agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

ühel hetkel sai tammevanadel villand. oi kui kaua nad olid seda oodanud. “te saate kohe aru kui õige aeg on käes,” olid vanimad tammed alati korrutanud. “aeg milleks?” küsisid väikesed tõrud. “ärge muretsege, kui aeg on küps, siis taipate isegi,” vastasid paljunäinud jämedatüvelised puud. ja väikesed tammevõsud ei muretsenudki enam. nad lihtsalt lasid asjadel minna nagu nad lähevad. ja nii asjad läksidki.

iga tõru teadis sedasama, mida tema ematammgi. aastatuhandete jooksul kogutud info oli hoolikalt kodeeritud ning edasi antud. info edasiliikumine käis süsteemselt ja see oli ka põhjuseks, miks tammed nii kaua vastu pidanud olid. nad olid elanud kogu aja teadlikult. tammed olid ju teadjad.

teadjatele oli kõik hästi selge. nemad nägidki asju täpselt nii nagu need olid. ja neid hämmastas, kuipaljud ei teadnud. või ei saanud aru. või olid ligilähedal, aga polnud veel taibanud. või olid aru saanud, aga polnud veel osanud sõnastada. paljud mõtlesid ja rääkisid eiteamidakõike, aga ega selget sotti ei saanud, mida nad öelda tahtsid. rääkisid mingist abstraktsest abrakadabrast sel ajal kui kõik oli niigi arusaadav. asjad lihtsalt olid nii ega saanudki olla teisiti. “über või unter, must või valge, parem või vasak, deebet või kreedit - ükstapuha kõik,” armastasid tammevanad korrutada.

vanad tammed kutsusid kokku kõikide puuliikide vanimate isendite koosoleku, et arutada võimalikku rünnakuplaani. asjade seis oli teada ja õige aeg oli kätte jõudmas. rünnak pidi olema ootamatu ja hoolega läbi mõeldud. vastase nõrgad kohad olid ammu välja selgitatud ning võitlusvahendid teada. puuliike ei olnud kuigipalju järele jäänud, see oli nende ainuke miinus. nüüd tuli vaid miinus plussiks pöörata. ja seda tammevanad oskasid.

oli terve hulk isendeid, kellel polnud vähimatki aimu, mis toimub. mõni teadis, et päris nii ikka olla ei saa, aga asjade tagapõhjast ei aimanud nad midagi. tegelikult olid vastused koguaeg olemas olnud. mitteteadjad aga ei näinud ega kuulnud. nad olid pimedad. asi oli nimelt selles, et tammetõrude ja kastanite kilo hind turul oli tõusnud sajaviiekümne euroni. käbid, pähklid ja muud viljad olid üliharuldased ja kallimad kui kunagi varem. eksklusiivseimate tõrude üksikeksemplarid olid kenasti pakendatud ning neid müüdi vaid spetsiaalsetes poodides, mis olid märgistatud tähekombinatsiooniga ml ehk “metsik loodus”. “ml” loodustooted olid viimasel ajal eriti hinnas. kalleimad neist olid vanimate teadaolevate tammevanade tõrud.

esmajärjekorras plaaniti rünnata kõige suuremaid ja kallimaid kaubanduskeskusi, et vabastada pakendatud tõrupoisid vangistusest. tõrude vabadusel ei olnud hinda. ja ükski tõru polnud parem kui mõni teine tõru. kõigil oli üksühele sama kood ja igal järgneval põlvel saab olema viimaste uuenduste ja täiendustega uus kood. juba iidne tammede vanasõnagi ütles: kuidas vana, nõnda tõru. ka kastanid, nulud, sarapuud, kuused ja männid olid sama saatuse osaliseks langenud. nendegi pealikud liitusid ühiskoosolekuga, et võitlusjõud koondada.

väga palju oli neid teadjaid, kes olid aktiivsed. enamasti olid nendeks vanimad isendid ja nende lähikondlased. osad hästi agarad tegelesid sellega, et teadmist levitada. ühed tundsid hasarti teadmise säilitamisest, teised jälle hävitamisest. kord olid ühtesorti teadmised head, kord teistsorti teadmised halvad. selle paikapanemisel ei olnud mingit kindlat reeglistikku. teadmiste hävitajad ei olnud õiged teadjad, nad olid rohkem manööverdajad. näiteks tõrude, käbide ja pähklitega kauplejad olid väga osavad manööverdajad. nemad polnud päris teadjad. kui tahate võite kutsuda neid mänguteadjateks.

metsaministeeriumisse tuli kõigi aegade suurim hinnapakkumine. vanimate tammede puidu eest pakuti hiiglaslikke summasid. “me võtame selle pakkumise vastu,” teatas metsaminister, “selle summa eest saab istutada tuhandeid ja tuhandeid uusi tammesid.” juba ammu ei olnud tekkinud looduslikke tammikuid. inimesed kujundasid puuistikud parkide või puiduks vajalike tehismetsadena. ja noored tammed, kes neis tammikuis kasvanud olid, teadsid algusest peale, miks nad sinna istutatud said. nad mäletasid väga hästi, et tuli oodata õiget aega. aga paistis, et aeg polnud veel küps.

õnneks jagus teadjate seas neid, kelle eesmärk oli selgitada, k u i d a s asjad n i i läksid. oli ka neid, kes rääkisid k u i d a s asjad jälle n a a võiksid saada. nemad olid eriti haruldased, sest mida rohkem teadjaid, seda kindlam, et kõik läheb paremaks. täielike teadmiste võrk oli sarnaste tunnetuste kogum. omamoodi nähtamatu virtuaalvõrgustik, mille olemasolus ei olnud kahtlust. sealtkaudu see teadmiste levitamine käiski. kes on kunagi metspähkleid söönud või kasemahla puutüvest ammutanud, on saanud endale osakese teadmisest. väiksemaid sarnaseid teadmistekogumeid asus eri tasandeil eri süsteemides, kuid need rääkisid väikestest pisidetailidest ega andnud kunagi kuvandit kogu pildist. need olid osaliste teadmiste võrgustikud. täielike teadmiste kogum puude sees oli ainus, kus oli kõik klaar ja valitses rahu. seal, kus puudus tervikpilt, rahu olla ei saanud.

asjad olid korrast ära. see oli selge. kohe ikka täitsa käest ära. võiks ju veel hullemaks minna, aga olid ikka päris halvasti. eelkõige just kõige olulisematest asjadest rääkides. just olulisimate asjadega olid kõige kehvemad lood. küsimus oli, kuidas seda kõike parandada. vaid kõige vanemad puud teadsid seda. ega see nii lihtne polnudki kui arvata võiks. tegelikult oli see päris raske. umbes sama keeruline nagu ninasarvikutele rišeljöötikandi tegemine. “proovida tasub, igatahes,” noogutasid puuvanad üksteisele.

ei olnud sugugi raske taibata kui aeg küpseks sai. senise rohekassinise valguse asemel muutus õhk kollakaspunaseks. iga sõõm, mida elusolendid hingasid, muutus ülitoitvaks. kõik lõhnad intensiivistusid ja maitsed olid paremad kui kunagi varem. see pingestatus, millega ruum aja valmimisel täitus, oli midagi sarnast äikesetormile eelneva elektrilise laenguga.

kõik tammed asusid üksmeelel võitlusse ning sammusid oma hiiglaslike tüvede mürtsudes linnadesse. nendega liitusid ka teiste puuliikide esindajad. mida edasi nad liikusid, seda rohkem neid kogunes. ka parkidest, metsatukkadest, alleedelt ja koduaedadest oli liitujaid. puuderivid hoidsid hoolega massilist hävitustööd tegemast, kuid iga nende samm jättis sellegipoolest jälje. täpselt nii nagu inimtegevus oli loodusesse aegade jooksul jälgi jätnud.

mitte kusagil ei olnudki midagi korras. isegi kui kõik paistis korras olevat, oli see vaid pettekujutelm, ajutine hallutsinatsioon, reaalsuse hologramm. paar pisikest puutumatut lapikest oli veel järele jäänud. üksikud, unarusse jäetud oaasid ja oligi kõik. neid tuli hoida kui kõige kallimat vara. need olidki kõige kallim vara. “otsige need saared üles ja asuge sinna elama,” sõnasid vanimad puud oma võsukestele, ”kõik ei ole veel päris lootusetu.” “lootusetu või mitte, kuid mis need saared võitlusesse puutuvad,” ei mõistnud noored puuhakatised oma ülesannet. nemad ootasid korralikku sõda. tõelist märulit ja hävitustööd.

metsaministeeriumisse jõudis teade puude linnasaabumisest. kuulutati välja üleriigiline aktsioon “puud riita!”, mille käigus pidi linn kasututest mässajatest kasulikult puhastatud saama. õhk oli pingestatum kui kunagi varem. liikuvad puud olid üsna hirmuäratavad ning keegi ei julgenud saagi ega kirvest nende vastu tõsta. nad liikusid osavalt ja kiiresti. isegi tuli poleks neist jagu saanud - tammevanad olid tormi ja vihmaga kõik ammu kokku leppinud.

kui turuletid olid tõrudest, kastanitest ja käbidest tühjendatud ning pakendatud eksklusiiveksemplarid kaubanduskeskuste vitriinidelt kätte saadud, naeratasid vanad puud üksteisele. “tehtud,” saatis viimase tõru klaasvitriinist ettevaatlikult välja päästnud puu sadade kilomeetrite taha kostvas tammekeeles sõna liikvele. enne veel kui kahesaja-aastane tamm jõudis oma väärtusliku kandamiga hüpermarketist väljuda, peatas raadiosaatjaga rääkiv turvamees ta uksel. “teie valduses on kaubamajale kuuluv kaup, mille eest te pole tasunud.” “teie kaubamajas oli minule kuuluv toodang, mille eest mulle pole tasutud,” vastas tamm kumiseval bassihäälel. “seaduse kohaselt on mul õigus teid varguse eest kinni pidada,” ei jätnud viiemeetrise tüvega tamme kõrval kääbusena näiv turvamees. “loodusseadus ütleb, et igaühel on õigus oma liiki kaitsta,” viimaste rahulikul hüpnotiseerival toonil lausutud sõnade saatel tõstis kinnipeetu piiksuva raadiosaatjaga turvamehe neli meetrit tagapool asuvale eskalaatorile ning astus kinni-lahti käiva lükandukse kohalt läbi seina. “ja nüüd kiiresti koju tagasi,” tegi vanim tammevana seejärel järgmise käigu teatavaks. “siin pole meil enam midagi teha, ülejäänuga peavad nad ise hakkama saama.”

kõik puuvõsud olid näinud täielike teadmiste võrgustikku, kuid oma nooruse tõttu ei teadnud nad seda, kuidas oma teadmisi rakendada. nende juured polnud veel piisavalt sügaval ega ladvad parajalt kõrgel. teadmiste omandamine ja analüüsimine nõudis aega. teadjad olid need, kellel polnud kahtlustki. neil oli hästi lihtne aru saada, mis ümberringi toimus. nad nägid reaalsust reaalajas kui virtuaalreaalset iseeneslikult toimivat süsteemi. saladust ei olnudki. kõik olid teretulnud. oli vaid tarvis taibata, milles asi.

asjadel on omadus minna nii nagu nad lähevad. ainult mõnikord lähevad nad sootuks teisiti kui peaksid minema. siis ongi käes aeg sekkumiseks. “küsige endalt, kus asute selles võrgustikus teie ja kui te kohtate kedagi, siis küsige nende käest, kus asuvad nemad,” armastasid puuvanad edaspidi oma lapsukestele öelda. “te olete ju teadjad,” korrutasid tammed oma mühiseval häälel, “tõru ei kuku kännust kaugele.” ja noored tammed taipasid, et asi polnud üldsegi rünnakus, sõjas ega kättemaksus. tegemist oli lihtsalt alatise valmisolekuga kõige halvemat ära hoida.

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

kusagil tühjuse ja kosmose vahepealsel alal elasid olendid, kes ei teadnud, kes nad on, kus nad on ega miks nad seal on. neil ei olnud identeteeti ega isikupära. nad heljusid tühjadel väljadel sihitult siia sinna. näotud, ilmetud, tühjade pilkudega nimetud olendid. kõik olid ühtemoodi riietatud valgesse läbipaistvasse kangasse, mil polnud kuju ega vormi. nad rääkisid, aga neil polnud sõnu. nad sõid, kuid nende suu oli tühi. nad värisesid, kuid neil polnud külm. nad nutsid, aga pisaraid polnud. nimetud ei tundnud kurbust ega rõõmu. tundub, et neid polnudki. ometi oli tühjuseski midagi.

need olendid ei olnud alati niisugused olnud. nad olid ennevanasti sootuks teistsugused, kuid polnud järele jäänud kedagi, kes oleks mäletanud neid kaugeid aegu, mil kõik oli teistmoodi. ainus, mis sellele viitas, oli inimeste all laiuv tühermaa, mida kattis pruunikaskollane ilmetu kuivanud džunglitaimestik. vaipkatte elutu lõngastiku vahelt upitasid välja sadade meetrite sügavusse mattuvate pilvelõhkujate kentsakad erikujulised tipud. kuivkrobeliste liaanikiudude ning teineteise ümber keerdunud puujuurte vahelt vilkusid värvilised reklaamtahvlid nagu majakad, mis hoiatasid karile sõitmise eest. tummad, korrapäratud ja tuhmuvad. nimetu maa nimetud elanikud ei teadnud, mis valgus see on. nad ei mäletanud nende nime ega teadnud, kust need sinna said. niipalju kui hõljuvad olendid teadsid, olid need koguaeg sügavate mäekurude ja laiuvate tasandike seest paistnud.

üks kutsuv ja kuldkollane valgustahvel torkas eriti teiste seas silma. sellele olid üles täheldatud kummalised kujundid „s”, „m”, „i”, „l” ja „e” ning nende järel imelikud märgid „:)”. kui nimetud oleksid tähemärke tundnud, oleksid nad reklaamkasti nähes naeratanud. nüüd aga küsisid nad vaid iseendalt oma nimetus keeles „mida see küll tähendada võiks?” ega osanud küsimusele vastata. nimetud olendid ei teadnud, et see küsimus on tõenäoliselt tähtsam, kui nad iial arvata oleks osanud. kusagil oma alateadvuse sügavaimates kihtides aimasid nad, et tegu on millegi igavikulisega. kui päris aus olla, siis sellele küsimusele vastuse leidmine oligi ainuke tegevus, millega nimetute pead ennast vaevasid. siiani ei olnud neil õnnestunud vastust tuvastada. vaid õhkõrn ja ülipeenike kuklast kuklasse kinnituv klaasniit hoidis seda tundmust alles. kui niidistik puruneks, lendaksid nimetud valkjasläbipaistvas kangas olendid kosmosesse laiali ning kaoksid olematusse.

kunagi ammustel aegadel, siis kui kõik oli veel teistmoodi, olid neil olenditel nimed. neil oli maailm, mis rääkis nendega ja olid raamatud, mis kõnelesid. raamatute sees olid tähed, mis omakorda moodustasid sõnad ning sõnad olid põimitud lauseteks. seal oli kirjas igasuguseid tarkusi, mis õpetasid, kuidas maailmaga rääkida. mõnedes raamatutes aga olid kirjas sootuks teistsugused asjad - sellised asjad, mis rääkisid kõigest sellest, millest üldse ei oleks pidanud räägitama. sõnad võivad olla ohtlikud. ohtlikumad kui mistahes muu relv. sõnad on salakavalad. pealtnäha on väga raske õigetel ja valedel sõnadel vahet teha. valede sõnadega raamatud võisidki olla põhjuseks, miks kõik oli läinud nii nagu ta läks. kuid keegi ei mäletanud neid kaugeid aegu ning seega oli ka võimatu aru saada, mis siis tegelikult juhtus.

üks oli kindel, õhus heljuvad olendid sarnanesid oma olemuselt neile, kes paksu taimkatte all kunagi elasid. nimetudki olid käte, jalgade ja peaga. neil oli mõtlemisvõime, kuid neil puudus arusaam, mida ühe või teise teadmisega peale hakata. nimetute ideaalolek oli mittemidagitegemine mittemillegi nimel. mäletati vaid mõtet sellest, et kõik kunagised eesmärgid said täidetud ja et polnud enam kuhugi püüelda. mida aga nimetud ei mäletanud, oli see, et nad on vaid endiste olendite mudelid, nende mehhaniseeritud kloonid. kõik ühtemoodi täiuslikud, terved ja igikestvad. seni kuni klaasniidistik neid koos hoiab.

ükskord pidi see juhtuma. avarate pilveväljade all laiuval tühermaal käis erekollane sähvatus ning kogu õhk oli oranžikaskuldseid sädemeid täis. kõik elutusse vaipkattesse mähkunud põlevad reklaamtahvlid paukusid ja kustusid üksteise järel nagu kellameridiaanemööda liikuv uusaastatulestik. vaid õhkõrn kollakas kuma kahe veidra tähemärgiga “:)” veel helkis pehkinud liaanikombitsate vahelt ning haihtus lõpuks. korraga oli kogu maailm pimedusse mattunud. nüüd ei mäletanud nimetud olendid enam ka kujundit, mille tähendust nad otsinud olid. nad vaatasid üksteise poole ning aimasid oma anonüümsesse tehisintellekti integreeritud hingedes, et nad olid midagi igaveseks kaotanud.

samal hetkel, mil viimane valguslaik pimedusse uppus, tuvastasid kaugel kaugel galaktika äärealadel välismaailma värvilised kontaktandurid valgusaastatetaguse signaali. jõulise, tundmatus keeles kodeeritud sõnumi, millega kunagi ammustel aegadel kaks ilusa elu saladust teadvat noorukit naeratuse kosmosesse teele saatsid.

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

elasid kord puunikerdaja, kiviraidur ja sepp. puunikerdajal olid pikad ja kondised näpud, kiviraiduril suured ja tugevad kämblad, sepa käed olid nagu käed ikka, võibolla ainult pisut rohkem määrdunud kui teistel. puunikerdaja valmistas elatise teenimiseks peamiselt köögiriistu. tema meelistegevuseks oli aga hoopis puunukkude valmistamine. üks naljakalt pika ninaga nukk, mida ta ise ei pidanud suuremat sorti saavutuseks, võitis vaatamata oma vähesele arunatukesele miljoneid ja miljoneid südameid üle kogu maailma. temast kirjutati lugusid ja vändati filme. niiväga meeldis ta inimestele.

sepp meisterdas imelisi nagisid. tema käe all valminud nagisid oli mitmeid tuhandeid. tal endal polnud oma nagide saatusest aimugi, kuid päris kindlasti oli igas maailma nurgas vähemalt üks tema nagi. seal oli nii taimede- kui kaladekujulisi nagisid, lohe- ja boamaopealiseid nagisid, oli nagisid, mis meenutasid hundi lõualuud või härja sarvi ja oli nagisid, mis meenutasid lihtsalt kõige tavalisemat nagi. sepp oli lihtne mees ega otsinud au ja kuulsust. peaasi, et käed-jalad oleksid tööd täis ja leib laual. kord kui sepp oli järjekordse nagikomplektiga valmis saanud ning tegevusetult aias ringi jalutas, märkas ta naabrimeest labida najale toetumas ning otsustas temast ühe nagi teha. see nagi tuli aga nii suur, et ükski inimene ei saanud aru, et tegemist on nagiga.

niipea kui viimase nagikomplekti tellija labidaga naabrimehe kuju märkas, oli tal selge, millise väärtusliku teosega on tegemist. ta pakkus sepale kuju eest nii palju raha, et too ei pidanud terve elu jooksul enam ühtegi nagi tegema. vaid siis kui tal käed tõeliselt sügelema hakkasid, tegi ta ajaviiteks mõne pisikese erikujulise nipstüki. oma suurteost ei näinud sepp enam kunagi. ometi teadis ta täpselt, mis kujust edasi sai. loojad jäävad oma looduga lõpuni seotuks. neil on erinevad kehad, aga üks hing. kuju paigutati ühe väikese saare suurima linna keskväljakule ja sai üleüldiseks imetlusobjektiks. ja sepp avastas, et inimestel on kujudega teistlaadi suhe kui nagidega. nimelt omistasid inimesed kujudele tähendusi. ajapikku muutusid tähendused inimestele olulisemaks kui kuju ise.

tähendused olid mõtteuniversumi vanimad asukad ning elasid tähendussfääri serval asuval mõttelisel ringjoonel. neid oli loendamatu arv liike. tuntumad neist olid otse-, osa-, kõrval- ja täiendtähendused. uusim tekkinud liik oli lisatähendus. veel kümmetuhat aastat tagasi ei teatud lisatähendustest midagi. mõtteuniversum oli sel ajal hõredalt asustatud ja kõigile kergesti ligipääsetav. tihtipeale sattusid emotsiooni-, loogika- ja teadmistesfääride asukad oma rännuteedel tähendussfääri. tähendussfääris oli alati erakordselt põnev peatuda. vanimad tähendused olid väga külalislahked ja väga jutukad. nad teadsid rääkida lugusid, mis rääkisid mõtteuniversumi sünnist, selle ülesehitusest ning erinevatest koostisosadest. lisatähendustega saab inimkond veel vatti ja vaeva näha, armastasid aegade algusest pärinenud tähendused öelda.

kiviraiduri unistuseks oli valmistada kivist põlismets. kummalisel kombel kukkusid kõik tema puud inimeste moodi välja. raidur arvas, et tegemist on sünnipärase andetusega ja plaanis tõsiselt allveemalekohtuniku ametit, kuid inimesed armastasid tema kujusid. ta otsustas esialgu siiski edasi raiuda. üks ebaõnnestunud puu meeldis kiviraidurile niiväga, et ta otsustas selle omavoliliselt maailma südames asuva linna rahvarohkeima väljaku kõrvaltänavasse paigutada. kuju pidi kujutama tuhande aasta vanust sekvoiat näituse „maailma suurimad ja vanimad puud” tarbeks. kuid nagu ikka, kukkus ka see kiviskulptuur pigem inimese kui puu moodi välja. see oli niisugune pika habeme ja lokkis juustega hiiglaslik kuju, mille keha oli täiuslikes proportsioonides. ka tema vaim oli täiuslik. kiviraidur sai kohe aru, et tegemist on erakordse isendiga, mis lausa nõuab eksponeerimist. nii ta paigutaski kuju salaja ühe maja nurgale. keegi ei teadnud, kust see kuju sinna kõrvaltänavasse tuli ja kes selle sinna pani. avalikesse kohtadesse reeglina kujusid ilma eelneva tellimiseta ei paigutata. postamendita kivikuju jäi möödujate silmadele märkamatuks. inimesed lihtsalt ei vaata kohtadesse, mida ei ole ekstra vaatamiseks ette valmistatud.

kõik kolm meistrit said ülemaailmselt tuntuks just oma juhuslikult valminud raidkujude järgi. nad kõik meisterdasid suurteoseid tahtmatult. see lihtsalt kukkus välja nii. meistriteosed on erilised olendid. loomeakti lõppedes saavad nad tundliku hinge ja suurepärase mõistuse. mitte ükski küsimus ei ole nende jaoks liiga keeruline. nad näevad kõike toimuvat ja mõistavad seda. iga suurteos teab, mis on hästi, mis on halvasti, mida oleks pidanud tegema teisiti või mida oleks järgnevalt tarvis teha. ainuke kuju, kes maailma asjadest päris hästi aru ei saanud, oli pisike pika ninaga puunukk. tema arvas millegipärast, et kujudel ei ole hinge ja soovis seepärast inimeseks saada. puunukk oli kindel, et inimesed on nendest paremad olendid. muidugi ei ole see tõsi. väga vanad kujud on seda öelnud ja neid võib usaldada. sajanditevanused kujud on väga palju näinud. sellepärast teavadki nad nii hästi seda, mismoodi asjad peaksid olema või võiksid olla. vanimad meistriteosed olid esimesed, kes taipasid, et lisatähenduse tekkimise hetkest sai inimkonna lõpu algus.

lisatähendused omistati objektidele või nähtustele, millel ei olnud kindlat ja ühest tähendust. tähendussfääri harmoonilise struktuuri jaoks olid lisatähendused viirus. nad tekkisid ja levisid kontrollimatult ning põhjustasid inimestes seletamatuid raevuhooge. lisatähenduste jaoks on isegi eraldi sõna välja mõeldud – sümbol. sümbolite parimad tundjad olid sümboloogid. teadus, millega nad tegelesid, oli sümboloogia. sümboloogiaentsüklopeedias on kirjas: sümbol ehk võrdkuju on märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta. sümbol on ühiskondliku kokkuleppe tulemus. kui ühiskondlikult kokkuleppele ei saada, siis tähendab, et kujul on mitu lisatähendust. esialgsete uuringute kohaselt on tegemist ravimatu haigusega. kummituslike olenditena ringilendavatele sümbolitele mõtteuniversumis kohta ei olnud. liig palju oli sarnase välimusega erinevaid sümboleid ja erineva välimusega sarnaseid sümboleid. nende läbipaistmatud hallikassinised kogud nägid välja nagu rünkpilved. peagi katsid loendamatud sümbolid mõtteuniversumi lage nii tihedalt, et ka kõige oskuslikumal mõttepiloodil oli võimatu seal orienteeruda. lisatähendusi kandvatele sümbolitele tuli kiiresti leida alternatiivne elupaik. lõpuks leitigi lisatähendustele eriline koht – nad paigutati inimeste südametesse.

juba varsti peale eneseteadvuse omandamist said kujud aru, et nad ei ole päris vabad. kujude ellukutsumise eesmärk oli eksponeerimine. kas kaminasimsil, kingituse näol kellegi koduaias või avalikus ja rahvarohkes kohas. kui kujud püstitatakse, siis ikka kellegi või millegi auks või mälestuseks. sepa kuju ootas eriti kurb saatus. too sattus juhuslikult olema niisugune eksemplar, mis armastas väga jalutada ning mõtiskleda elu ilusate asjade üle. kuju ostja arvas aga teisiti ja kuju kinnitati telliskiviseinale. arvati, et paigalseisvana näeb teda siiski rohkem inimesi kui siis kui ta ringi jalutaks. millegipärast arvavad ostjad tihtipeale teisiti kui kujud ise. pikapeale harjus labidamees oma liikumatusega ära. hilistel õhtutundidel kui inimesi enam ei olnud, sai ta rahulikult omi mõtteid mõtiskleda. mõnikord tundis ta puudust vestluskaaslastest, kellega oma teooriate üle arutleda. läikiva kuuega kaevur oli kuulnud kogu elu jala ringi kõndinud rändurluuletaja skulptuurist ning imekaunist korviga neiust, kelle kuju peeti pigem inimeseks kui kujuks. labidamees oleks väga soovinud nendega ringi jalutada ning oma mõtteid tutvustada.

kiviraiduri lemmikkuju saatus polnud kuigivõrd parem. kord ehitati tema kõrval asuva väljaku tarbeks ühele tuntud astrofilosoofile pühendatud monumendi alust. täpipealt käputäis nurgakive jäi puudu. laisk ja hoolimatu ehitaja märkas tundmatut kuju ning leidis selle olevat parimast alusmaterjalist. nii saidki personifitseeritud sekvoia parem kõrv, nina, mõlemad käsivarred ning vasak labajalg eemaldatud uue monumendi tarbeks. rüüstatud kuju jäeti sinnapaika. õnneks oli tema hing terveks jäänud. kurbusega pidi ta vaatama seda, kuidas asjad on, ega osanud midagi teha selle heaks, et nad oleksid nii nagu nad peaksid olema. ühel päeval pistis üks ärksa meelega nooruk tema külge kirja, milles rääkis oma parandusettepanekutest kehtiva ühiskondliku korra suhtes. see teade levis välgukiirusel inimeste seas ning peagi tulid ka teised tema külge oma mõtteid ning soove riputama. selles linnas oli nii, et ajalehtedes, televiisoris ja raadios inimestel kaasarääkimisvõimalust ei olnud. graffiti oli juba leiutatud, kuid polnud veel leidnud laialdast kasutust. inimeste arvamus ei jõudnud valitsejateni ega läinud tegelikult neile ka korda. nii leidsidki linnaelanikud selle katkise ja kurva moega üksiku kuju, mille kaudu oma arvamus välja öelda. kujul oli selle üle väga hea meel. tähelepanelikum vaataja võinuks rüüstatud kuju suunurgas silmata vaevumärgatavat naeratust.

igasugune kuju on kui väikene maailma mudel, kujude sees on olemas kõik selle maailma omadused, milles nad loodi. nad on kui mikromaailmad, mis peegeldavad makromaailma. tähenduse saanud kuju kolis oma tähenduseandja südamesse elama. kujusid võib teisaldada, aga lisatähendusega mudelit, mis asub inimeste südametes, on võimatu ära viia. need raiutakse südametesse igaveseks. nimetatud tõsiasi põhjustaski sümboloogide arvates erinevate lisatähenduste vahel tekkinud sõja. sümboloogide viimase avastuse kohaselt oli sümbolite erinevate tähenduste tekke põhjuseks üks aegade alguses toimunud mõtteuniversumi nihe. arvatavasti algas kõik siis kui mõtteuniversumi kaks kihti nihke tagajärjel teineteise vastu põrkusid. sellest hetkest olevat maailma tekkinud eri arvamused ja eri arvamuste tulemusena sündisid lisatähendused.

mõtteuniversumi tihedus muutus iga uue mõtlemise liigiga järjest suuremaks. seal leidus erinevaid dimensioone iga kollektiivse mälupagasi jaoks. kollektiivne mälu talletas ühes kultuuriruumis asuvate inimeste mõtteajaloo. dimensioonidekihid olid erinevate sfääridega tihedalt läbi põimunud. koos sümboloogide abiga töötasid tähendused mõtteuniversumi vanimate ja targimate elanikena välja mineviku ja tuleviku mõtete maatriksi. mõtetemustri alusel oli võimalik kõiki võimalikke mõtteid tuletada. kõige alguses olidki ainult üks mõte ja üks tähendus. esimese mõtteskeemi algoritm oli lihtne – mõte oli tähendusega vastavusseoses. niipea kui tekkisid teised tähenduste liigid, arenes tähendussfäär ning kujunesid välja mõistuse, loogika ja emotsiooni sfäärid, siis muutus ka muster. tekkis katkematu mõtete-tähenduste jada. ühest mõttest võis areneda palju tähendusi ja igast tähendusest omakorda uus mõte. uus mõte ei olnud enam sugugi seesama, mis esialgne ning sai omale üha uusi tähendusi. protsess arenes pidevalt kasvavas tempos.

oma poole sajandi pikkuse eksistentsi jooksul oli labidamees omandanud sadu tuhandeid lisatähendusi. paljude inimeste südametesse oli paigutunud just see kuju. iga aasta kevadel olid sümbolite vahel olnud rahutused. kujude lisatähendused südamepõhjades hakkasid rääkima. alguses toimus see üsna vaiksel sosinal. seejärel muutus ägedaks sõnadelaviiniks kuni vägivaldsete konfliktideni välja. kõik algas ühel aegadetagusel kevadhommikul, mil jalutajahingega pronkskuju ümber otsustasid koguneda kõik tema armastajad ja vihkajad. labidaga kuju taipas, mis oli juhtunud. kujud teadsid alati, kuidas asjalood on. armastajad ehtisid teda tohutute lillevanikutega. ausalt öeldes ei pidanud sepis ise seda kuigi mehelikuks ehtimisviisiks, aga talle meeldis lillelõhn. hurmav aroom pani teda unustama, et ta peab alatiseks ühe koha peal paigal püsima. vihkajad aga viisid lilled ära ja joonistasid kujule igasuguseid pilte. see tundus ka päris põnev mäng. kahjuks ei saanud kaevur kaasa mängida. mis ka ei juhtuks, tema pidi paigal püsima. kokkulepe ostjaga oli niisugune.

linnaisadele kivikuju ei meeldinud. ometi ei andnud nad ka korraldust teda maha võtta. katkisele, langetatud peaga marmorkujule kinnitatud kirjad oli hea viis teada saada, mida lihtrahvas asjade seisust arvab. kõik kirjad viidi linnakotta, et neid analüüsida. mida rohkem linnaisad kirju lugemas käisid, seda rohkem kirju sinna tekkima hakkas. lõpuks hakkas linnaisade visadus murduma ning neil tekkis arusaam sellest, mida inimesed mõtlevad. katkine kivikuju oli oma liigikaaslaste seas väga austusväärsel positsioonil – ometi oli keegi neist jõudnud olemise täiuslikema vormini. tal polnud endal vajagi rääkida - kirjutajad rääkisid tema eest. maailma õnnelikum kuju võis oma silmaga näha, kuidas küsimused vastuseid saavad. rahvas küsis kirjadega ja linnaisad vastasid tegudega. nõnda saigi kuju endale hüüdnimeks „rahva sõna”.

sümbolid olid seotud väärtustega ja väärtused omakorda tähendussfääriga. tähendussfäärist saabuvad impulsid tegid sümboloogidele tõsist peavalu. tekkima hakkavate sündmuste tegelikud juured peitusidki tähendussfääri ülikeerulises ülesehituses. tähendussfäärist saadeti erinevaid tähendussignaale sümbolite identifitseerimiseks ja vastupidi. nood kaks olid teineteisest lahutamatud. ühe loodud kuju tähendusi oli reeglina rohkem kui üks, enamasti kaks-kolm kõrval-, täiend- ja lisatähendust. on teada ka kujusid, kelle tähenduste hulk on ületanud elavate inimeste arvu – need on väga vanad kujud, kellele on aegade jooksul loendamatuid tähendusi antud.

vaatamata kogu oma mõttetarkusele ei saanud sepa naabrimehe kuju täpselt aru, miks just tema nende lisatähenduste keskmesse oli sattunud. ka rahva häälekandjaks saanud kivikuju mõlgutas samu mõtteid. pika ninaga puupoiss ei mõelnud midagi. tema meeldis eranditult kõigile. ülejäänud maailma kujudel aga oli nii vihkajaid kui armastajaid. sümboloogid ja mõtteuniversumi vanimad tähendused leidsid mõtetemustris ikka ja jälle üks ühele korduva mustrimaatriksi, mis reprodutseeris iseennast lõpmatuseni. see ei tähendanud head.

kujude erakordsest mõjust olid teadlikud ka valitsejad. sellepärast neid algselt püstitama hakatigi. alguses oli kujudel palju armastajaid. nüüd aga oli kätte jõudnud ajaloo pöördumatu murdepunkt - kujude vihkajate ja armastajate hulk oli võrdsustunud. ülemaailmselt võeti nõuks kõik kujud teisaldada. kui pole kujusid, pole ka probleemi, arvasid tähtsad pead. sümboloogid muigaksid selle mõtte peale - vaid nemad, vanimad tähendused tähendussfäärist ning mõttetarkadest meistriteosed teadsid, et saladus peitub inimeste südametes asuvates lisatähendustes. ka pronksist kaevur taipas korrapealt, mis teoksil. ta otsustas kujude kirjutamata seadust eirata ning jalutas oma postilt minema. lõpuks ometi oli ta vaba selleks, et jalutada ringi ja oma liigikaaslasi külastada. labidamees oli aastatepikkuse mõtisklemisega jõudnud suure avastuseni. ta oli jõudnud järelduseni, et inimestel on sünnipärane kalduvus oma liigikaaslaste ehitatud objekte lõhkuda. inimkonna rahulolu kahanemine oli purustamiste kasvuga pöördvõrdelises seoses. käesoleval hetkel ületas rahulolematuse tase kriitilise piiri. purustamiste aeg oli käes.

mõtteuniversumi eksistents oli tihedalt seotud inimliigiga. nemad olidki mõtteuniversumi tekke põhjustajad. tähendussfääri pidev kasvamine valmistas juba mõnda aega sümboloogidele tõsist muret. sümboloogid mõistsid sümbolite ja tähendussfääri omavahelist sidusust ning püüdsid mineviku ja tuleviku mõtete maatriksist tuletada mõtteuniversumi võimaliku edasise arenemise suundi. vastus oli käegakatsutav. enne viimase skeemi väljajoonistumist käis mõtteuniversumi koes vaevumärgatav plahvatus. seejärel tekkis kohe veel mõnisada väiksemat plahvatust. iga plahvatus tekitas omakorda tuhatkond uut purustust. kui inimesed oskaksid mõtteuniversumit näha, oleksid nad arvanud, et seal on mingi suurem pidu käimas. terve mõtteruum nägi välja nagu uusaasta ilutulestik.

kogu maailmas hakati kujusid postidelt maha võtma, tükkideks raiuma ja mujale toimetama. vahet ei olnud, kas sa oled puust, kivist või pronksist. neid kas vihati või armastati, teist võimalust ei olnud. seda aga lõhkujad ei teadnud, et kui kuju kere purustatakse, lahkub sealt ka tema hing. rahumeelsemate tähendustega kujud vaatasid esialgu kõike toimuvat pealt, kuid purustatud vendi-õdesid nähes ei pidanud nad enam vastu ning lahkusid oma kohalt igaveseks. peagi olid puunikerdaja, kiviraidur ja sepp ainsad inimesed, kes kujusid veel mõistsid. nad hoolisid väga kujudest, keda massiliselt hävitati. omaenda kätega valmistatud olendeid ei ole võimalik mitte mõista. nagu öeldud, on tegemist kahes kehas asuva ühtse hingega. kõik kolm meistrit otsustasid senisest tegevusest igaveseks loobuda ning jätsid oma ametid kus see ja teine.

kujude füüsilistel kehadel ei olnud selles sõjas enam kohta, nad olid sunnitud oma postidelt lahkuma enne kui kogu meistrite kätetöö hävitatakse. võitlus käis inimeste südametes ning neis elutsevad vastandlikud sümbolid sattusid omavahel absoluutsesse konflikti. peagi selgus, et inimesed ei sõdi mitte kujudega, vaid väljendavad oma südames asuva lisatähenduse olemust. tegelik sõdimine toimuski südametes. see oli sümbolite sõda. kujud olid vaid sõjategevuse näiliseks vallandajaks. purustatud kujude kehaosad ja teisaldatud kujud paigutati kõikide kujude päikselisse varjupaika. ka unustatud ja hüljatud kujud leidsid varjupaigas omale turvalise asukoha. kujudel ei olnud enam valikut. nad loobusid oma senisest elust ning otsustasid igaveseks maapealt lahkuda. kõikide kujude päikselises varjupaigas oli neil ilma inimeste, tähenduste ja sümboliteta hea olla. viimaks ometi said nad olla need, kes nad tegelikult olid. suured mõttetargad ja filosoofid.

iga plahvatus muutis mineviku ja tuleviku mõtete maatriksit tundmatuseni, terved tähendusteblokid hakkasid kustuma. ootamatult haihtusid emotsioonide ja teadmistejadad. loogikasfääris oli tekkinud lühis. vaid üksikud eritähendused ja loogikavead hulkusid mööda tühja vaakumvälja, mis sfääride hävimisest järgi oli jäänud. ei vanimad tähendused ega sümboloogid teadnud, mismoodi tekkinud kahjustusi likvideerida. või õigemini taastada, sest tühimike arv kasvas silmnähtavalt.

suuremad kujud läksid ees ja väiksemad tulid järel, astuti üle inimeste ja majade, metsade ja niitude. pisemad pisteti taskutesse, võeti kukile ja sülle. aega ei olnud enam kuigipalju jäänud. eesmärk oli kiiremas korras koguneda siberi avaratele tundraväljadele, et sealt üheskoos varjupaika teleporteeruda. inimelul ei olnud siin enam tähtsust. aegade lõppu kuulutav sõda oli võimalik lõpetada vaid kõikide sümbolite hävitamise tagajärjel. kui hävinevad sümbolid, hävinevad ka lisatähendused. lisatähendused aga ei kao enne kui kaob viimane inimene. kui kaob viimane inimene, kaovad mõtted ning mõtteuniversum lakkab olemast. nii astusidki inimesed üksteise vastu välja ning hävitasid teineteist. vaenlaste vihkamine muutus järjest suuremaks. põletati maju, õhati suuri üldkasutatavaid hooneid, lammutati sildu, hävitati metsi ja teid. purustati kõik, mis meenutas suuremal või vähemal määral mingit sümbolit. võimukandjad saatsid kahurväed ja pommilennukid üksteise poole teele. olulisim oli välistada uute vaenulike lisatähenduste teket. selleks aga pidid kõik vastasleeri esindajad surema.

viimanegi kui hingestatud kuju lahkus oma senisest asupaigast. lõpuks ometi olid nad vabad. nad olid vabad minema sinna, kuhu ei pääse ükski inimene. kõikide kujude päikseline varjupaik asus niisuguses kohas, mis oli inimsoo jaoks elamiskõlbmatu. see asus mitmete valgusaastate kaugusel asuvas tähekobaras. seal oli ühtaegu purustatud kujude väljanäitus ja elusate kujude paradiis. kahju ainult, et puunikerdaja, kiviraidur ja sepp sinna ei pääsenud. nii nagu inimesed olid jäägitult seotud mõtteuniverusmiga, olid ka kujud nüüdsest seotud oma varjupaigaga. viimne kui üks kuju tundis sealset kutset.

ümberringi käisid püssipaugud ja plahvatused. kogu lisatähendusi kandev maailm põles ja hävines. tihedalt läbipõimunud mõtteuniversumivõrgustiku asemel haigutas hõredalt kaetud must auk. kas oli veel järele jäänud mõni lisatähendustevaba inimsüda? mõni teistest eraldatud mõtteuniversumi maatriksiriba, mis säilitaks vaid häid ja olulisi mõtteid? kui jah, siis sellisel juhul jääksid ellu kõik, kel oli õnnestunud sümbolivaba elu elada. kujudel oli sellest ükskõik. nemad marssisid üheskoos päikesetõusu poole. sadade tuhandete varjupaika minejate seas sammusid ka pika ninaga maailmakuulsaks saanud puupoiss; hiigelsuur, jalutuskepile toetuv rändurluuletaja; pronksist labidamees ning tema õlale toetuv käsivarteta ja vasaku labajalata lokkispealine kivikuju. kuju rinnalt tõusid ükshaaval lendu inimeste kirjutatud kirjad. üks okaskrooniga, kõhna ja habetunud kivikuju püüdis õhusheljuva paberilehe kinni. seal olid kirjas tuntud laulusõnad. kõhn kuju alustas vaikset laulu. raskel sammul marssivate kujude seast hakkas kostma madalahäälset üminat. põlevate linnade taustal kõlasid pommiplahvatused. päikesetõusu oranžikaskuldsed kiired peegeldusid loendamatutelt purunevatelt klaasikildudelt. õhku kaikuma jäi vaid kümnete tuhandete kujude suudest kostev mitmehäälne laul „always look on the bright side of life”.

elas kord üks täiesti tavaline poiss. ta elas täiesti tavalises kodus, kus kõik asjad olid täiesti tavalised. oma kõige tavalisemate mänguasjadega mängis ta kõige tavalisemaid mänge. välimuselt ei paistnud poiss millegi erilisega silma ja ka tema riietus oli lihtsakoeline. tema elus ei olnud mitte midagi ebatavalist. poiss oli selle üle väga nukker, sest talle oli alati tundunud, et erilistes kodudes elavad eriliste mänguasjadega mängivad poisid olid temast paremad.

ühel täiesti tavalisel kevadhommikul teel kooli märkas poiss, et sirelid olid üle öö õitsema hakanud. viie kroonlehega sireliõite otsimine oli tema igakevadine meelistegevus olnud. alati kui ta mõne leidis, soovis poiss soovi ning sõi õie ära. mõnikord oli kobaras koguni neli või viis viielist õit. iga sooviõis leidis endale sobiva soovi ning avastas end mõne aja möödudes poisi kõhust. sireliõied ei olnud sugugi maitsvad, nad olid pigem kibedad kui magusad, kuid soovitava soovi suurus korvas selle. ega sireliõitele endile ka tegelikult meeldinud oma kaunist eksistentsi seedekulglas lõpetada. kõne all oleval hommikul aga leidis poiss vaid ühe viielise. sel päeval tundus õis tavapärasest maitsvam. tõenäoliselt oli põhjus selles, et talle oli torganud pähe üks täiesti ebatavaline soov. poiss ei julgenud isegi mõelda sellele, et see täide võiks minna. aga soovimata ka ei saanud jätta. soovimisega kaasneb alati mõnusmagus teadmine, et unistamisprotsess ise ongi juba sama hästi kui soovi täideminek.

üks must kass oli parajasti teed ületamas. kass peatus poissi nähes hetkeks, kallutas pead veidi vasakule ja sõnas: „nüüd astusid küll reha otsa.” poiss ei pidanud sugugi veidraks fakti, et kass rääkis, küll aga paistis talle imelik tõsiasi, et mööduvad tütarlapsed tema poole vaatasid ja itsitasid. kass oli kadunud kui vits vette. esimese tunni alguseni oli veel aega ja nii suunduski poiss hoopis ajalehekioski suunas, et sealt üks magus suutäis teemoonaks hankida. kiosköör tegi peaga poisi poole kummarduse, andis shokolaadile lisaks ka ühe kraabitava loteriipileti ning pilgutas silma. tagasisaadud mündiga kraapis poiss piletiväljad lahti ning jäi suu ammuli piletit vaatama. seal seisis kolmel väljal nii suur number, et isegi tema peastarvutamisoskus läks omadega nii puntrasse, et parimgi pusaharutaja ei suudaks ilma pusaharutamiskursustel käimata seda lahti harutada. sada tuhat krooni. on see alles summa. „selle summa eest on võimalik maailma parimad mänguasjad saada,” mõtles poiss.

lähim pangakontor asus üle tänava. olgugi, et poiss oli kuulnud isikut tõendavast dokumendist, ilma milleta ei saa raha kätte, arvas ta, et see tasub siiski proovimist. seda enam, kui oli päris kindel, et just tema võitis loteriiga ja mitte keegi teine ning tema isiklikult läheb võidusummale järele. mis isikut siin ikka enam tõendada. „mina olengi ju mina ise mitte keegi teine,” arutles poiss endamisi ning astus panga uksest sisse ega märganud väljunud härrasmeest, kes talle kaabut kergitas. paar ootepingil istuvat vanadaami vaatasid poissi pisut altkulmu, kui ta ilma järjekorrata telleri juurde sammus, kuid üldiselt paistis kõik plaanipäraselt kulgevat. pangatelleri nimi oli nadežda petrovna. ta oli tumepruunide juuste ning imelikult pikkade küüntega. poiss asetas sõnagi lausumata loteriipileti laua servale. teller vaatas piletit, vaatas poissi, vaatas poissi, vaatas piletit, siis vaatas ainult poissi ja tõusis laua tagant püsti. ta oli vähemalt kahe meetri ja kahekümne sentimeetri pikkune. nii pikal inimesel võivad vist küüned ka normaalsest pikemad olla. aga miks nad tumepunased ja säravate täppidega peaksid olema, seda ei osanud poiss seletada. preili petrovna palus poissi veidi oodata ning asetas letile reklaamtahvli kirjaga „palun pöörduge kõrvaltelleri juurde”.

ootusärevus oli peaaegu sama suur või suuremgi kui enne tema eelmise aasta esimeselt sireliõielt soovitud soovi täideminekut. nimelt oli ta soovinud, et televiisorist näidataks tema lemmikmultikat „vapra bibikonna tagasitulek”. mõne nädala pärast oligi see kavasse pandud. poiss märkas, et panga teenindussaali seinad olid helesinised. sinine on ookeanivee ja taeva värv, kõrgustessepürgivate unistuste ja puhtuse värv. imelik, et poiss polnud vanematega pangas käies seda varem märganud. „selles ruumis saavadki siis paljude inimeste soovid teoks,” mõtles poiss ning tõdes imestusega, et ainsad naeratavad näod selles ruumis olid pangatelleritel. „kas siis täiskasvanud ei tunnegi rõõmu oma unistuste täitumisest?” küsis poiss endalt. ta oli peaaegu kindel, et õige vastus on ei. see mõte ei meeldinud poisile ja ta otsustas, et tema ei saa kunagi suureks.

hetke pärast naases nadežda petrovna koos hallitriibulises ülikonnas meesterahvaga, kes naeratas meeldivalt ning tegi peaga poisi poole kummarduse. „kas teie majesteet soovib oma võitu sularahas või ülekandega?” küsis karl kaheteistkümnes. nii oli tema rinnasildil kirjas. „sularahas,” vastas poiss lootes, et oli öelnud õige vastuse. mees tegi peaga noogutuse nadeždale, kes suundus kontsakingade klõbinal lifti juurde. „huvitav, kui kõrged on liftid? ega ta ometi pead lifti lae vastu ära löö?” mõtiskles poiss endamisi. nadežda petrovna tuli tagasi koos väikese sangaga karbiga ning sama naeratavalt kui ennegi. ilmselt olid liftide projekteerijad pärit saaremaalt. saaremaal elasid kõige pikemad inimesed, keda ta näinud oli. või olid nad hingelt korvpallurid. mine sa tea. karl kaheteistkümnes võttis karbi, ulatas selle poisile, kummardas ning sõnas tema väikest kätt surudes südamlikult: „õnnitlen, tema kõrgeausus.” ja poiss avastas, et oli esimesse tundi lootusetult hiljaks jäänud.

parim mänguasjapood oli linna keskväljaku juures ja sinna poiss suunduski. ta polnud kunagi tundnud ennast nii tähtsana. ka möödakäijad näisid seda teadvat – igal võimalusel noogutati ja naeratati talle. vaid mänguasjapoes olevad tüdrukud vaatasid teda ning itsitasid seepeale isekeskis. iga ostu korral nimetasid poemüüjad poissi teie majesteediks või tema kõrgeaususeks. mitte üheski poes ei tuntud huvi isikut tõendava dokumendi vastu. „ei tea, mis need täiskasvanud koguaeg oma isikut tõendama peavad. ilma on palju lihtsam,” mõtiskles poiss kaubakeskusest väljudes ning püüdis endasuurust kaugjuhitavat robotit õlale upitada. roboti käsi kolksas vastu tema pead ning kõlises metalselt. kõlks ei teinud sugugi haiget, küll aga tegi haiget see, et roboti sõrmed jäid tema pea külge kinni ning kiskusid hirmsasti. mida rohkem poiss roboti kätt sikutas, seda valusam oli. temast trepil möödunud tüdrukud lagistasid naerda. see tegi veel rohkem haiget kui robot. poiss ei tundnud ennast enam sugugi tähtsana ja hakkas vastostetud robotit vihkama juba enne kui temaga mängima jõudis hakata.

„sõrmed jäid krooni külge kinni,” kähises trepi kõrval istuv kerjus osavõtmatult. poiss vaatas küsivalt tema poole. „ükski kroon pole valu väärt,” vangutas kerjus pead. poiss ei saanud segasest jutust aru ning otsustas kiiresti koju minna, et seal roboti haardest vabaneda.

kodus avastas poiss, et tema peas seisis imeilus kullakarva ja kalliskividega kaetud kroon, millesse robot oli takerdunud. pole ka ime, et inimesed teda teie majesteediks kutsusid ning kummardasid igal võimalusel tema ees. kroon on inimeste jaoks kõrgemast seisusest olendi tähistajaks. roboti kätt lahti harutades tõdes poiss, et kroon ei tulnud tema peast ära. küll proovis poiss kammi, küll seebi ja vanaema tordilabidagagi, kuid kroon oli kui pea külge naelutatud. „miks see kõik minuga juhtuma pidi,” puhkes poiss nutma. „miks ma küll pole osanud hinnata kõike seda, mis mul olemas on,” kurvastas poiss südamepõhjani. südame põhjas oli soe ja hea. sealt leidis poiss tühjuse ning ühe suure soovi. ta soovis südamepõhjast, et ta täna sireliõit poleks söönud. järgmisel hetkel kargas poiss otsustavalt püsti ning tormas õue. esimeselt õitsvalt sirelipõõsalt haaras ta kobara õisi ning asus rapseldades viielist otsima. leidiski ühe, neelas tervelt alla ning avas silmad. must kass seisis teisel pool teed ja pilgutas silma. poisile tundus, et kass irvitas. ta oli sireliõielt soovinud saada kroonitud peaks.

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

siin-seal käivad kuuldused ennenägematust metslasest, kes hulgub mööda mägesid ja maid, metsi ja padrikuid. ta pidavat olema suur kui hiigelrahn ja nõtke kui indiaanlane, kiire kui tuuleiil ning märkamatu nagu tegemata jäetud liigutus. metslane liikuvat ringi vaid öösiti, tema varju olla nähtud amazonase metsades, uus-meremaa lõunarannikul, gröönimaa lagedatel väljadel ja paljudes teisteski maailma eri paigus. jutud salapärasest õigluse jaluleseadjast levivad nagu kulutuli mööda maid ja pikselaine mööda merd.

kõik sai alguse ajal, mil maailma valitses veel teadmatus. teadmatus oli hea ja aus valitseja. ta pidas lugu iseendast ning kõigist teistest elusolenditest kogu maailmas. teadmatus ei teadnud oma vanematest midagi. niikaua kui ta ennast mäletas, oli ta koguaeg üksi olnud. ühel päeval saabus aga tema ellu imekaunis ja vastupandamatu nõrkus. neil oli koos hea olla. peagi sai nõrkusest kaasvalitsejanna ning neil sündis kolm toredat poega: tugevus, tarkus ja vastupidavus. tugevus oli kolmest vennast vanim ning kippus alatasa nooremaid vendi õpetama. tarkus oli vanuselt keskmine ja teadis kaugelt rohkem kui vend, kuid oli piisavalt tark, et mitte seda välja näidata. vastupidavus oli noorim ning pidas vapralt kahe vanema venna targutamistele vastu. nooremad vennad jäid kõigis mängudes alalõpmata tugevusele alla, sest ta oli tugev ja kehtestas reeglid alati enda järgi. vanem poeg oli väga enesekindel ja teadis täpselt, kuidas miski peab olema. vahe tugevuse ja tarkuse vahel oli vaid selles, et esimene muudkui jahvatas oma mõttekäikudest, teine eelistas aga pidevalt teadmisi juurde ammutada, et tal asjade seisust veelgi täpsem ettekujutus tekiks. nii otsustaski teadmatus oma riigi tugevusele pärandada ning ise rahulikult pensionipõlve nautima jääda.

üks väike ja nutikas aafrika poiss oli just rikkiläinud raadio töökorda saanud kui algas võõramaakeelne uudistesaade. ta suutis sõnadelaviinist eristada vaid üksikuid sõnu nagu „relvad”, „maailm”, „lill” ja „metslane”. korrapealt kihutas ta suurepärast uudist kogu rahvale teatama. ta ei saanud ju ometigi vaikida sellest, et metslane on kogu maailma relvad lilledeks muutnud. see tähendas ju, et sõjad on igaveseks läbi.

lühikese ajaga oli maailmast saanud hädaorg. tugevus oli kehtestanud tugevama seaduse ning kohe tekkis hulganisti neid, kes seda järgima hakkasid. massiliselt hakati nõrgemaid hävitama ning langenute laibad kuhjati tänavanurkadele hunnikutesse nagu ootamatult mahasadanud lumi. niisugune oli seadus. samas mäletati veel aega, mil igaühest peeti lugu ja kõik olid võrdsed - see tegi olemise eriti raskeks. tarkus aga istus ninapidi teatmeteostes ega pannud ümbritsevast olukorrast midagi tähele. vastupidavus seevastu otsustas kolida hädaorust niikaugele kui jalad kannavad.

emake nõrkus käis aeg-ajalt oma vanimat poega külastamas, et teadmatuse sõnumeid edastada. viimane oli järeltulija valitsemisstiili nähes kõnevõime kaotanud ning lebas haigevoodis. seekord aga saatis nõrkus sõnumid teele oma tädimehevennanaiseõetütrega, kelle nimi oli ka nõrkus. nii sai tugevus endale kaasvalitsejanna. neil sündis seitse poega: ihnus, ahnus, aplus, hoolimatus, kõrkus, kadedus ja kavalus. poisid armastasid oma isa väga. ja nad teadsid, et ta on suur ja tugev ning ihkasid temasuguseks saada. peagi kasvasid pojad suureks ning vana tugevus taipas, et on aeg võimupirukat jagada. ta lõikas võimupiruka seitsmeks tükiks ning ulatas need poegadele. iga poeg sai valitsemiseks ühe kontinendi ning hakkas seal oma võimu kuulutama. peagi ei olnud maamunal enam tõenäoliselt kedagi, kes ei oleks näinud vähemalt üht jõudemonstratsiooni. troonipärijate sõnum oli lihtne – kelle käes on pirukas, selle käes on võim.

ühel ilusal hommikul asuski vastupidavus teele ning rändas ühtejärge kaheksateist kuud, neli päeva ja kolmkümmend kuus minutit. ta polnud sugugi väsinud ning peatus eneselegi ootamatult ühes põhja-euroopa tundmatus pisikeses riigis, mille nimi talle kuidagi meelde ei jäänud. nimelt kuulis ta kusagil kõrvemaa kandis, ardu küla lähistel imekaunist laulu ega jätnud enne kui oli jõudnud selle allikani. tegemist oli imekauni neiuga, kes laulis tundmatus keeles. ka neiu sõbrad ja lähikondlased oskasid hästi laulda. ilmselt suhtlevadki nad teineteisega vaid lauldes. vastupidavus taipas, et pole paremat paika uuesti alustamiseks kui see, kuhu ta just sattunud oli. tugevama seadusest ja võimupirukast ei olnud keegi seal midagi kuulnud.

internetis on levimas uudiskiri, et juba seitsmendat kuud pole keegi silmast silma kohtunud ühegi võimukandjaga. igalt kontinendilt on tulnud sellekohane kinnitus ja mitte keegi ei ole suutnud väidet kummutada. legendid räägivad taaskord, et tegu on metslase kätetööga. ta olevat muutnud kõigi võimupirukast maitsnute ninad kahekümne sentimeetri pikkuseks.

ei läinudki väga palju aega mööda kuni vastupidavus omandas imekauni laulukeele. selgus, et neiu oli väärikuse tütar võimekus. ilma vähimagi kõhkluseta pandi leivad ühte kappi. päevad möödusid naerdes ja lauldes. nii sündiski perre imearmas poeg, kellele pandi nimeks südikus. silmipimestavalt kaunis poisslaps muutus korrapealt kõigi lemmikuks. tal oli ainult üks puudus – ta ei osanud laulda. kogu suhtlemine aga käis lauldes ja seega ei saanud südikus rääkida kellegi muu kui oma isaga. nad vestlesid pikki päevi ja öid. päevast päeva jutustas vastupidavus pojale lugusid oma vendadest, lapsepõlvest, teadmatuse valitsemisajast ja sellest, mis juhtus, kui tugevus trooni päris. südikus muudkui kuulas ja kuulas kuni mõistis peagi, et tema koht on seal, kus abi vajatakse. ta võttis kaasa õnnistuse oma perekonnalt ning asus teele tarkuse juurde, et enne tegutsema hakkamist veel pisut teadmisi koguda.

kuuldused metslase vägitegudest olid jõudnud ka vana teadmatuse kõrvu. ta ei osanud selle teadmisega midagi peale hakata. üht aga teadmatus teadis - selles kõiges peab mingi sügavam mõte peidus olema. tal polnud aimugi, mis see olla võiks.

südikus rändas pikalt ringi, kohtus kõige erinevamate rahvuste kõige erinevamate esindajatega ja omandas selle aja jooksul kuusteist võõrkeelt. seejärel veetis ta mõned aastad tarkuse juures raamatuid lugedes ning kadus ühel päeval kui tina tuhka. sellest ajast alates on asjalood maailmas järjest paremaks muutunud. keegi ei tea päris täpselt, missugune südikus välja näeb, kuid üha rohkem inimesi väidab, et nad on temaga kohtunud. ühed ütlevad, et südikus ongi metslane, kes on just asunud kõikide riikide vahele jäävaid piire kustutama. teised räägivad jälle, et koos elurõõmu, mõõdukuse ja meelekindlusega on ta moodustanud rahvusvahelise heategevusliku salaorganisatsiooni „semm”, mille tunnuslauseks on „südikus viib sihile”. kolmandal pool teatakse rääkida, et ta on sõnastanud südikuse valemi ning jagab seda vaid lastega ja nendega, kes mäletavad head aega, mil valitses veel teadmatus.

viimane teadaanne südikusest läks liikvele üsna tema kodupaiga lähedalt kõrvemaa metsadest, mis teatas, et tal on valmimas uurimustöö teemal „kangelaslood – kas tõde või väljamõeldis?”

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

on olemas üks koht, kus kõik on nii nagu vaja. mitte midagi ei ole seal teisiti kui olla võiks. seal tegeletakse ainult kõige paremate asjadega ja kõige paremini. selles paigas elavad vaid imeilusad inimesed. nad on täiuslikud nii sisemiselt kui välimiselt ja räägivad kõige kaunimate lausetega kõige kaunimatest asjadest. nende inimeste sõnavaras puudub sõna „rahulolematus”, sest vajadused on alaliselt rahuldatud. niipea kui tekib uus vajadus, leitakse sellele lahendus. nii täiuslik on see ühiskond.

kujutage ette maailma, kus puuduvad kaos ja korralagedus ning kus ei teata midagi stressist ja depressioonist. kogu eluks vajalik on igaühel olemas. linnud laulavad taevalikult ja loomadel on alati süüa. ka nemad on oma eluga rahul. sealne keskkond on puutumatu, aastaajad vahelduvad korrapäraselt. lisage sellele pildile veel alatine päikesepaiste ja naeratavad inimesed. kui vaja, sajab vihma. sadu lakkab hetkel, mil soovite ja taevasse tekib vikerkaar. just niisugune see koht ongi, millest jutt.

kui kellelgi juhtub olema halb tuju, siis leidub korrapealt vahend tujutõstmiseks. selles maailmas on palju armastust ja hoolivust. vihkamisest ja ükskõiksusest ei teata midagi. kõik ametid on au sees ning puudub sallimatus teineteise suhtes. igale küsimusele leidub vastus ja igal vastusel on põhjendus. ei ole lahendamatuid probleeme ja kui mõni peaks tekkima, siis lahendatakse needki. vägivalda sealsed inimesed ei tunne. keegi ei taha kellelegi haiget teha. kui täpne olla, siis ei teki selleks võimalustki, sest igaühe peas on ainult üks soov – et kõigil oleks hea.

kingsepad valmistavad ainult kõige paremaid kingi ning pagarid teevad pirukaid vaid parimate retseptide järgi. majad ehitatakse kvaliteetseimatest materjalidest professionaalseimate spetsialistide poolt. elamute sisekujundus on laitmatu, mööbel treitakse vastavalt spetsiaalselt joonestatud projektidele ja aiad on imeilusalt kujundatud. hekid ei kasva kunagi kõrgeks ning kõikjal õitsevad lilled. võibolla on seal aias veel koer ja miks mitte ka kass. nad saavad omavahel väga hästi läbi. selles maailmas lihtsalt on nii ette nähtud.

väga tähtsal kohas selles ühiskonnas seisavad sport ja meelelahutus. igaüks on omal alal kõrgeimal tasemel ning seetõttu on aastaringselt toimumas kõige kütkestavamad spordivõistlused. loomulikult jagub kõigile jalgpallisõpradele alati õlut ning kaotajad teevad võitjatele välja. vastasvõistkonnad on au sees ja kohtunikud on õiglased. ei kunstnikud, muusikud ega kirjanikud pea iial puudust kannatama. loomeinimestel on olemas kõik võimalused oma potentsiaali avamiseks ning neid hinnatakse kõrgelt. ka poliitikud hoolivad oma rahvast ning juhivad ühiskonda südamega. nad on sümpaatsed ning räägivad mõistlikku juttu. kõik valikud tehakse üldise heaolu nimel. iga ametniku tegu viib järjest kasvava rahuloluni, mitte kunagi ei tehta valesid otsuseid. iseendale mõeldes mõeldakse ka teistele. jajah nii see on. selline koht on tõepoolest olemas. ainult võtke vaevaks ja vaadake. vaadake hoolega ja jätke meelde.

nii, ja nüüd võtke kätte kaugjuhtimispult ning lülitage televiisor välja. tere tulemast reaalsesse ellu.

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

saladuste linnast ei tea mitte keegi mitte midagi. ja need, kes teavad, ei kõssa sellest kellelegi. kogu tõde linna kohta on suur saladus. kummalisel kombel aga on kõigil üsna kindel teadmine, et seesugune linn siiski päriselt olemas on. tema asukohta pole märgitud ühelegi geograafilisele kaardile. ühe teooria kohaselt võib see linn olla peidetud vaikse ookeani sügavaimatesse vetesse. okeanoloogid pole sellekohastele väidetele seni kinnitust leidnud. teise arvamuse järgi liigub saladuste linn pidevalt ringi ja nii kiiresti, et teda on võimatu inimsilmaga märgata. keskajal peeti nimetatud versiooni üsna tõenäoliseks, kuid viimastel sajanditel on fotograafid suutnud oma skeptitsismiga arvamuse kummutada. üks tundmatu mehhiklane olevat linna leidnud oma kodust vaiba alt, kuid tema sõnul kadus see jäljetult peale kevadist suurpuhastust. on oletatud ka, et saladuste linn ehitati üles täpselt teisele poole kuud, et keegi seda maapealt ei näeks. terve põlvkond arvutigeeniusi aga usub, et linn kõrgub kompuutergenereerituna virtuaalreaalses tegelikkuses. sellest uskumusest on isegi üks film tehtud. tegelikult on aga asjalood palju lihtsamad: saladuste linn on päriselt saladus ja saladusse ei ole ilus oma nina toppida. targem oleks jätta asukoha torkimine kus see ja teine.

räägime parem saladuste olemusest, sest vaatlemine pole sugugi mitte seesama, mis näpuga või ninaga surkimine. hoopis teine lugu on nuusutamisega. on ju teada, et halvad salajutud haisevad kohutavalt. mida halvem saladus, seda väljakannatamatum lehk tal on. pahade ja haisvate saladustega on veel see kurb lugu, et neid ei taheta isegi kõikide saladuste linna vastu võtta. kindlasti olete tundnud siin-seal kohutavalt ebameeldivat lõhna ega ole aru saanud, kust see tuleb. see on peaaegu alati üks väike ja paha saladus. nad hulguvad sihitult mööda ilma ringi ega oska midagi oma eluga peale hakata. isegi parimad taaskasutuskeskused pole suutnud välja mõelda seda, kuidas neile rakendust leida.

kellel on saladusi olnud, see teab nende kohta nii mõndagi rääkida. saladused on äraarvamatud. nad ei ole käegakatsutavad, neid justkui ei olekski olemas. saladuste tekkimise kohta on väga raske midagi kindlat väita. enamasti sünnivad nad seal, kus saavad kokku rõõm ja hirm. näiteks teostamatud unistused muutuvad saladusteks senikauaks kuni nad ükskord täituvad. kui kusagil näete kedagi jooksmas, selja taha vaatamas ja midagi hõlma alla peitmas, siis on üsna tõenäoline, et seal on just saladus sündinud. või kui teie külmkapis valitseb tühjus olenemata sellest, et poeletid on kaupadest lookas ja te ei leia sellele mõistuspärast selgitust, siis seda nimetatakse ärisaladuseks. väga tundlikud ja haprad on südamesaladused. neid pidavat olema kõige rohkem. seda tüüpi saladustega kaasnevad niisugused nähtused nagu südametuksed, vaikus, silmatulukesed ja seletamatu nukrus. kui kuulete kedagi ohkamas, siis arvatavasti on selle taga mõni südamesaladus. teinekord tekivad nad pilgust, puudutusest või naeratusest. niisuguste saladuste väärtus on hindamatu.

üks saladus näiteks tekkis ühel ilusal südatalvisel hilisõhtul kui kõik oli vaikne ja suurem osa inimesi oli juba magama läinud. ainult ühes kohas põles tuli. sinna olid kogunenud need, kes armastasid head muusikat ja selle järgi tantsimist. ühel tüdrukul läks kõige viimase tantsu ajal üks samm sassi. seda märkas kohe sealsamas kõrval tantsu vihtuv saladusekuller. saladusekullerid näevad välja umbes nagu ninjakilpkonnad, ainult et nad oskavad end nii hästi maskeerida, et nende kohalolekut on praktiliselt võimatu märgata. isegi kui te televiisoripuldiks maskeerunud kullerit käes juhtute hoidma, ei oska te iialgi arvata, et see on tema. väikesed ja kergesti liigutatavad objektid on nende meelispeidupaigad. tihtipeale muudavad nad end pastakaks, raamatuks, vaasiks või puuhaluks. võimalik, et mõni neist on praegugi teie läheduses. vastsündinud saladuse tuvastanud kuller lõpetas tantsimise ja korjas segamini läinud tantsusammu kohe üles ning pakkis selle kenasti ajalehepaberi sisse. pooleli oleva ja sellele järgnenud muusikapala otsustas ta siiski lõpuni kuulata, sest need olid tõesti väga head. saladuste linna töötajatel oli naudisklemise eesmärgil tekkinud väike viivitus alati lubatud. seejärel katsus pikendusjuhtmeks maskeerunud saadik panderolli kiiremas korras õigesse kohta toimetada. kõigepealt viis ta saladuse arhivaari juurde, kes uue hoiuse vajaliku arhiiviatribuutikaga varustas. kõigile saladustele paigaldatakse külge spetsiaalne kiip, mis sisaldab järjekorranumbrit, suurust, saladuse tüüpi ja nime ning võimaldab määrata tema täpse asukoha. kiibistatud sassiläinud samm leidis oma auväärse asupaiga väikeste äparduste majas.

saladuste linna välimuse kohta on raske midagi öelda, kuid päris kindlasti on see sõnulkirjeldamatu. kõige täpsema ettekujutuse saab linnast suletud silmadega. kinniste silmade ees avanevat pilti võiks ette kujutada ühe lõpmatu suure muuseumina. nii suurena, et kõikjal kuhu te ka ei vaataks, on ainult muuseum ja ei midagi muud. vähemalt seitse korda suuremana kui louvre, talvepalee, disneyland ja vatikani muuseumid kokku. seal on tohutult palju erinevaid maju, kuid nendel majadel puuduvad seinad, põrandad ja laed. mööda tänavaid ning majades asuvaid lahtiseid ruume saab sõita ainult spetsiaalsete liftidega, mis käivad üles, alla, paremale ja vasakule. vajadusel saab sõita isegi diagonaalis või ringiratast. see on muuseas esimene lifti tüüp kogu universumi ajaloos, mis suudab viperusteta läbi teha möbiuse lehe trajektoori. lõbustusparkide projekteerijad on selle konstruktsiooni vastu tõsist huvi üles näidanud, kuid seni pole neil õnnestunud saladuste linna arhitektidega kontakti saada.

liftiga mööda linna kihutades võib märgata kõige imekspandavamaid objekte. kõikjal jalutavad ringi luuletused, novellid, reisikirjad ja päevikud, jutud ja jutukesed. tänavaääred on täis kilkeid ja naerurõkatusi. parkides kõrguvad taeva poole uhked saladuste puud. kaheksateistkümnenda sajandi jaapanis oli paljudel kombeks oma saladused puudele rääkida. erinevatel väljakutel avarduvad lillekimpude ja kingituste väljanäitused. suurtele riiulitele laotatud romaanidele ja näidenditele, ülesriputatud maalidele, alustel seisvatele skulptuuridele ning ekraanidel mängivatele filmidele kuulub terve kesklinn. unenägudenäituse jaoks on ühte ilmatusuurde klaashoonesse paigutatud loendamatud akvaariumilaadsed klaaskuubikud. sisehoovides võib märgata õnnepisaratega täidetud basseine ja murepisarate purskkaeve. äärelinnad on täis naeratuste ja kallistuste eramaju, paituste restorane ja põsemuside kohvikuid. igas linnaosas leidub ka suuri hooneid, kuhu on paigutatud kõik mõtisklused, mälestuspildid, ohked ja sosinad. kõikjal mängib lõppematu südamega tehtud muusika. tuletagem meelde, et kõik, mis selles linnas on, peidab endas saladust. üsna kurva moega on linnaosa, kuhu kogutakse kõik tühjad pudelid ja pudelipõhjad. mõned saladused on uputatud isegi täispudelitesse. tegelikult näeb see linn tervikuna üsna pentsik välja. pange silmad kinni ja vaadake. kas pole?

kaks korda on saladuste linnal olnud tõsine hävimisoht. esimene kord oli siis kui sinna sattus hüpnoosi all olev fbi salaagent fox mulder, kes nägi esimese inimesena linna territooriumi seestpoolt. õnnetuseks oli tal kaasas fotoaparaadiga mobiiltelefon, mille kasutamisel oleks tekkinud saladuselühis. saladuste linnas asuvate saladuste avastamisest tekkinud saladusele puudus linnas asukoht. teine kord olevat üks väga põikpäine saladusevalvur ähvardanud ajaloolistele saladustele pommi alla panna. kõige tähtsamaid ajaloolisi saladusi kaitstakse relvadega. selle seaduse kehtestas kuussada aastat tagasi valitsenud saladuste linna linnapea ilma, et oleks seaduse kehtestamise põhjust selgitanud. ta nimetas selle riigisaladuse sünnihetkeks ning lasi sellele eraldi hoidla ehitada. riigisaladuste hoidla näeb saladuste linna keskväljakul välja nagu vikerkaarevärviliste kuuseehetega kaunistatud hiigelkirik. seadusevalvurid on aga enamasti väga kuulekad ega esita liigseid küsimusi. seetõttu on ajalooliste saladuste relvadega kaitsmise seadus ka siiani alles. kuni tuleb rahumeelsem linnapea, kes leiutab mõne muu valvamismeetodi.

ajaloo hiiglaslikele seintele on kirjutatud igasuguseid huvitavaid asju, mille avalikuks tulek võib inimestes peataoleku tekitada ja ilma peata on enamusel inimestel üsna raske hakkama saada. mitmed saladuste laekahoidjad on arvamusel, et ajaloo täiskirjutatud seinu poleks kunagi pidanud saladuste hulka arvamagi. mõned salakirjade ja unustatud keelte kaitsjad ütlevad isegi, et parem oleks kui inimesed oleksid jäänud kirjaoskamatuks. nii suurte seinte valvamine on valvuritele üsna tülikas. seda enam, et linnas endas seinu pole. nende tarbeks tuli ehitada terve trobikond spetsiaalseid kraanasid meenutavaid tõstukeid. õnneks sai see põikpäine pommipanijast valvur just õigel hetkel ühe väga vastutusrikka ülesande. tal tuli toimetada kolm imepisikest kurbusepisarat õrnas klaasanumas kergesti purunevate südamesaladuste hoidlasse ja ta ei tahtnud, et sealolevad saladused viga saaksid. ajalooliste saladuste arhiiv asub täpselt kergesti purunevate südamesaladuste palee kõrval.

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

maailmaga ei ole asjad viimasel ajal korras olnud. ta tunneb ennast kuidagi kehvasti. see võib tulla sellest, et ta sööb harva. või kergest külmetusest. maailmal ei ole kuigipalju aega olnud iseendaga tegeleda. tal on iseäralik omadus muretseda teiste universumi asukate käekäigust rohkem kui iseenda omast. viimati oli ta näiteks mures asteroid B 585 pärast. sinna oli kasvanud viis hiigelsuurt ahvileivapuud, mis olid asteroidi täielikult enda alla matnud. üsna kehvad lood olid ka kaheksanda universumi liiklusskeemiga - seal oli liiga palju õhulaevu ja kaugelt liiga palju pöidlaküüte. ja maailm kirjutas kohe galaktika sekretärile pika murekirja koos parandusettepanekutega. maailm lihtsalt oli selline - talle meeldis kõike paremuse poole muuta. ainult et jah, iseenda jättis ta sealjuures unarusse.

ilmselt sai ta külmetada mõned nädalad tagasi. siis kui ta orbiidilkihutamise kiiruskatseid harjutamas käis. pärast seda oli tal tarvis veel orionil käia, sest ta oli viimane kord laenanud sealselt välisministrilt hõljukit kojupääsemiseks - nimelt oli ta enda oma tähtedevahelisel slaalomil tõsiselt viga saanud. orionil aga oli parajasti külmahooaeg ja maailm ei armastanud salli kanda. see-eest sai ta aga välisministritega hästi läbi - neil oli alati paar vaba hõljukit käepärast.

maailm oli kuulnud midagi tervisevetest ja sanatooriumidest, aga ta ei uskunud eriti ravimitesse. nii ta ei osanudki midagi oma kehva enesetunde vastu ette võtta. ta kaalus tõsiselt galaktika raamatukokku minemist, et välja otsida vanade orbitalistide “käepäraste vahenditega kosmosemeditsiin”. vanad orbitalistid tiirlesid kõikvõimalike orbiitide vahel ja kogusid erinevate universumite eakamatelt asukatelt teadmisi ning jäädvustasid need oma intergalaktilisse raamatusse. millegipärast ei olnud sellel teosel erilist menu. tõttöelda trükitigi seda ainult kolm eksemplari - üks kirjastuse, teine autorite ja kolmas galaktika raamatukogu jaoks.

kindlasti huvitab teid, milline see maailm on, millest jutt. tegemist on sedasorti maailmaga, mis näib välispidiselt täiesti tavaline. kohalikud elanikud ei pea teda suurematsorti kunstiteoseks. neile meeldib asju enda käe järgi kujundada. maailmaga on see neil üpris hästi õnnestunud - tema esialgsest välimusest ei ole peaaegu mitte midagi järel.

maailm ise ei hooli oma välimusest. kui päris aus olla, siis on tal täiesti ükskõik milline ta välja näeb. tema põhiliseks mureallikaks on tegelikult seespidine seisund. tal on koguaeg kõht tühi. kurbusega peab tõdema aga fakti, et kohalikele elanikele on hoopis tema põhiliseks toitumisallikaks. alguses ei suutnud maailm seda kuidagi uskuda, aga kui ta kõht järjest tühjemaks ja tühjemaks läks, siis ei jäänud tal muud üle. ilmselgelt on tegemist tohutult näljaste olenditega. nad kaevavad alalõpmata tema kõhust midagi välja. ka kõike seda, mida maailm ise mitte mingil juhul söödavaks ei pea. sealt ka see pidevalt suurenev kõhutühjus. maailm armastab väga vihmavett ja väljaheiteid. viimaseid armastab ta eriti. isegi tema lemmiklause on - sõnnik on elu. selle maailma nimi on maa. kes teab, missugune oleks maailma lemmiklause siis, kui ta nimi oleks džäss?

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

õnnemeistrid sündisid sel hetkel kui maa ja taevas kokku põrkasid. enne seda olid kõik õnneks vajalikud komponendid taeva kõige ülemisele servale hoolikalt suletud mahutitesse paigutatud. koostisosi oli lihtsalt nii palju, et nad ei mahtunud kusagile mujale ära ja kuivõrd nad asusid nii kaugel, siis ei ulatunud meistrid nendeni. meistrid hulkusid tegevusetult maapeal ringi ning meisterdasid ajaviiteks tähti, et oma meistrioskusi mitte unustada. maa ja taeva vahele jäi umbes kahe miljoni valgusaasta laiune ala.

lõpuks sai valmistatud tähti niipalju, et nad ei mahtunud enam maapeale ära. kõik kohad olid neid täis. siis hakkasid meistrid ajaviiteks tähti taeva poole viskama. alguses olid kõik tähed tühjad, nad kumisesid vaikselt kui läbi õhu lendasid. maapeale tagasi kukkudes kõlisesid tuhanded tähed vastu kive ja künkaid põrgates. sel ajal sündis maailma muusika. meistrid olid väga väikesed, aga väga tugevad. kümnete aastatuhandete jooksul loopisid nad tähti taevalaotuse poole ja tähed lendasid järjest kaugemale. lõpuks lendasid tähed niikaugele, et nad enam maapeale tagasi ei jõudnudki.

ühel hetkel hakkasid kõik need miljonid taeva suunas visatud tähed vastu taevast põrkuma ning raputasid ta kosmose küljest lahti. taevas koosnes suurtest kolmnurksetest tükkidest, mis olid nii suured ja nii rasked, et hakkasid tohtu suure kiirusega maa suunas kukkuma. kui meistrid seda nägid, olid nad väga õnnelikud, sest nad teadsid, et varsti ulatuvad nad õnne valmistamiseks vajalike aineteni ning saavad lõpuks ometi oma meistrioskusi rakendada. niipea kui taeva tükid mürtsudes vastu maad kukkusid, olid õnnemeistrid valmis. tähed aga langesid kõik ookeanisügavustesse ning hakkasid taevalael olevast peeglist tagasi peegelduma.

õnnemeistrid on väikesed läbipaistvad olendid, kellel on jalgade asemel vedrud. vedrud on vajalikud selleks, et paremini edasi liikuda ja kiiresti suurte kõrgusteni jõuda. eriti oluline on see nende õnnemeistrite jaoks, kes õnne komponente taeva servalt pidid alla tooma. õnnemeistritel algas nüüd kibekiire aeg, sest kaotatud aeg tuli võimalikult kiiresti tasa teha. liiga palju õnnetuid oli maailmas. neid loeti kokku kuus miljardit viissada kuus miljonit kaheksasada kakskümmend üks tuhat seitsesada seitsekümmend kuus. üks osa õnnemeistreid hakkas õnnetute soove koguma. peagi mõistsid kogujameistrid, et soovide hulk oli nii suur, et isegi üksteise peale laotuna kataksid nad terve ilma vähemalt viie meetri paksuse kihiga.

siis tuli õnnemeistritele mõte hakata soove tähtede sisse koguma. oma suureks kurvastuseks avastasid meistrid, et ka tähelaegastest ei piisa. viimaks jõudsid soovide sorteerijad arusaamisele, et mitte kõik soovid ei olnud inimestel õnnelikuks saamiseks vajalikud. nad hakkasid välja selekteerima häid ja õnneks vajaminevaid soove ning avastasid, et tähti oli ookeanisügavustes just täpselt niipalju, et igaühte mahuks ära üks hea soov.

nüüd oli kiiresti vaja välja mõelda viis, kuidas valmis saanud õnn õnnetuteni toimetada. selleks valmistasid õnnesepad õnnemeistritele spetsiaalse pisikese soovivastuvõtja-õnnesaatja, et nad saaksid tähtedelt soovid kätte samal hetkel kui õnn soovi omanikule saadetakse. see tegi õnnemeistrite elu tunduvalt kergemaks, sest õnnetuid oli tõesti väga väga palju.

väikeste tüdrukute õnnemeister oli väga hoolikas ja põhjalik. parajasti oli ta soovivastuvõtjaga tuvastanud ühe vaevumärgatava hea soovi signaali. soovitäheke aga asus nii kaugel, et vastuvõtja võimsus sellise ebatavalise kohani ei ulatunud. see täheke oli tunduvalt väiksem kui teised. see võis olla ka üks põhjusi, miks ta kaotsi läks. nimelt libises see väike täht kogemata kusagil himaalaja mägede kohal, džomolungma mäe jalamil, oma õnnemeistri käest ning kukkus sügavale sügavale kuristikku ja vajus unustuste hõlma. unustuste hõlm ümbritses tähte järjest tiheneva uduloorina, et ta lõplikult oma igavikuriiki viia. tähe signaal jäi iga päevaga nõrgemaks, tema kaunis sätendav kest tuhmus ning muutus tasapisi hallikaks. kogenematu meister võinuks teda juba ammu kustunuks pidada. ometi oli tema sees endiselt alles soov, mis ootas täitumist. see oli ühe pisikese tüdruku soov.

õnnemeister polnud mitte kunagi mitte ühtegi head soovi täitmata jätnud. ometi tundus talle seekordne olukord ületamatu. ta siiski otsustas soovianduri abil tähekese asukoha üles otsida ning asus suurte vedruhüpetega signaali poole teele. esialgsete arvestuste kohaselt peaks teekond sinna ja tagasi kestma kaheksa kuud, viis päeva ja neli tundi.

õnnemeistrite eesmärk on muuta õnnelikuks kõik maailma inimesed. nad on palju aega kaotanud, seetõttu tuleb olla väga kannatlik kuni järjekord sinuni jõuab. aga ära muretse - soovivastuvõtja-õnnesaatja suudab tuvastada ka kõige pisemaid signaale. seejärel on vaid aja küsimus, et soov kätte saada, õnn valmis meisterdada ning mõttekiirusel edasi toimetada.

iga täht peidab endas ühe inimese suurima ja parima soovi. täitunud sooviga täht kustub. soovi soojus kumab veel mõnda aega edasi, kuid kustub viimaks. kustunud täht süttib taas hetkel, mil tekib uus ilus soov. niikaua kuni eksisteerivad tähed, eksisteerivad ka soovid. ja vastupidi.