnud, et prügimägi on tänapäeva ühiskonnas ainuke sümbol, mis inimesi tõeliselt ühendab. “prügimäed on tsivilisatsiooni varjatud mälestused ehk arhiivid. kaubad ja päevauudised peavad olema ajutised, et neid saaks kiiresti välja vahetada; seevastu prügi on suhteliselt püsiv. võiks isegi öelda, et pärast äratarvitamist ja rämpsuks muutumist omandab ebapüsiv toode teatava kestvuse… peale selle toob prügikast kõik kokku; kui miski on muutunud rämpsuks, ei vaevuta seda enam eristama. nii sulavad erinevad ühiskonnakihid ja klassid prahi ja jäätmetena viimaks ometi ühte.” (“modernization and the crisis of memory”, amsterdam, 2002, lk 182) mürgine ja eemaletõukav prügi on wolfi meelest ühtlasi vastumürk modernsele mälukriisile, mis inimesed kollektiivsest kogemusest eraldab ja sunnib neid tarbima ühist minevikku muuseumide ning ajalooliste teoste kaudu.

prügi erilist lumma, nõiduslikku külgetõmmet on ammugi märganud kunstnikud, kes teevad rämpsust igasuguseid imelikke asju. algmaterjali väärtusetus justkui puhastab loomingulise kavatsuse, toob nähtavale selle ülevuse, transtsendentsuse, säilitades samal ajal paradoksaalse otseühenduse jäätmete maailmaga. see otseühendus mõjub veidi koomiliselt, aga tekitab ühtlasi kõhedust. tekib omamoodi “püha prügi” efekt: räämas roppuse varjatud jõud pääseb valla ja näitab, et tema numinoosne vägi on suurem kui seni arvatud. see on võib-olla suurem kui inimliku kultuuri enese vägi, sest ei vaja mingit abi ega hoolitsevat kätt.

tänapäeva linnakeskkonda kuuluvad alati ka inimesed, kes asuvad sellele kõhedusttekitavale alale elama. alatasa nähakse neid prügikastidest midagi otsimas, välja kiskumas, sorteerimas; nende liigutustes on mingi eriline alistunud ükskõiksus, mis näitab, et neil on prahi maailmaga ainulaadne suhe. nad liiguvad kuidagi aeglaselt, kummalise sihikindlusega, mida ei määra kellaaeg ega inimsuhted, vaid prügikastide asukoht; nende välimus, kompsud ja iga aastaajaga sobivad riided on tegelikult juba prahiga ühte sulanud. bussis või trammis kiirgavad nad ekstrakti, milles on ühtaegu tunda kümneid kordi võimendatud inimesehaisu ja ka midagi muud – midagi palju monumentaalsemat. see monumentaalne miski on püha prügimäe hõng, meie tsivilisatsiooni kvintessents.

prükkarid on modernse ühiskonna kõige seesmisema ja ülevama religiooni preestrid. nemad teevad vahet seal, kus teised seda enam näha ei taha, ega hooli suuremat eristustest, mis sotsiaalset inimest lõa otsas hoiavad. olles juba teisel pool elu, ei ole nad ometi ka surnud, vaid toimivad edasi vahepealsete olenditena, viirastuslike saadikutena jäätmete igavesest riigist. neid jälgides kaob tublil kodanikul esmalt igasugune eluisu, selle asemele tuleb kõrbeva prügi lootusetu ja mürgine kibedus; mõne aja pärast võib aga elutahe tagasi tulla, olles nüüd mitu korda tugevam. see uus elutahe võib suubuda joovastusse, elukülluse otsingusse, kuid ometi ei kao enam meelest päise päeva viirastuste eredad kontuurid.

püha prügimäe ülevat väge õhkub ka lagunevatest tööstushoonetest, roostetanud masinatest, katkistest autodest ja kõikidest kohtadest või esemetest, mis pärast lagastamist meenutavad möödunut oma mõttetu püsivusega. isegi vanadele müüridele maalitud värvilised grafitid kuuluvad selle juurde, olles justkui prügi religiooni kirjalik kommentaar või pildiline illustratsioon. seda kõike on meile väga vaja, muidu ei mäleta me varsti enam sedagi, mida me täna hommikul sõime. prügi hoiab tänapäeva inimeste maailma koos, ta hoiab seda üleval nagu atlas. olgem tänulikud kõigile, kes elavad prügis, prügile, prügina ja prügist. muidu oleks meil ainult ajalugu, muuseumid, arhitektuurimälestised, turism ja nostalgiline meelelahutus.

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

saladuste linnast ei tea mitte keegi mitte midagi. ja need, kes teavad, ei kõssa sellest kellelegi. kogu tõde linna kohta on suur saladus. kummalisel kombel aga on kõigil üsna kindel teadmine, et seesugune linn siiski päriselt olemas on. tema asukohta pole märgitud ühelegi geograafilisele kaardile. ühe teooria kohaselt võib see linn olla peidetud vaikse ookeani sügavaimatesse vetesse. okeanoloogid pole sellekohastele väidetele seni kinnitust leidnud. teise arvamuse järgi liigub saladuste linn pidevalt ringi ja nii kiiresti, et teda on võimatu inimsilmaga märgata. keskajal peeti nimetatud versiooni üsna tõenäoliseks, kuid viimastel sajanditel on fotograafid suutnud oma skeptitsismiga arvamuse kummutada. üks tundmatu mehhiklane olevat linna leidnud oma kodust vaiba alt, kuid tema sõnul kadus see jäljetult peale kevadist suurpuhastust. on oletatud ka, et saladuste linn ehitati üles täpselt teisele poole kuud, et keegi seda maapealt ei näeks. terve põlvkond arvutigeeniusi aga usub, et linn kõrgub kompuutergenereerituna virtuaalreaalses tegelikkuses. sellest uskumusest on isegi üks film tehtud. tegelikult on aga asjalood palju lihtsamad: saladuste linn on päriselt saladus ja saladusse ei ole ilus oma nina toppida. targem oleks jätta asukoha torkimine kus see ja teine.

räägime parem saladuste olemusest, sest vaatlemine pole sugugi mitte seesama, mis näpuga või ninaga surkimine. hoopis teine lugu on nuusutamisega. on ju teada, et halvad salajutud haisevad kohutavalt. mida halvem saladus, seda väljakannatamatum lehk tal on. pahade ja haisvate saladustega on veel see kurb lugu, et neid ei taheta isegi kõikide saladuste linna vastu võtta. kindlasti olete tundnud siin-seal kohutavalt ebameeldivat lõhna ega ole aru saanud, kust see tuleb. see on peaaegu alati üks väike ja paha saladus. nad hulguvad sihitult mööda ilma ringi ega oska midagi oma eluga peale hakata. isegi parimad taaskasutuskeskused pole suutnud välja mõelda seda, kuidas neile rakendust leida.

kellel on saladusi olnud, see teab nende kohta nii mõndagi rääkida. saladused on äraarvamatud. nad ei ole käegakatsutavad, neid justkui ei olekski olemas. saladuste tekkimise kohta on väga raske midagi kindlat väita. enamasti sünnivad nad seal, kus saavad kokku rõõm ja hirm. näiteks teostamatud unistused muutuvad saladusteks senikauaks kuni nad ükskord täituvad. kui kusagil näete kedagi jooksmas, selja taha vaatamas ja midagi hõlma alla peitmas, siis on üsna tõenäoline, et seal on just saladus sündinud. või kui teie külmkapis valitseb tühjus olenemata sellest, et poeletid on kaupadest lookas ja te ei leia sellele mõistuspärast selgitust, siis seda nimetatakse ärisaladuseks. väga tundlikud ja haprad on südamesaladused. neid pidavat olema kõige rohkem. seda tüüpi saladustega kaasnevad niisugused nähtused nagu südametuksed, vaikus, silmatulukesed ja seletamatu nukrus. kui kuulete kedagi ohkamas, siis arvatavasti on selle taga mõni südamesaladus. teinekord tekivad nad pilgust, puudutusest või naeratusest. niisuguste saladuste väärtus on hindamatu.

üks saladus näiteks tekkis ühel ilusal südatalvisel hilisõhtul kui kõik oli vaikne ja suurem osa inimesi oli juba magama läinud. ainult ühes kohas põles tuli. sinna olid kogunenud need, kes armastasid head muusikat ja selle järgi tantsimist. ühel tüdrukul läks kõige viimase tantsu ajal üks samm sassi. seda märkas kohe sealsamas kõrval tantsu vihtuv saladusekuller. saladusekullerid näevad välja umbes nagu ninjakilpkonnad, ainult et nad oskavad end nii hästi maskeerida, et nende kohalolekut on praktiliselt võimatu märgata. isegi kui te televiisoripuldiks maskeerunud kullerit käes juhtute hoidma, ei oska te iialgi arvata, et see on tema. väikesed ja kergesti liigutatavad objektid on nende meelispeidupaigad. tihtipeale muudavad nad end pastakaks, raamatuks, vaasiks või puuhaluks. võimalik, et mõni neist on praegugi teie läheduses. vastsündinud saladuse tuvastanud kuller lõpetas tantsimise ja korjas segamini läinud tantsusammu kohe üles ning pakkis selle kenasti ajalehepaberi sisse. pooleli oleva ja sellele järgnenud muusikapala otsustas ta siiski lõpuni kuulata, sest need olid tõesti väga head. saladuste linna töötajatel oli naudisklemise eesmärgil tekkinud väike viivitus alati lubatud. seejärel katsus pikendusjuhtmeks maskeerunud saadik panderolli kiiremas korras õigesse kohta toimetada. kõigepealt viis ta saladuse arhivaari juurde, kes uue hoiuse vajaliku arhiiviatribuutikaga varustas. kõigile saladustele paigaldatakse külge spetsiaalne kiip, mis sisaldab järjekorranumbrit, suurust, saladuse tüüpi ja nime ning võimaldab määrata tema täpse asukoha. kiibistatud sassiläinud samm leidis oma auväärse asupaiga väikeste äparduste majas.

saladuste linna välimuse kohta on raske midagi öelda, kuid päris kindlasti on see sõnulkirjeldamatu. kõige täpsema ettekujutuse saab linnast suletud silmadega. kinniste silmade ees avanevat pilti võiks ette kujutada ühe lõpmatu suure muuseumina. nii suurena, et kõikjal kuhu te ka ei vaataks, on ainult muuseum ja ei midagi muud. vähemalt seitse korda suuremana kui louvre, talvepalee, disneyland ja vatikani muuseumid kokku. seal on tohutult palju erinevaid maju, kuid nendel majadel puuduvad seinad, põrandad ja laed. mööda tänavaid ning majades asuvaid lahtiseid ruume saab sõita ainult spetsiaalsete liftidega, mis käivad üles, alla, paremale ja vasakule. vajadusel saab sõita isegi diagonaalis või ringiratast. see on muuseas esimene lifti tüüp kogu universumi ajaloos, mis suudab viperusteta läbi teha möbiuse lehe trajektoori. lõbustusparkide projekteerijad on selle konstruktsiooni vastu tõsist huvi üles näidanud, kuid seni pole neil õnnestunud saladuste linna arhitektidega kontakti saada.

liftiga mööda linna kihutades võib märgata kõige imekspandavamaid objekte. kõikjal jalutavad ringi luuletused, novellid, reisikirjad ja päevikud, jutud ja jutukesed. tänavaääred on täis kilkeid ja naerurõkatusi. parkides kõrguvad taeva poole uhked saladuste puud. kaheksateistkümnenda sajandi jaapanis oli paljudel kombeks oma saladused puudele rääkida. erinevatel väljakutel avarduvad lillekimpude ja kingituste väljanäitused. suurtele riiulitele laotatud romaanidele ja näidenditele, ülesriputatud maalidele, alustel seisvatele skulptuuridele ning ekraanidel mängivatele filmidele kuulub terve kesklinn. unenägudenäituse jaoks on ühte ilmatusuurde klaashoonesse paigutatud loendamatud akvaariumilaadsed klaaskuubikud. sisehoovides võib märgata õnnepisaratega täidetud basseine ja murepisarate purskkaeve. äärelinnad on täis naeratuste ja kallistuste eramaju, paituste restorane ja põsemuside kohvikuid. igas linnaosas leidub ka suuri hooneid, kuhu on paigutatud kõik mõtisklused, mälestuspildid, ohked ja sosinad. kõikjal mängib lõppematu südamega tehtud muusika. tuletagem meelde, et kõik, mis selles linnas on, peidab endas saladust. üsna kurva moega on linnaosa, kuhu kogutakse kõik tühjad pudelid ja pudelipõhjad. mõned saladused on uputatud isegi täispudelitesse. tegelikult näeb see linn tervikuna üsna pentsik välja. pange silmad kinni ja vaadake. kas pole?

kaks korda on saladuste linnal olnud tõsine hävimisoht. esimene kord oli siis kui sinna sattus hüpnoosi all olev fbi salaagent fox mulder, kes nägi esimese inimesena linna territooriumi seestpoolt. õnnetuseks oli tal kaasas fotoaparaadiga mobiiltelefon, mille kasutamisel oleks tekkinud saladuselühis. saladuste linnas asuvate saladuste avastamisest tekkinud saladusele puudus linnas asukoht. teine kord olevat üks väga põikpäine saladusevalvur ähvardanud ajaloolistele saladustele pommi alla panna. kõige tähtsamaid ajaloolisi saladusi kaitstakse relvadega. selle seaduse kehtestas kuussada aastat tagasi valitsenud saladuste linna linnapea ilma, et oleks seaduse kehtestamise põhjust selgitanud. ta nimetas selle riigisaladuse sünnihetkeks ning lasi sellele eraldi hoidla ehitada. riigisaladuste hoidla näeb saladuste linna keskväljakul välja nagu vikerkaarevärviliste kuuseehetega kaunistatud hiigelkirik. seadusevalvurid on aga enamasti väga kuulekad ega esita liigseid küsimusi. seetõttu on ajalooliste saladuste relvadega kaitsmise seadus ka siiani alles. kuni tuleb rahumeelsem linnapea, kes leiutab mõne muu valvamismeetodi.

ajaloo hiiglaslikele seintele on kirjutatud igasuguseid huvitavaid asju, mille avalikuks tulek võib inimestes peataoleku tekitada ja ilma peata on enamusel inimestel üsna raske hakkama saada. mitmed saladuste laekahoidjad on arvamusel, et ajaloo täiskirjutatud seinu poleks kunagi pidanud saladuste hulka arvamagi. mõned salakirjade ja unustatud keelte kaitsjad ütlevad isegi, et parem oleks kui inimesed oleksid jäänud kirjaoskamatuks. nii suurte seinte valvamine on valvuritele üsna tülikas. seda enam, et linnas endas seinu pole. nende tarbeks tuli ehitada terve trobikond spetsiaalseid kraanasid meenutavaid tõstukeid. õnneks sai see põikpäine pommipanijast valvur just õigel hetkel ühe väga vastutusrikka ülesande. tal tuli toimetada kolm imepisikest kurbusepisarat õrnas klaasanumas kergesti purunevate südamesaladuste hoidlasse ja ta ei tahtnud, et sealolevad saladused viga saaksid. ajalooliste saladuste arhiiv asub täpselt kergesti purunevate südamesaladuste palee kõrval.

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

mis või kes on eliit? kuidas tuvastada, kas keegi kuulub eliidi hulka või mitte? millegipärast arvatakse, et eliit peaks idandama “euroopalikku kultuuri” ning välistama talupojaliku matslikkuse. mis on euroopalikkus, milline on õige ja hea kultuur? mida tähendab minnalaskmine või missioonitundetus? kõik need kurtmised selle üle, et eestis puudub eliit või et eesti eliit on eesti maha mänginud, on nüüdseks läbi. nimelt on termin “eliit” saanud täiesti uue tähenduse.

vastuse leiab esimese eliidi plaadi vahel olevalt lehelt: “eliit on vabatahtlik muusikaline rühmitus, mis koosneb kõigist, kes ennast eliidi osana tunnevad. tee sinagi oma eliidi plaat… liitu meiega!!!” vaiko eplik on suutnud läbi murda eliidi vastuolulistest tähendusväljadest ning sünnitada täiesti uue, tunduvalt elujõulisema tähenduse. stuudio võib asuda täiesti vabalt ühes talus elutoas või mõnes garaažis. esialgu piisab enda sisseseadmisest kellegi peas.

tegelikult tuleks laiendada termini ulatust veelgi – eliit võiks olla mistahes loominguline rühmitus, mis koosneb kõigist, kes ennast eliidi osana tunnevad ja tuleb kokku kus või millal tahes. nii saab “elitaarne” olla ja “elitaarsega” tegeleda just siis kui selleks soov või vajadus tekib ning kellelgi ei ole mingit kobisemist. ei pea saama eelnevat tunnustust ei ajakirjanduse ega kriitikute poolt. võimalus teha seda, mis korda läheb ja naudingut pakub. takistusi ei ole. ainult aega tuleb võtta. ajal aga on omadus tekkida siis kui talle selleks võimalus antakse. aeg ei oska olla pealetükkiv. sellepärast teda enamusel inimestest nii vähe ongi.

eliidi nime all võib igaüks välja anda plaadi, filmi, raamatu vms. eliidist võib saada tants või teatrietendus. kõigest sellest, mis väljendab kellegi mõtteid või soove mingil kandjal, võib saada eliidi osa. eliit on eneseotsing ja eneseleidmine. enda sisse rääkimine ja endast välja rääkimine. eliidi olemuse kirjeldamiseks sobivad suurepäraselt epliku sõnad loost “samal ajal vee all”: “kuigi ma suurt ei tea/ on vahel mõelda hea/ et oled kuskil’ teel/ kuid kuhu?/ ei tea veel/.” kes otsib see leiab. ja kui ei leia, siis on tal vähemalt teadmine, et ta on otsinud. kui enam mitte kuidagi ei saa mitte luua, siis on aeg loomiseks küps. peamine on omada masterplani. isegi siis kui ei tea veel, kuidas see teoks teha.

uue eliidi tekkega jäävad vana eliidi esindajad staatuseta. neil ei ole mitte midagi vastu panna. õigupoolest ei ole neil ka midagi kaotada. vanal eliidil ei olnud masterplani. nad jäävad selleks, kes nad on ja kõik jääb nii nagu on koguaeg olnud. ainus, mis tekib, on uus ja palju parem eliit.

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

maailmaga ei ole asjad viimasel ajal korras olnud. ta tunneb ennast kuidagi kehvasti. see võib tulla sellest, et ta sööb harva. või kergest külmetusest. maailmal ei ole kuigipalju aega olnud iseendaga tegeleda. tal on iseäralik omadus muretseda teiste universumi asukate käekäigust rohkem kui iseenda omast. viimati oli ta näiteks mures asteroid B 585 pärast. sinna oli kasvanud viis hiigelsuurt ahvileivapuud, mis olid asteroidi täielikult enda alla matnud. üsna kehvad lood olid ka kaheksanda universumi liiklusskeemiga - seal oli liiga palju õhulaevu ja kaugelt liiga palju pöidlaküüte. ja maailm kirjutas kohe galaktika sekretärile pika murekirja koos parandusettepanekutega. maailm lihtsalt oli selline - talle meeldis kõike paremuse poole muuta. ainult et jah, iseenda jättis ta sealjuures unarusse.

ilmselt sai ta külmetada mõned nädalad tagasi. siis kui ta orbiidilkihutamise kiiruskatseid harjutamas käis. pärast seda oli tal tarvis veel orionil käia, sest ta oli viimane kord laenanud sealselt välisministrilt hõljukit kojupääsemiseks - nimelt oli ta enda oma tähtedevahelisel slaalomil tõsiselt viga saanud. orionil aga oli parajasti külmahooaeg ja maailm ei armastanud salli kanda. see-eest sai ta aga välisministritega hästi läbi - neil oli alati paar vaba hõljukit käepärast.

maailm oli kuulnud midagi tervisevetest ja sanatooriumidest, aga ta ei uskunud eriti ravimitesse. nii ta ei osanudki midagi oma kehva enesetunde vastu ette võtta. ta kaalus tõsiselt galaktika raamatukokku minemist, et välja otsida vanade orbitalistide “käepäraste vahenditega kosmosemeditsiin”. vanad orbitalistid tiirlesid kõikvõimalike orbiitide vahel ja kogusid erinevate universumite eakamatelt asukatelt teadmisi ning jäädvustasid need oma intergalaktilisse raamatusse. millegipärast ei olnud sellel teosel erilist menu. tõttöelda trükitigi seda ainult kolm eksemplari - üks kirjastuse, teine autorite ja kolmas galaktika raamatukogu jaoks.

kindlasti huvitab teid, milline see maailm on, millest jutt. tegemist on sedasorti maailmaga, mis näib välispidiselt täiesti tavaline. kohalikud elanikud ei pea teda suurematsorti kunstiteoseks. neile meeldib asju enda käe järgi kujundada. maailmaga on see neil üpris hästi õnnestunud - tema esialgsest välimusest ei ole peaaegu mitte midagi järel.

maailm ise ei hooli oma välimusest. kui päris aus olla, siis on tal täiesti ükskõik milline ta välja näeb. tema põhiliseks mureallikaks on tegelikult seespidine seisund. tal on koguaeg kõht tühi. kurbusega peab tõdema aga fakti, et kohalikele elanikele on hoopis tema põhiliseks toitumisallikaks. alguses ei suutnud maailm seda kuidagi uskuda, aga kui ta kõht järjest tühjemaks ja tühjemaks läks, siis ei jäänud tal muud üle. ilmselgelt on tegemist tohutult näljaste olenditega. nad kaevavad alalõpmata tema kõhust midagi välja. ka kõike seda, mida maailm ise mitte mingil juhul söödavaks ei pea. sealt ka see pidevalt suurenev kõhutühjus. maailm armastab väga vihmavett ja väljaheiteid. viimaseid armastab ta eriti. isegi tema lemmiklause on - sõnnik on elu. selle maailma nimi on maa. kes teab, missugune oleks maailma lemmiklause siis, kui ta nimi oleks džäss?