andreas w

ilmunud postimehes 18.02.06

ma olen väga palju liikumatult paigal olnud. eeldanud, et netis ja raamatukogus, tekstides ja piltides levivast informatsioonist on küllalt, et saada maailma toimimisloogikast aru. praeguseks olen ma veendunud, et see oli halb strateegia maailmaga suhtlemiseks.

siinne igapäevane leksika (nii keele lobisevas pinnakihis kui ka sügavamatel leieritel) on täis kiilutud lausekatkeid ja väljendeid paiksuse kiituseks. see ei saa teha muud kui tekitada reaktsioonivõimetust ja mahajäämust, pidurdust, mis ei ole ühegi kitsama valdkonna pärisosa, vaid mida me hingame sisse õhuga ja mis moodustab osa meie kultuuri tuumast.

võimalik, et paratamatu paiksus on osa igasuguse kultuuri ruumitunnetuslikust tuumast, vähemalt mingitel kindlatel arenguetappidel. ma räägiks siin siiski peamiselt sellest kultuurist, mille võrgustik ümbritseb meid meie reaalajalistes tegudes.

see kultuur on hakanud mulle tunduma kivistunud ja liikumisvõimetuna. (pole vaja hüüda: ta ei austa meie kultuuri! ma eelistan lähenemist, mis ei karda öelda iseenda asjade ja pühaduste kohta: need on vanaks läinud, nad ei tööta enam. kui tahad millestki aru saada, tuleb selle suhtes käituda nagu arst või tehnik, kes esitab küsimusi, mitte itku.)

ma kohtan liikumatust igal hetkel, kuhu ma ka ei vaata. inimesed kinnistavad ennast maa külge, nad identifitseerivad ennast neile kuuluva maavalduse kaudu. jah, see annab arusaadava juurtetunde ja see annab koha, kus olla. aga juba «tões ja õiguses» lahtikirjutatud hüpertrofeerunud maafetišeerimine jätkub kultuurilistes peavooluvektorites kustumatu jõuga. ja dünaamiline, liikuv inimene, st inimene, kes ei kinnita ennast kuhugi, on kas vau-näide trendiajakirja seltskonnaleheküljel (näete, milline piirideignoreerija!) või siis sotsiaalselt ebausaldusväärne ebamugavus.

võimalik, et staatilisuse ülimaks hüveks pidamine algab juba keskajast ja me oleme siin praegu lihtsalt vooluliini kauge vahejaam, kust algus enam ei paista. jacques le goff kirjutab raamatus «keskaja euroopa kultuur»: «kui reisijad ja palverändurid kuhjavad end pagasiga üle (joinville’i isand ja ta kaaslane, saarbrückeni krahv lähevad 1248. aastal ristisõtta, koormatuna kohvritest (neid veetakse vankrite ja laevadega – aw)), siis kaob nii ristisõja vaimsus kui ka reisihimu, keskaegne ühiskond muutub paikseks ja keskaeg, jalgsi- ja ratsarännakute ajastu, on lõppemas.

ka hiliskeskajal rännatakse, aga xiv sajandist alates on rändurid hulkurid, äraneetud – enne olid nad normaalsed inimesed, kuid hiljem on normaalsed inimesed paiksed. aga enne seda roidumust kihiseb kogu reisiv keskaeg ja see peegeldub pidevalt ikonograafias.»

siin toimivad kohvrid nagu kaasaskantav paiksus, aga staatilisus ja pindahaardumine kasvasid edaspidi veelgi. muidugi toimus ka hiljem suuri rändamisi, aga hulkuri mõiste oli saanud selge tunnetusliku sisu, ja selle sisu tähenduslik kaarjoon ulatub meieni välja.

kultuurides, kus infovood on olnud massiivsed ja mis ei ole juba oma suuruse ja sulatustiigliks olemise tõttu saanudki jäigalt enklaavistuda, tundub suhe selle mõiste järelkajadega olevat valutum, lihtsalt teadmiste ja kogemuste liikuv ja pulseeriv kude pole lasknud verel hüübida. eesti kultuuriga on olukord teistsugune. instinktiivne kaitsepositsioon ja teisetüübiliste kultuurikogemuste tõrjumine on moodustanud eeskujuliku sissepoole suletud enklaavi.

tõsi küll, ei saa väita, et teiste kultuuride tähendusmustrid siia ei jõua, aga mul on tunne, et siinne kultuuriline enklaav tõrjub nende elusat sulandumist ja püüab ikka veel kaitsta mingit hüpoteetilist kultuurilist puhtust (mille olemasolus ja võimalikkuses üleüldse on küllalt põhjust kahelda).

tendentsid, mis panevad niimoodi arvama, näitavad ennast varjatult, kuidagi poolhiilivalt. näiteks, ikka ja jälle ilmub kusagil keeleveerus kellegi nutulaul teemal, kuidas kogu rääkiv avalikkus kasutab mingit sõna valesti, sest selle algne tähendus oli hoopis midagi muud.

justkui oleks olemas mingi lukustatud tähendusemääramispunkt, ja hilisemad nihked selle punkti suhtes võib kõik seaduserikkumiseks kuulutada. see pole keeleteadusepõhine dünaamiline uuriv mõte, mis niisugustes avaldustes räägib, pigem on see staatiline igatsus paiksuse ja selgelt reeglistatud maalapi järele.

või siis netikommentaarid, hangunud mõtte väljad, mis staatilise järjekindlusega kordavad ühte ja sama statistilist matriitsi. umbes nii, et pärast artiklit kõigepealt neli kommentaatorit sõimavad ja üks kasutab kindlasti sõna koolikirjand, siis üks kaitseb ja ütleb, et tegelikult on ju täitsa arukas jutt, siis tuleb kaks kommentaari, mis saadavad esimest nelja kooli tagasi, lisades, et artikkel pole siiski suurem asi, siis meenutab keegi hea sõnaga kõnealuse artikli autori mõnda varasemat juhuslikku kirjatükki, siis öeldakse, et jeesus armastab teid kõiki ja lugege piiblit, sest seal on kõik vastused valmis, siis kirjutavad kaks muidu ka kirjutamisega tegelevat inimest oma nime all ja ütlevad välja esimesed mõtted, siis keegi ropendab ja keegi vabandab, et saatis vale kommentaari, ja lõpuks ütleb keegi, et eestimaa on ikka eestlaste jaoks ja me ei tohi seda maha müüa.

see kõik on nii liikumatu, et võiks teha kommentaaride tüüpvormid, midagi ei muutuks. aga põhilises viitab see liikumatusele laiemas plaanis: auditooriumi mõte on hangunud reeglistatud lapikeste kultiveerimisele ja kui süsteemi ilmub muutuja (st, tundmatu mõte), ei liiguta kaasa, vaid proovitakse see kiiresti enda (mõistagi märksa parema ja õigema) mõttega kinni katta.

vana, sõjakunsti vallast pärinev õpetussõna ütleb, et kui tahad oma vaenlast nõrgaks muuta, muuda ta liikumatuks. sisemine liikumatus tõmbab reaktsioonikiiruse alla ja asetab võitleja passiivsele kaitsja-positsioonile. treeningutel rõhutatakse, et kui sa jääd võitluses seisma, ei tohi sa tegelikult sisemiselt seisma jääda, mootorid peavad kogu aeg töötama.

mulle tundub, et selle kultuuri mootorid siin ei oska niimoodi töötada. me oleme liialt hõivatud oma (ka mõttelise) territooriumi passiivse kaitsmisega, et olla võimelised kiiresti ja kergelt igas suunas liikuma. me klammerdume liikumise ja uue loomise asemel olemasolevasse (pole vaja esitada näiteid kõigist neist toredatest loomingulistest inimestest, kes meil siiski olemas on, hoolimata sellest, mida kolm netikommentaatorit just teha tahtis , me räägime üldisest tunnetuslikust seisust).

see passiivne kaitse võtab kohati ülimalt jõhkraid ja eemaletõukavaid vorme. kui elo-mall toomet kirjutas eesti päevalehes multikultuurse eesti ideest (05.04.05), siis asusid sajad anonüümsed netikommentaatorid teda roppude sõnadega sõimama. hüsteeriline kaitsevajadusretoorika plokkis vähimagi võimaluse rääkida kohaliku tähtsusega maalapist dünaamilistes kategooriates.

ründajate mass oli nii suur, et paistis nagu auditoorium oleks viimaks täielikult kinni jooksnud oma arusaamispiirile, kust edasi saaks järgneda üksnes passiivne traumaatiline kokkulangemine või (kultuuri)šokist põhjustatud kontrollimatu agressioon. paigatruudus kirjutas ennast mõistusest üle.

aga mis siis, kui otsida selle sundstaatilisuse võimalikke süvapõhjuseid kultuuriliste koodide moodustumise süvakihist? enne põlluharimisperioodi olid inimesed kütid ja korilased. klassikaline vaatepunkt ütleb, et põlluharimine oli suur edasiminek arengus.

roheline ajalugu ütleb midagi muud: see võis olla suurim viga, mille inimene tegi, sügavas olemuslikus plaanis. clive ponting kirjutab raamatus «maailma roheline ajalugu» suhteliselt keerulistes looduslikes tingimustes elavatest edela-aafrika bušmanitest ja näitab, et tänapäeval soovitatava toiduratsiooniga võrreldes on nende toitumine enam kui küllaldane: kalorite hulk suurem, proteiinide tarbimine kolm korda suurem, ja vaba aega mitu korda rohkem kui staatilisel paiksel tsivilisatsioonikultuuril.

ja see tendents ilmub pidevalt küttide liikuvate ühiskondade juures (netikommentaator, ära kriba seal midagi heast metslusest ja mammutist, mida ma võiksin taga ajama minna, kui ma seda nii väga tahan).

mulle tundub, et küttimisest ja liikuvast eluviisist loobudes kaotas inimene sisemise vabaduse (millest ta enam isegi teadlik ei ole). territoorium lukustas ja orjastas ta. me lihtsalt oleme harjunud mõtlema, et paiksus on ainus võimalik vorm kultuuriliselt keeruliste mustrite jaoks. ei pruugi olla.

tagasi enam ei saa, aga paljuski on paiksus muutnud inimese arglikuks ja agressiivseks rohusööjaks, kes kogu aeg peab eluspüsimise nimel sekeldama ja kelle eest teeb otsuseid tema territoorium. kütt (nagu ka kiskja) on aga dünaamiline ja rahumeelne, ta on ükskõik kus ja tema pingutus on terav ja kontsentreeritud. ning pärast seda on tal palju vaba aega.

kaasa arvatud aega olla inimene.

hasso krull
eesti ekspress 14.11.2002

“terrorism” on vist ilus sõna. miks muidu on seda juba aasta aega korrutatud igal soodsal ja ebasoodsal, sobival ja sobimatul, tähtsal ja tähtsusetulgi juhul? või on sel kõigel veel mingi muu põhjus, mis ei olegi sõna kõlaga otseselt seotud?

kui uurida asja lähemalt, selgub, et “terrorismi” mõiste alla on tõepoolest hakatud viima üpris erinevaid ilminguid. sõnatu enesetapja kaubandukeskuses või bussis; suurejooneline vaatemäng kaaperdatud lennukite, pentagoni ja põlevate pilvelõhkujatega; riiklikud investeeringud tuumarelva ehitamiseks; pommirünnak soojale maale sõitnud turistidele; paramilitaarsete rühmade treenimine ja varustamine; raha väljapressiv üksik täpsuslaskja; pantvange võtvad sõdalased, kes nõuavad sõja lõpetamist, jne. kõigele sellele on küll ühine teatav destruktiivsus (tõsi, väga erinevates mastaapides), kuid eks ole destruktiivseid tegusid ja kavatsusi väga palju ka mujal? väljaspool igasugust “terrorismi”? destruktiivsus ei saa siis ju olla ainuke ühendav joon?

sageli rõhutatakse, et terrorismi puhul ei tohi huvi tunda terroristide nõudmiste, ajendite ja sügavama tausta vastu. tähtis on “sõda terrorismiga”, sest muidu see ohustab “meid kõiki”, ja niisuguses võitluses saab olla ainult “poolt või vastu” ega tohi vaidlustada sõja liidrite “demokraatlikke” motiive. kuidas aga seda kõike mõista, kui me ei teagi, mis on õieti ühist neil, kes lasevad end õhku, neil, kes nõuavad raha, neil, kes taotlevad ülemaailmset konflikti, ja neil, kes kuskil maailma nurgas igatsevad sõja lõppemist? mis siis, kui olulist ühisosa tegelikult ei olegi?

kogu “terrorismivastase võitluse” doktriin on algusest peale põhinenud rassistlikel, natsionalistlikel, ksenofoobsetel, militaristlikel, usulist vaenu ja kultuurilist sallimatust rõhutavatel ideedel. ükskõik missuguse “terrorismi” tagamaad ei ole olulised, selle põhjus saab olla vaid arenematute olevuste sõge viha “demokraatlike väärtuste” vastu; ja “terrorismiks” tuleb iga konflikti sümptom nimetada võimalikult ruttu, et keegi ei jõuaks hakata arutama, kust see õieti tuleb. ja kas ei ole mõnelgi juhul jäetud mõistlikult toimimata palju varem? kas ehk pole ohtude ärahoidmiseks palju kindlamaid ja efektiivsemaid võimalusi kui mustvalge propaganda, vaenlaste otsimine ja sõjalise ülekaaluga laamendamine?

praegu põhineb kogu ideoloogiline vastandamisvõte ühel lihtsal väljaütlemata eeldusel: iga muslim on potentsiaalne terrorist. kui see otse välja öeldaks, saaks muidugi igaüks hõlpsasti aru, et see on vale. aga kui seda välja ei öelda, siis ei saa enamik vaatajaid-kuulajaid tõepoolest aru, kui vale see tegelikult on. bin laden on ju islami usku? ja snaiper, palestiinlased ja tshtsheenid olid ka? ometi piisab kas või põgusast sissevaatest araabia maailma, sealsesse ühiskonda ja avalikesse debattidesse, et niisugune mõttetus kõrvale heita. keskmine araablane pole vastastikusest verevalamisest sugugi rohkem huvitatud kui keskmine ameeriklane, hollandlane või soomlane. rääkimata araabia intellektuaalidest, kes võivad läänemaailma suhtuda liigagi optimistlikult (või vähemalt on seda seni teinud). muide, “araablane” on siin vaid näide.

kui aga kõnelda tõsisest vägivaldsest terrorismist, siis on “sealpool” usupiiri sellega kokku puututud palju otsesemalt. suured fundamentalistlikud liikumised tekivad vaeses maailmas. kõige selgem näide on alzheeria, kus kümmekond aastat tagasi hoiti ära fundamentalistide võimuletulek. järgnes tõeline tapatalgute laine, kuid lääs ei osutanud üldse märkimisväärset abi: ei mingeid maavägesid mägipiirkondades. kriis kestis aastaid, kuid viimaks suudeti lääne-araabia liidu (uma) riikide ühiste pingutustega panna vägivallale piir. eks ole imelik, et selline koostöö ei olegi praeguse usa valitsuse idee? ja et selleks polnudki vaja massiivseid pommitamisi, okupeerimisi, kogu maailma meedias kaikuvaid ähvardusi? ning mis kõige tähtsam: et seda oli võimalik teostada suhteliselt väheste kohalike jõududega, läbimõeldult ja arukalt?

oluline on teadvustada, et fundamentalistide märatsemisest on ka vaeses maailmas huvitatud väga vähesed. ainus, mis ei tekita vaimustust, on majandusliku ülevõimu taotlus, mingi väljaspoolse jõu soov kontrollida naftamaardlaid ja vallutada meediaruum. ja siingi peaks nüüd küsima, kust sai “maailma esiterrorist” õieti oma miljonid? neid ei kogutud ju annetuste kaudu? ja miks on mõned kindlad rühmitused, nagu kuulus al qaida, alati valmis omaks võtma oma osalust ühes või teises jõleduses? isegi siis, kui seda on juba tunnistanud keegi teine? kes on õieti need osapooled, kes on huvitatud terrorismivastasest sõjast, selle laienemisest ja jätkumisest? kelle terrorism?

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

elasid kord puunikerdaja, kiviraidur ja sepp. puunikerdajal olid pikad ja kondised näpud, kiviraiduril suured ja tugevad kämblad, sepa käed olid nagu käed ikka, võibolla ainult pisut rohkem määrdunud kui teistel. puunikerdaja valmistas elatise teenimiseks peamiselt köögiriistu. tema meelistegevuseks oli aga hoopis puunukkude valmistamine. üks naljakalt pika ninaga nukk, mida ta ise ei pidanud suuremat sorti saavutuseks, võitis vaatamata oma vähesele arunatukesele miljoneid ja miljoneid südameid üle kogu maailma. temast kirjutati lugusid ja vändati filme. niiväga meeldis ta inimestele.

sepp meisterdas imelisi nagisid. tema käe all valminud nagisid oli mitmeid tuhandeid. tal endal polnud oma nagide saatusest aimugi, kuid päris kindlasti oli igas maailma nurgas vähemalt üks tema nagi. seal oli nii taimede- kui kaladekujulisi nagisid, lohe- ja boamaopealiseid nagisid, oli nagisid, mis meenutasid hundi lõualuud või härja sarvi ja oli nagisid, mis meenutasid lihtsalt kõige tavalisemat nagi. sepp oli lihtne mees ega otsinud au ja kuulsust. peaasi, et käed-jalad oleksid tööd täis ja leib laual. kord kui sepp oli järjekordse nagikomplektiga valmis saanud ning tegevusetult aias ringi jalutas, märkas ta naabrimeest labida najale toetumas ning otsustas temast ühe nagi teha. see nagi tuli aga nii suur, et ükski inimene ei saanud aru, et tegemist on nagiga.

niipea kui viimase nagikomplekti tellija labidaga naabrimehe kuju märkas, oli tal selge, millise väärtusliku teosega on tegemist. ta pakkus sepale kuju eest nii palju raha, et too ei pidanud terve elu jooksul enam ühtegi nagi tegema. vaid siis kui tal käed tõeliselt sügelema hakkasid, tegi ta ajaviiteks mõne pisikese erikujulise nipstüki. oma suurteost ei näinud sepp enam kunagi. ometi teadis ta täpselt, mis kujust edasi sai. loojad jäävad oma looduga lõpuni seotuks. neil on erinevad kehad, aga üks hing. kuju paigutati ühe väikese saare suurima linna keskväljakule ja sai üleüldiseks imetlusobjektiks. ja sepp avastas, et inimestel on kujudega teistlaadi suhe kui nagidega. nimelt omistasid inimesed kujudele tähendusi. ajapikku muutusid tähendused inimestele olulisemaks kui kuju ise.

tähendused olid mõtteuniversumi vanimad asukad ning elasid tähendussfääri serval asuval mõttelisel ringjoonel. neid oli loendamatu arv liike. tuntumad neist olid otse-, osa-, kõrval- ja täiendtähendused. uusim tekkinud liik oli lisatähendus. veel kümmetuhat aastat tagasi ei teatud lisatähendustest midagi. mõtteuniversum oli sel ajal hõredalt asustatud ja kõigile kergesti ligipääsetav. tihtipeale sattusid emotsiooni-, loogika- ja teadmistesfääride asukad oma rännuteedel tähendussfääri. tähendussfääris oli alati erakordselt põnev peatuda. vanimad tähendused olid väga külalislahked ja väga jutukad. nad teadsid rääkida lugusid, mis rääkisid mõtteuniversumi sünnist, selle ülesehitusest ning erinevatest koostisosadest. lisatähendustega saab inimkond veel vatti ja vaeva näha, armastasid aegade algusest pärinenud tähendused öelda.

kiviraiduri unistuseks oli valmistada kivist põlismets. kummalisel kombel kukkusid kõik tema puud inimeste moodi välja. raidur arvas, et tegemist on sünnipärase andetusega ja plaanis tõsiselt allveemalekohtuniku ametit, kuid inimesed armastasid tema kujusid. ta otsustas esialgu siiski edasi raiuda. üks ebaõnnestunud puu meeldis kiviraidurile niiväga, et ta otsustas selle omavoliliselt maailma südames asuva linna rahvarohkeima väljaku kõrvaltänavasse paigutada. kuju pidi kujutama tuhande aasta vanust sekvoiat näituse „maailma suurimad ja vanimad puud” tarbeks. kuid nagu ikka, kukkus ka see kiviskulptuur pigem inimese kui puu moodi välja. see oli niisugune pika habeme ja lokkis juustega hiiglaslik kuju, mille keha oli täiuslikes proportsioonides. ka tema vaim oli täiuslik. kiviraidur sai kohe aru, et tegemist on erakordse isendiga, mis lausa nõuab eksponeerimist. nii ta paigutaski kuju salaja ühe maja nurgale. keegi ei teadnud, kust see kuju sinna kõrvaltänavasse tuli ja kes selle sinna pani. avalikesse kohtadesse reeglina kujusid ilma eelneva tellimiseta ei paigutata. postamendita kivikuju jäi möödujate silmadele märkamatuks. inimesed lihtsalt ei vaata kohtadesse, mida ei ole ekstra vaatamiseks ette valmistatud.

kõik kolm meistrit said ülemaailmselt tuntuks just oma juhuslikult valminud raidkujude järgi. nad kõik meisterdasid suurteoseid tahtmatult. see lihtsalt kukkus välja nii. meistriteosed on erilised olendid. loomeakti lõppedes saavad nad tundliku hinge ja suurepärase mõistuse. mitte ükski küsimus ei ole nende jaoks liiga keeruline. nad näevad kõike toimuvat ja mõistavad seda. iga suurteos teab, mis on hästi, mis on halvasti, mida oleks pidanud tegema teisiti või mida oleks järgnevalt tarvis teha. ainuke kuju, kes maailma asjadest päris hästi aru ei saanud, oli pisike pika ninaga puunukk. tema arvas millegipärast, et kujudel ei ole hinge ja soovis seepärast inimeseks saada. puunukk oli kindel, et inimesed on nendest paremad olendid. muidugi ei ole see tõsi. väga vanad kujud on seda öelnud ja neid võib usaldada. sajanditevanused kujud on väga palju näinud. sellepärast teavadki nad nii hästi seda, mismoodi asjad peaksid olema või võiksid olla. vanimad meistriteosed olid esimesed, kes taipasid, et lisatähenduse tekkimise hetkest sai inimkonna lõpu algus.

lisatähendused omistati objektidele või nähtustele, millel ei olnud kindlat ja ühest tähendust. tähendussfääri harmoonilise struktuuri jaoks olid lisatähendused viirus. nad tekkisid ja levisid kontrollimatult ning põhjustasid inimestes seletamatuid raevuhooge. lisatähenduste jaoks on isegi eraldi sõna välja mõeldud – sümbol. sümbolite parimad tundjad olid sümboloogid. teadus, millega nad tegelesid, oli sümboloogia. sümboloogiaentsüklopeedias on kirjas: sümbol ehk võrdkuju on märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta. sümbol on ühiskondliku kokkuleppe tulemus. kui ühiskondlikult kokkuleppele ei saada, siis tähendab, et kujul on mitu lisatähendust. esialgsete uuringute kohaselt on tegemist ravimatu haigusega. kummituslike olenditena ringilendavatele sümbolitele mõtteuniversumis kohta ei olnud. liig palju oli sarnase välimusega erinevaid sümboleid ja erineva välimusega sarnaseid sümboleid. nende läbipaistmatud hallikassinised kogud nägid välja nagu rünkpilved. peagi katsid loendamatud sümbolid mõtteuniversumi lage nii tihedalt, et ka kõige oskuslikumal mõttepiloodil oli võimatu seal orienteeruda. lisatähendusi kandvatele sümbolitele tuli kiiresti leida alternatiivne elupaik. lõpuks leitigi lisatähendustele eriline koht – nad paigutati inimeste südametesse.

juba varsti peale eneseteadvuse omandamist said kujud aru, et nad ei ole päris vabad. kujude ellukutsumise eesmärk oli eksponeerimine. kas kaminasimsil, kingituse näol kellegi koduaias või avalikus ja rahvarohkes kohas. kui kujud püstitatakse, siis ikka kellegi või millegi auks või mälestuseks. sepa kuju ootas eriti kurb saatus. too sattus juhuslikult olema niisugune eksemplar, mis armastas väga jalutada ning mõtiskleda elu ilusate asjade üle. kuju ostja arvas aga teisiti ja kuju kinnitati telliskiviseinale. arvati, et paigalseisvana näeb teda siiski rohkem inimesi kui siis kui ta ringi jalutaks. millegipärast arvavad ostjad tihtipeale teisiti kui kujud ise. pikapeale harjus labidamees oma liikumatusega ära. hilistel õhtutundidel kui inimesi enam ei olnud, sai ta rahulikult omi mõtteid mõtiskleda. mõnikord tundis ta puudust vestluskaaslastest, kellega oma teooriate üle arutleda. läikiva kuuega kaevur oli kuulnud kogu elu jala ringi kõndinud rändurluuletaja skulptuurist ning imekaunist korviga neiust, kelle kuju peeti pigem inimeseks kui kujuks. labidamees oleks väga soovinud nendega ringi jalutada ning oma mõtteid tutvustada.

kiviraiduri lemmikkuju saatus polnud kuigivõrd parem. kord ehitati tema kõrval asuva väljaku tarbeks ühele tuntud astrofilosoofile pühendatud monumendi alust. täpipealt käputäis nurgakive jäi puudu. laisk ja hoolimatu ehitaja märkas tundmatut kuju ning leidis selle olevat parimast alusmaterjalist. nii saidki personifitseeritud sekvoia parem kõrv, nina, mõlemad käsivarred ning vasak labajalg eemaldatud uue monumendi tarbeks. rüüstatud kuju jäeti sinnapaika. õnneks oli tema hing terveks jäänud. kurbusega pidi ta vaatama seda, kuidas asjad on, ega osanud midagi teha selle heaks, et nad oleksid nii nagu nad peaksid olema. ühel päeval pistis üks ärksa meelega nooruk tema külge kirja, milles rääkis oma parandusettepanekutest kehtiva ühiskondliku korra suhtes. see teade levis välgukiirusel inimeste seas ning peagi tulid ka teised tema külge oma mõtteid ning soove riputama. selles linnas oli nii, et ajalehtedes, televiisoris ja raadios inimestel kaasarääkimisvõimalust ei olnud. graffiti oli juba leiutatud, kuid polnud veel leidnud laialdast kasutust. inimeste arvamus ei jõudnud valitsejateni ega läinud tegelikult neile ka korda. nii leidsidki linnaelanikud selle katkise ja kurva moega üksiku kuju, mille kaudu oma arvamus välja öelda. kujul oli selle üle väga hea meel. tähelepanelikum vaataja võinuks rüüstatud kuju suunurgas silmata vaevumärgatavat naeratust.

igasugune kuju on kui väikene maailma mudel, kujude sees on olemas kõik selle maailma omadused, milles nad loodi. nad on kui mikromaailmad, mis peegeldavad makromaailma. tähenduse saanud kuju kolis oma tähenduseandja südamesse elama. kujusid võib teisaldada, aga lisatähendusega mudelit, mis asub inimeste südametes, on võimatu ära viia. need raiutakse südametesse igaveseks. nimetatud tõsiasi põhjustaski sümboloogide arvates erinevate lisatähenduste vahel tekkinud sõja. sümboloogide viimase avastuse kohaselt oli sümbolite erinevate tähenduste tekke põhjuseks üks aegade alguses toimunud mõtteuniversumi nihe. arvatavasti algas kõik siis kui mõtteuniversumi kaks kihti nihke tagajärjel teineteise vastu põrkusid. sellest hetkest olevat maailma tekkinud eri arvamused ja eri arvamuste tulemusena sündisid lisatähendused.

mõtteuniversumi tihedus muutus iga uue mõtlemise liigiga järjest suuremaks. seal leidus erinevaid dimensioone iga kollektiivse mälupagasi jaoks. kollektiivne mälu talletas ühes kultuuriruumis asuvate inimeste mõtteajaloo. dimensioonidekihid olid erinevate sfääridega tihedalt läbi põimunud. koos sümboloogide abiga töötasid tähendused mõtteuniversumi vanimate ja targimate elanikena välja mineviku ja tuleviku mõtete maatriksi. mõtetemustri alusel oli võimalik kõiki võimalikke mõtteid tuletada. kõige alguses olidki ainult üks mõte ja üks tähendus. esimese mõtteskeemi algoritm oli lihtne – mõte oli tähendusega vastavusseoses. niipea kui tekkisid teised tähenduste liigid, arenes tähendussfäär ning kujunesid välja mõistuse, loogika ja emotsiooni sfäärid, siis muutus ka muster. tekkis katkematu mõtete-tähenduste jada. ühest mõttest võis areneda palju tähendusi ja igast tähendusest omakorda uus mõte. uus mõte ei olnud enam sugugi seesama, mis esialgne ning sai omale üha uusi tähendusi. protsess arenes pidevalt kasvavas tempos.

oma poole sajandi pikkuse eksistentsi jooksul oli labidamees omandanud sadu tuhandeid lisatähendusi. paljude inimeste südametesse oli paigutunud just see kuju. iga aasta kevadel olid sümbolite vahel olnud rahutused. kujude lisatähendused südamepõhjades hakkasid rääkima. alguses toimus see üsna vaiksel sosinal. seejärel muutus ägedaks sõnadelaviiniks kuni vägivaldsete konfliktideni välja. kõik algas ühel aegadetagusel kevadhommikul, mil jalutajahingega pronkskuju ümber otsustasid koguneda kõik tema armastajad ja vihkajad. labidaga kuju taipas, mis oli juhtunud. kujud teadsid alati, kuidas asjalood on. armastajad ehtisid teda tohutute lillevanikutega. ausalt öeldes ei pidanud sepis ise seda kuigi mehelikuks ehtimisviisiks, aga talle meeldis lillelõhn. hurmav aroom pani teda unustama, et ta peab alatiseks ühe koha peal paigal püsima. vihkajad aga viisid lilled ära ja joonistasid kujule igasuguseid pilte. see tundus ka päris põnev mäng. kahjuks ei saanud kaevur kaasa mängida. mis ka ei juhtuks, tema pidi paigal püsima. kokkulepe ostjaga oli niisugune.

linnaisadele kivikuju ei meeldinud. ometi ei andnud nad ka korraldust teda maha võtta. katkisele, langetatud peaga marmorkujule kinnitatud kirjad oli hea viis teada saada, mida lihtrahvas asjade seisust arvab. kõik kirjad viidi linnakotta, et neid analüüsida. mida rohkem linnaisad kirju lugemas käisid, seda rohkem kirju sinna tekkima hakkas. lõpuks hakkas linnaisade visadus murduma ning neil tekkis arusaam sellest, mida inimesed mõtlevad. katkine kivikuju oli oma liigikaaslaste seas väga austusväärsel positsioonil – ometi oli keegi neist jõudnud olemise täiuslikema vormini. tal polnud endal vajagi rääkida - kirjutajad rääkisid tema eest. maailma õnnelikum kuju võis oma silmaga näha, kuidas küsimused vastuseid saavad. rahvas küsis kirjadega ja linnaisad vastasid tegudega. nõnda saigi kuju endale hüüdnimeks „rahva sõna”.

sümbolid olid seotud väärtustega ja väärtused omakorda tähendussfääriga. tähendussfäärist saabuvad impulsid tegid sümboloogidele tõsist peavalu. tekkima hakkavate sündmuste tegelikud juured peitusidki tähendussfääri ülikeerulises ülesehituses. tähendussfäärist saadeti erinevaid tähendussignaale sümbolite identifitseerimiseks ja vastupidi. nood kaks olid teineteisest lahutamatud. ühe loodud kuju tähendusi oli reeglina rohkem kui üks, enamasti kaks-kolm kõrval-, täiend- ja lisatähendust. on teada ka kujusid, kelle tähenduste hulk on ületanud elavate inimeste arvu – need on väga vanad kujud, kellele on aegade jooksul loendamatuid tähendusi antud.

vaatamata kogu oma mõttetarkusele ei saanud sepa naabrimehe kuju täpselt aru, miks just tema nende lisatähenduste keskmesse oli sattunud. ka rahva häälekandjaks saanud kivikuju mõlgutas samu mõtteid. pika ninaga puupoiss ei mõelnud midagi. tema meeldis eranditult kõigile. ülejäänud maailma kujudel aga oli nii vihkajaid kui armastajaid. sümboloogid ja mõtteuniversumi vanimad tähendused leidsid mõtetemustris ikka ja jälle üks ühele korduva mustrimaatriksi, mis reprodutseeris iseennast lõpmatuseni. see ei tähendanud head.

kujude erakordsest mõjust olid teadlikud ka valitsejad. sellepärast neid algselt püstitama hakatigi. alguses oli kujudel palju armastajaid. nüüd aga oli kätte jõudnud ajaloo pöördumatu murdepunkt - kujude vihkajate ja armastajate hulk oli võrdsustunud. ülemaailmselt võeti nõuks kõik kujud teisaldada. kui pole kujusid, pole ka probleemi, arvasid tähtsad pead. sümboloogid muigaksid selle mõtte peale - vaid nemad, vanimad tähendused tähendussfäärist ning mõttetarkadest meistriteosed teadsid, et saladus peitub inimeste südametes asuvates lisatähendustes. ka pronksist kaevur taipas korrapealt, mis teoksil. ta otsustas kujude kirjutamata seadust eirata ning jalutas oma postilt minema. lõpuks ometi oli ta vaba selleks, et jalutada ringi ja oma liigikaaslasi külastada. labidamees oli aastatepikkuse mõtisklemisega jõudnud suure avastuseni. ta oli jõudnud järelduseni, et inimestel on sünnipärane kalduvus oma liigikaaslaste ehitatud objekte lõhkuda. inimkonna rahulolu kahanemine oli purustamiste kasvuga pöördvõrdelises seoses. käesoleval hetkel ületas rahulolematuse tase kriitilise piiri. purustamiste aeg oli käes.

mõtteuniversumi eksistents oli tihedalt seotud inimliigiga. nemad olidki mõtteuniversumi tekke põhjustajad. tähendussfääri pidev kasvamine valmistas juba mõnda aega sümboloogidele tõsist muret. sümboloogid mõistsid sümbolite ja tähendussfääri omavahelist sidusust ning püüdsid mineviku ja tuleviku mõtete maatriksist tuletada mõtteuniversumi võimaliku edasise arenemise suundi. vastus oli käegakatsutav. enne viimase skeemi väljajoonistumist käis mõtteuniversumi koes vaevumärgatav plahvatus. seejärel tekkis kohe veel mõnisada väiksemat plahvatust. iga plahvatus tekitas omakorda tuhatkond uut purustust. kui inimesed oskaksid mõtteuniversumit näha, oleksid nad arvanud, et seal on mingi suurem pidu käimas. terve mõtteruum nägi välja nagu uusaasta ilutulestik.

kogu maailmas hakati kujusid postidelt maha võtma, tükkideks raiuma ja mujale toimetama. vahet ei olnud, kas sa oled puust, kivist või pronksist. neid kas vihati või armastati, teist võimalust ei olnud. seda aga lõhkujad ei teadnud, et kui kuju kere purustatakse, lahkub sealt ka tema hing. rahumeelsemate tähendustega kujud vaatasid esialgu kõike toimuvat pealt, kuid purustatud vendi-õdesid nähes ei pidanud nad enam vastu ning lahkusid oma kohalt igaveseks. peagi olid puunikerdaja, kiviraidur ja sepp ainsad inimesed, kes kujusid veel mõistsid. nad hoolisid väga kujudest, keda massiliselt hävitati. omaenda kätega valmistatud olendeid ei ole võimalik mitte mõista. nagu öeldud, on tegemist kahes kehas asuva ühtse hingega. kõik kolm meistrit otsustasid senisest tegevusest igaveseks loobuda ning jätsid oma ametid kus see ja teine.

kujude füüsilistel kehadel ei olnud selles sõjas enam kohta, nad olid sunnitud oma postidelt lahkuma enne kui kogu meistrite kätetöö hävitatakse. võitlus käis inimeste südametes ning neis elutsevad vastandlikud sümbolid sattusid omavahel absoluutsesse konflikti. peagi selgus, et inimesed ei sõdi mitte kujudega, vaid väljendavad oma südames asuva lisatähenduse olemust. tegelik sõdimine toimuski südametes. see oli sümbolite sõda. kujud olid vaid sõjategevuse näiliseks vallandajaks. purustatud kujude kehaosad ja teisaldatud kujud paigutati kõikide kujude päikselisse varjupaika. ka unustatud ja hüljatud kujud leidsid varjupaigas omale turvalise asukoha. kujudel ei olnud enam valikut. nad loobusid oma senisest elust ning otsustasid igaveseks maapealt lahkuda. kõikide kujude päikselises varjupaigas oli neil ilma inimeste, tähenduste ja sümboliteta hea olla. viimaks ometi said nad olla need, kes nad tegelikult olid. suured mõttetargad ja filosoofid.

iga plahvatus muutis mineviku ja tuleviku mõtete maatriksit tundmatuseni, terved tähendusteblokid hakkasid kustuma. ootamatult haihtusid emotsioonide ja teadmistejadad. loogikasfääris oli tekkinud lühis. vaid üksikud eritähendused ja loogikavead hulkusid mööda tühja vaakumvälja, mis sfääride hävimisest järgi oli jäänud. ei vanimad tähendused ega sümboloogid teadnud, mismoodi tekkinud kahjustusi likvideerida. või õigemini taastada, sest tühimike arv kasvas silmnähtavalt.

suuremad kujud läksid ees ja väiksemad tulid järel, astuti üle inimeste ja majade, metsade ja niitude. pisemad pisteti taskutesse, võeti kukile ja sülle. aega ei olnud enam kuigipalju jäänud. eesmärk oli kiiremas korras koguneda siberi avaratele tundraväljadele, et sealt üheskoos varjupaika teleporteeruda. inimelul ei olnud siin enam tähtsust. aegade lõppu kuulutav sõda oli võimalik lõpetada vaid kõikide sümbolite hävitamise tagajärjel. kui hävinevad sümbolid, hävinevad ka lisatähendused. lisatähendused aga ei kao enne kui kaob viimane inimene. kui kaob viimane inimene, kaovad mõtted ning mõtteuniversum lakkab olemast. nii astusidki inimesed üksteise vastu välja ning hävitasid teineteist. vaenlaste vihkamine muutus järjest suuremaks. põletati maju, õhati suuri üldkasutatavaid hooneid, lammutati sildu, hävitati metsi ja teid. purustati kõik, mis meenutas suuremal või vähemal määral mingit sümbolit. võimukandjad saatsid kahurväed ja pommilennukid üksteise poole teele. olulisim oli välistada uute vaenulike lisatähenduste teket. selleks aga pidid kõik vastasleeri esindajad surema.

viimanegi kui hingestatud kuju lahkus oma senisest asupaigast. lõpuks ometi olid nad vabad. nad olid vabad minema sinna, kuhu ei pääse ükski inimene. kõikide kujude päikseline varjupaik asus niisuguses kohas, mis oli inimsoo jaoks elamiskõlbmatu. see asus mitmete valgusaastate kaugusel asuvas tähekobaras. seal oli ühtaegu purustatud kujude väljanäitus ja elusate kujude paradiis. kahju ainult, et puunikerdaja, kiviraidur ja sepp sinna ei pääsenud. nii nagu inimesed olid jäägitult seotud mõtteuniverusmiga, olid ka kujud nüüdsest seotud oma varjupaigaga. viimne kui üks kuju tundis sealset kutset.

ümberringi käisid püssipaugud ja plahvatused. kogu lisatähendusi kandev maailm põles ja hävines. tihedalt läbipõimunud mõtteuniversumivõrgustiku asemel haigutas hõredalt kaetud must auk. kas oli veel järele jäänud mõni lisatähendustevaba inimsüda? mõni teistest eraldatud mõtteuniversumi maatriksiriba, mis säilitaks vaid häid ja olulisi mõtteid? kui jah, siis sellisel juhul jääksid ellu kõik, kel oli õnnestunud sümbolivaba elu elada. kujudel oli sellest ükskõik. nemad marssisid üheskoos päikesetõusu poole. sadade tuhandete varjupaika minejate seas sammusid ka pika ninaga maailmakuulsaks saanud puupoiss; hiigelsuur, jalutuskepile toetuv rändurluuletaja; pronksist labidamees ning tema õlale toetuv käsivarteta ja vasaku labajalata lokkispealine kivikuju. kuju rinnalt tõusid ükshaaval lendu inimeste kirjutatud kirjad. üks okaskrooniga, kõhna ja habetunud kivikuju püüdis õhusheljuva paberilehe kinni. seal olid kirjas tuntud laulusõnad. kõhn kuju alustas vaikset laulu. raskel sammul marssivate kujude seast hakkas kostma madalahäälset üminat. põlevate linnade taustal kõlasid pommiplahvatused. päikesetõusu oranžikaskuldsed kiired peegeldusid loendamatutelt purunevatelt klaasikildudelt. õhku kaikuma jäi vaid kümnete tuhandete kujude suudest kostev mitmehäälne laul „always look on the bright side of life”.

elas kord üks täiesti tavaline poiss. ta elas täiesti tavalises kodus, kus kõik asjad olid täiesti tavalised. oma kõige tavalisemate mänguasjadega mängis ta kõige tavalisemaid mänge. välimuselt ei paistnud poiss millegi erilisega silma ja ka tema riietus oli lihtsakoeline. tema elus ei olnud mitte midagi ebatavalist. poiss oli selle üle väga nukker, sest talle oli alati tundunud, et erilistes kodudes elavad eriliste mänguasjadega mängivad poisid olid temast paremad.

ühel täiesti tavalisel kevadhommikul teel kooli märkas poiss, et sirelid olid üle öö õitsema hakanud. viie kroonlehega sireliõite otsimine oli tema igakevadine meelistegevus olnud. alati kui ta mõne leidis, soovis poiss soovi ning sõi õie ära. mõnikord oli kobaras koguni neli või viis viielist õit. iga sooviõis leidis endale sobiva soovi ning avastas end mõne aja möödudes poisi kõhust. sireliõied ei olnud sugugi maitsvad, nad olid pigem kibedad kui magusad, kuid soovitava soovi suurus korvas selle. ega sireliõitele endile ka tegelikult meeldinud oma kaunist eksistentsi seedekulglas lõpetada. kõne all oleval hommikul aga leidis poiss vaid ühe viielise. sel päeval tundus õis tavapärasest maitsvam. tõenäoliselt oli põhjus selles, et talle oli torganud pähe üks täiesti ebatavaline soov. poiss ei julgenud isegi mõelda sellele, et see täide võiks minna. aga soovimata ka ei saanud jätta. soovimisega kaasneb alati mõnusmagus teadmine, et unistamisprotsess ise ongi juba sama hästi kui soovi täideminek.

üks must kass oli parajasti teed ületamas. kass peatus poissi nähes hetkeks, kallutas pead veidi vasakule ja sõnas: „nüüd astusid küll reha otsa.” poiss ei pidanud sugugi veidraks fakti, et kass rääkis, küll aga paistis talle imelik tõsiasi, et mööduvad tütarlapsed tema poole vaatasid ja itsitasid. kass oli kadunud kui vits vette. esimese tunni alguseni oli veel aega ja nii suunduski poiss hoopis ajalehekioski suunas, et sealt üks magus suutäis teemoonaks hankida. kiosköör tegi peaga poisi poole kummarduse, andis shokolaadile lisaks ka ühe kraabitava loteriipileti ning pilgutas silma. tagasisaadud mündiga kraapis poiss piletiväljad lahti ning jäi suu ammuli piletit vaatama. seal seisis kolmel väljal nii suur number, et isegi tema peastarvutamisoskus läks omadega nii puntrasse, et parimgi pusaharutaja ei suudaks ilma pusaharutamiskursustel käimata seda lahti harutada. sada tuhat krooni. on see alles summa. „selle summa eest on võimalik maailma parimad mänguasjad saada,” mõtles poiss.

lähim pangakontor asus üle tänava. olgugi, et poiss oli kuulnud isikut tõendavast dokumendist, ilma milleta ei saa raha kätte, arvas ta, et see tasub siiski proovimist. seda enam, kui oli päris kindel, et just tema võitis loteriiga ja mitte keegi teine ning tema isiklikult läheb võidusummale järele. mis isikut siin ikka enam tõendada. „mina olengi ju mina ise mitte keegi teine,” arutles poiss endamisi ning astus panga uksest sisse ega märganud väljunud härrasmeest, kes talle kaabut kergitas. paar ootepingil istuvat vanadaami vaatasid poissi pisut altkulmu, kui ta ilma järjekorrata telleri juurde sammus, kuid üldiselt paistis kõik plaanipäraselt kulgevat. pangatelleri nimi oli nadežda petrovna. ta oli tumepruunide juuste ning imelikult pikkade küüntega. poiss asetas sõnagi lausumata loteriipileti laua servale. teller vaatas piletit, vaatas poissi, vaatas poissi, vaatas piletit, siis vaatas ainult poissi ja tõusis laua tagant püsti. ta oli vähemalt kahe meetri ja kahekümne sentimeetri pikkune. nii pikal inimesel võivad vist küüned ka normaalsest pikemad olla. aga miks nad tumepunased ja säravate täppidega peaksid olema, seda ei osanud poiss seletada. preili petrovna palus poissi veidi oodata ning asetas letile reklaamtahvli kirjaga „palun pöörduge kõrvaltelleri juurde”.

ootusärevus oli peaaegu sama suur või suuremgi kui enne tema eelmise aasta esimeselt sireliõielt soovitud soovi täideminekut. nimelt oli ta soovinud, et televiisorist näidataks tema lemmikmultikat „vapra bibikonna tagasitulek”. mõne nädala pärast oligi see kavasse pandud. poiss märkas, et panga teenindussaali seinad olid helesinised. sinine on ookeanivee ja taeva värv, kõrgustessepürgivate unistuste ja puhtuse värv. imelik, et poiss polnud vanematega pangas käies seda varem märganud. „selles ruumis saavadki siis paljude inimeste soovid teoks,” mõtles poiss ning tõdes imestusega, et ainsad naeratavad näod selles ruumis olid pangatelleritel. „kas siis täiskasvanud ei tunnegi rõõmu oma unistuste täitumisest?” küsis poiss endalt. ta oli peaaegu kindel, et õige vastus on ei. see mõte ei meeldinud poisile ja ta otsustas, et tema ei saa kunagi suureks.

hetke pärast naases nadežda petrovna koos hallitriibulises ülikonnas meesterahvaga, kes naeratas meeldivalt ning tegi peaga poisi poole kummarduse. „kas teie majesteet soovib oma võitu sularahas või ülekandega?” küsis karl kaheteistkümnes. nii oli tema rinnasildil kirjas. „sularahas,” vastas poiss lootes, et oli öelnud õige vastuse. mees tegi peaga noogutuse nadeždale, kes suundus kontsakingade klõbinal lifti juurde. „huvitav, kui kõrged on liftid? ega ta ometi pead lifti lae vastu ära löö?” mõtiskles poiss endamisi. nadežda petrovna tuli tagasi koos väikese sangaga karbiga ning sama naeratavalt kui ennegi. ilmselt olid liftide projekteerijad pärit saaremaalt. saaremaal elasid kõige pikemad inimesed, keda ta näinud oli. või olid nad hingelt korvpallurid. mine sa tea. karl kaheteistkümnes võttis karbi, ulatas selle poisile, kummardas ning sõnas tema väikest kätt surudes südamlikult: „õnnitlen, tema kõrgeausus.” ja poiss avastas, et oli esimesse tundi lootusetult hiljaks jäänud.

parim mänguasjapood oli linna keskväljaku juures ja sinna poiss suunduski. ta polnud kunagi tundnud ennast nii tähtsana. ka möödakäijad näisid seda teadvat – igal võimalusel noogutati ja naeratati talle. vaid mänguasjapoes olevad tüdrukud vaatasid teda ning itsitasid seepeale isekeskis. iga ostu korral nimetasid poemüüjad poissi teie majesteediks või tema kõrgeaususeks. mitte üheski poes ei tuntud huvi isikut tõendava dokumendi vastu. „ei tea, mis need täiskasvanud koguaeg oma isikut tõendama peavad. ilma on palju lihtsam,” mõtiskles poiss kaubakeskusest väljudes ning püüdis endasuurust kaugjuhitavat robotit õlale upitada. roboti käsi kolksas vastu tema pead ning kõlises metalselt. kõlks ei teinud sugugi haiget, küll aga tegi haiget see, et roboti sõrmed jäid tema pea külge kinni ning kiskusid hirmsasti. mida rohkem poiss roboti kätt sikutas, seda valusam oli. temast trepil möödunud tüdrukud lagistasid naerda. see tegi veel rohkem haiget kui robot. poiss ei tundnud ennast enam sugugi tähtsana ja hakkas vastostetud robotit vihkama juba enne kui temaga mängima jõudis hakata.

„sõrmed jäid krooni külge kinni,” kähises trepi kõrval istuv kerjus osavõtmatult. poiss vaatas küsivalt tema poole. „ükski kroon pole valu väärt,” vangutas kerjus pead. poiss ei saanud segasest jutust aru ning otsustas kiiresti koju minna, et seal roboti haardest vabaneda.

kodus avastas poiss, et tema peas seisis imeilus kullakarva ja kalliskividega kaetud kroon, millesse robot oli takerdunud. pole ka ime, et inimesed teda teie majesteediks kutsusid ning kummardasid igal võimalusel tema ees. kroon on inimeste jaoks kõrgemast seisusest olendi tähistajaks. roboti kätt lahti harutades tõdes poiss, et kroon ei tulnud tema peast ära. küll proovis poiss kammi, küll seebi ja vanaema tordilabidagagi, kuid kroon oli kui pea külge naelutatud. „miks see kõik minuga juhtuma pidi,” puhkes poiss nutma. „miks ma küll pole osanud hinnata kõike seda, mis mul olemas on,” kurvastas poiss südamepõhjani. südame põhjas oli soe ja hea. sealt leidis poiss tühjuse ning ühe suure soovi. ta soovis südamepõhjast, et ta täna sireliõit poleks söönud. järgmisel hetkel kargas poiss otsustavalt püsti ning tormas õue. esimeselt õitsvalt sirelipõõsalt haaras ta kobara õisi ning asus rapseldades viielist otsima. leidiski ühe, neelas tervelt alla ning avas silmad. must kass seisis teisel pool teed ja pilgutas silma. poisile tundus, et kass irvitas. ta oli sireliõielt soovinud saada kroonitud peaks.

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

on olemas üks koht, kus kõik on nii nagu vaja. mitte midagi ei ole seal teisiti kui olla võiks. seal tegeletakse ainult kõige paremate asjadega ja kõige paremini. selles paigas elavad vaid imeilusad inimesed. nad on täiuslikud nii sisemiselt kui välimiselt ja räägivad kõige kaunimate lausetega kõige kaunimatest asjadest. nende inimeste sõnavaras puudub sõna „rahulolematus”, sest vajadused on alaliselt rahuldatud. niipea kui tekib uus vajadus, leitakse sellele lahendus. nii täiuslik on see ühiskond.

kujutage ette maailma, kus puuduvad kaos ja korralagedus ning kus ei teata midagi stressist ja depressioonist. kogu eluks vajalik on igaühel olemas. linnud laulavad taevalikult ja loomadel on alati süüa. ka nemad on oma eluga rahul. sealne keskkond on puutumatu, aastaajad vahelduvad korrapäraselt. lisage sellele pildile veel alatine päikesepaiste ja naeratavad inimesed. kui vaja, sajab vihma. sadu lakkab hetkel, mil soovite ja taevasse tekib vikerkaar. just niisugune see koht ongi, millest jutt.

kui kellelgi juhtub olema halb tuju, siis leidub korrapealt vahend tujutõstmiseks. selles maailmas on palju armastust ja hoolivust. vihkamisest ja ükskõiksusest ei teata midagi. kõik ametid on au sees ning puudub sallimatus teineteise suhtes. igale küsimusele leidub vastus ja igal vastusel on põhjendus. ei ole lahendamatuid probleeme ja kui mõni peaks tekkima, siis lahendatakse needki. vägivalda sealsed inimesed ei tunne. keegi ei taha kellelegi haiget teha. kui täpne olla, siis ei teki selleks võimalustki, sest igaühe peas on ainult üks soov – et kõigil oleks hea.

kingsepad valmistavad ainult kõige paremaid kingi ning pagarid teevad pirukaid vaid parimate retseptide järgi. majad ehitatakse kvaliteetseimatest materjalidest professionaalseimate spetsialistide poolt. elamute sisekujundus on laitmatu, mööbel treitakse vastavalt spetsiaalselt joonestatud projektidele ja aiad on imeilusalt kujundatud. hekid ei kasva kunagi kõrgeks ning kõikjal õitsevad lilled. võibolla on seal aias veel koer ja miks mitte ka kass. nad saavad omavahel väga hästi läbi. selles maailmas lihtsalt on nii ette nähtud.

väga tähtsal kohas selles ühiskonnas seisavad sport ja meelelahutus. igaüks on omal alal kõrgeimal tasemel ning seetõttu on aastaringselt toimumas kõige kütkestavamad spordivõistlused. loomulikult jagub kõigile jalgpallisõpradele alati õlut ning kaotajad teevad võitjatele välja. vastasvõistkonnad on au sees ja kohtunikud on õiglased. ei kunstnikud, muusikud ega kirjanikud pea iial puudust kannatama. loomeinimestel on olemas kõik võimalused oma potentsiaali avamiseks ning neid hinnatakse kõrgelt. ka poliitikud hoolivad oma rahvast ning juhivad ühiskonda südamega. nad on sümpaatsed ning räägivad mõistlikku juttu. kõik valikud tehakse üldise heaolu nimel. iga ametniku tegu viib järjest kasvava rahuloluni, mitte kunagi ei tehta valesid otsuseid. iseendale mõeldes mõeldakse ka teistele. jajah nii see on. selline koht on tõepoolest olemas. ainult võtke vaevaks ja vaadake. vaadake hoolega ja jätke meelde.

nii, ja nüüd võtke kätte kaugjuhtimispult ning lülitage televiisor välja. tere tulemast reaalsesse ellu.

Mario Laul, anarhistlik liikumine PunaMust, www.DELFI.ee
28. november 2006 5:48

täna külastab eestit usa president george w. bush. maailma suurimale vabastajale ja demokraadile kohaselt saabub bush suure inimtühja pommiauguga. ühistransport ei toimi, jalutada ja lehvitada ei tohi, prügivedu on häiritud.

need probleemid paistavad inimestele rohkem muret tegevat kui usa globaalne tegevus. ühendriikide poliitika vastu suunatud kriitikal on aga põhjust ning selle väljendamiseks korraldab anarhistlik liikumine punamust teisipäeval avaliku meeleavalduse-rongkäigu.

laias laastus võib meeleavalduse põhjuseid välja tuua kolm. esimene ning peamine põhjus on iraagi sõda — segastel asjaoludel alustatud agressioon maailma energiarikkaima piirkonna südames, millega on kaasnenud kümnete tuhandete surm ja miljonite pagendus. teiseks esindab bushi administratsioon tarbimiskultuslikku kapitalismi, mida toetab jõuline neoliberaalne majanduspoliitika, üritades oma nägemust maailmast rakendada tervele planeedile. kolmandaks väärib tähelepanu usa tegevuse äärmine silmakirjalikkus: trambitakse väärtuste peal, mille eest väidetakse end seisvat.

sõda terrorismi vastu?

2001. aastal vapustas maailma ohvriterohke terrorirünnak new yorgis. kurb sündmus lõppes usa ja tema liitlaste tungimisega iraaki. enne sõja ametlikku algust tulid protesti märgiks üle maailma tänavatele kümned miljonid inimesed. kuid seda ignoreeriti: kuulutades “demokraatiat” ja ”vabadust”, alustas bush kahtlaste sõnakõlksude saatel tapatalguid: ”kurjuse telg tuleb murda!”

sõja alustamise esialgsed põhjused olid muinasjutt. tänaseks on tapetud üle 50 000 tsiviilisiku, kodudest on pidanud lahkuma üle kahe miljoni inimese. agressiooni tulemusena vallandus iraagis ka kodusõda, mille ohvrite arv kasvab iga päevaga. sõda terrorismi vastu? terrori kaotamiseks maailmast peaks sellise välispoliitikaga usa alustama iseendast!

samal ajal, kui süütute hordid planeedi naftarikkaima piirkonna südames oma otsa leiavad, on ühendriikides arutlusel nõukogude liidu ja natsi-saksamaa stiilis seaduseelnõud. alates inimeste eraellu tungimisest, nende pidevast hirmutamisest kuni salajaste piinamisvanglateni välja, vilistab bushi administratsioon inimõiguste peale. õigustades seda kõike naeruväärse retoorikaga: “te olete kas meiega või terroristidega.” jne. tänaseks on aga eksperdidki tunnistanud kogu iraagi missiooni täielikku ebaõnnestumist.

korporatsioonide ülemvõim

ühendriikides valitseb kaks parteid, kuid üks ideoloogia. niiditõmbajaks kitsas seltskond, kus valitsejaks raha. globaliseeruvas maailmas on sellisel skeemil suur mõjujõud: planeedi ja selle elanike saatuse üle otsustavad multinatsionaalsed suurkorporatsioonid ning investeerimisfirmad, nende huvide kaitseks loodud organisatsioonid nagu wto ja imf ning juhtivad riigid (g8). korporatiivne inimsöömine ekspluateerib arengumaade töölisi ja ressursse, propageerib üleliigset tarbimist ning toodab raha ja võimu akumuleerumist. süsteem taastoodab ennast ning kinnistab ühiskonnas konkurentsikultust, hoolimatust, võimu kuritarvitamist jne.

usa on neoliberalistliku ideoloogia ja tarbimiskapitalismi võimsaim esindaja, kelle pakutav süsteem on orjastav ning pikemaajalises perspektiivis jätkusuutmatu. pidevale tarbimisele orienteeritud ettekujutus maailmast hävitab planeeti ning inimelusid, see on sotsiaaleetilisest vaatenurgast vale ning empiiriliselt võimatu, sest vajaksime umbes kaheksat maa-sarnast planeeti, et toita selle süsteemi kasumijanu ning mahutada toodetud prügi. kui vabadus tähendab hierarhia tipus olevatele vabadust ekspluateerida ning tavainimestele vabadust teha tarbimisvalikuid, omandab see mõiste jubeda tähenduse. vabadus peaks tähendama inimeste õigust oma elu ning ümbruskonna üle ise otsustada, mitte allutamist vähemuse huvidele.

silmakirjalike moesõnad

praegune usa poliitika on silmakirjalik. kord kuulutatakse sõda terrorismile ning harrastatakse ise terrorit; kord räägitakse vabadusest — ja siis lükatakse käima propagandamasin, mille tulemusena kulmineerib programm inimõiguste eiramisega. jutlustatakse demokraatiat, vilistades kümnete miljonite meeleavaldajate peale.

nähtavasti tähendab terrorism terrorismi üksnes siis, kui seda viiakse läbi usa või tema “sülekoerte” vastu; nähtavasti tähendab vabadus tõepoolest vabadust riiklikul ning korporatiivsel tasandil tappa ja ekspluateerida; nähtavasti tähendab demokraatia siiski üksnes õigust otsustada selle üle, kes sinu eest otsustama hakkab, mitte rahva võimu. selline agressiivne ”vabadus” ja “demokraatia” teeb oma silmakirjalikkuses pikalt ära isegi eelmise sajandi isevalitsejatele ja diktaatoritele.

aeg on näidata rahulolematust — isegi muidu sõnakuulelikus vasallriigis eestis. samal ajal, kui maailma esidemokraat kinniste uste taga poliitikat teeb, kogunevad punamusta üleskutsel teisipäeval inimesed, seismaks demokraatliku ning õiglase maailma eest. sõda ei tähenda rahu, orjus ei tähenda vabadust; näitame, et mõistame hukka nii usa poliitika kui ka selle, et eesti valitsus ebademokraatlikku tegevust toetab.

Eesti avalikkuse, Põhjamaade avalikkuse, EV Valitsuse, Riigikogu poole
Põlevkivikaevandamine õõnestab nii meie iseseisvust kui tulevikku.

Kava kaevandada põlevkivi kasvavas mahus tähendab raiskava majanduse põlistamist mitmeks järgmiseks aastakümneks. Täna teadaolevalt koostatavad põlevkivi kaevandamiskavad pööravad pahupidi tuhandete inimeste elukeskkonna Virumaal ja kogu Kirde-Eestis. Põlevkivikaevandamine on oht meie põhjaveele ning loodusele. Üksikute ettevõtete kasum ei tohi olla väärtus, mille eest kogu ühiskond rikutud elukeskkonna tõttu peaks järgnevaid põlvkondi lõivu maksma.

Vaatamata asjaolule, et Eesti on olnud üks enam põlevkivi kasutavaid riike maailmas, pole see olnud lõpuni meie oma tahe ja otsus. Tohutus mahus põlevkivi kaevandamine ja energeetikas kasutamine oli Eestimaa inimestele Nõukogude keskvõimu poolt peale pandud sundus. Põlevkivi paikneb Eestis põhjaveeohustatuse tõttu liialt tundlikel aladel ning seetõttu pole selle maavara kasutamine arukas.

Me loodame, et meie naabrid Soomes, Rootsis ja Norras, kuhu hakkab ulatuma Eestis toodetud elekter merekaabli kaudu, keelduvad Eesti põlevkivielektrist. See elekter on toodetud meie kõigi tuleviku ja puhta looduse arvelt. Ei ole vahet, kas põlevkivist toota elektrit või õli — keskkonda kahjustab see samal moel.

Meie kindlaks sooviks on, et Eestis käivitataks mehhanismid, millega jõuliselt vähendada riikliku energiamonopoli arutut raiskamist. Elektrivõrgu värskendamine samasugusena nagu praegu on meie võimalusi kärpiv tegu. Niisamuti pole mingit abi ka elektrijaamade uuendamisest veidi muudetud tehnoloogiaga energiaraiskajatena.

Me soovime, et oleks loodud ja rakendatud laiaulatuslik taastuvenergia kasutuselevõtu kava, mis hõlmaks ka sellega kooskõlas olevat elektrivõrgu uuendamist.

Me soovime, et käivitataks energeetikaalane koostöö nende riikidega, kelle eesmärgiks on saada vabaks nii fossiilsest kui ka tuumaenergiast. Riikidevahelises koostöös õnnestuks lahendada ka muidu muutliku loomuga tuuleelektri salvestamise probleem. Eestisse rajatavate tuuleparkide energiasalvestina võiksid toimida näiteks Rootsi hüdroelektrijaamade tammid, mille taha vett pumbatakse.

Raiskavale riigile pole abi ka näiliselt odavast elektrist: kuigi Taanis on elektrienergia paar korda kallim kui Eestis, kulub seal ometi pea kümme korda vähem kütuseid ühe rikkusekrooni teenimiseks kui Eestis. Energiat ja ressursse raiskavalt toimiv ühiskond on paratamatus välispoliitilises sõltuvuses energiaressursside pakkujaist ja see on otsene oht meie iseseisvusele.

20 aastat tagasi mõisteti Eestis, et fosforiidikaevanduste avamine võib ohustada nii meie elukeskkonda kui iseseisvustki. Sama olukord on tekkinud ka täna: põlevkivi massiline kaevandamine nii elektri kui õli tootmiseks ohustab samuti nii meie iseseisvust kui keskkonda ning seetõttu tuleb see tegevus lõpetada. Põlevkivikasutus ei tohiks ületada aastateks 2015–2020 1–2 miljonit tonni aastas — kui sedagi.

Me nõuame, et oleks loodud ja käivitatud Eesti taastuvenergia ning energiasäästuprogramm, milles peavad olema ette nähtud fossiilsete kütuste kasutamise märkimisväärse vähendamise viisid ja teed. Me loodame siiralt, et meie naabrid Soomes, Rootsis ja Norras ning muudeski maades, loobuksid põlevkivielektri ostmisest, kuna see tekitab pöördumatut ja korvamatut kahju nii Eesti looduskeskkonnale kui ühiskonnale.

Pöördumine on vastu võetud
20. septembril 2006
NO teatris

Allkirja pöördumise toetuseks saab anda veebiaadressil:

http://roheline.erakond.ee/manifest/index.html

hasso krull
ilmunud: sirp, reede, 04 august 2006

“päike kaob juba silmapiiri taha, kui tulen kerjamast; kodutee on pikk, mu kott aga almustest raske.” nõnda kirjutas umbes kakssada aastat tagasi ryōkan, jaapani luuletaja, kes pärast kloostrist lahkumist elas ülejäänud elu eraku ja kerjusmungana. tsiteeritud tanka on muidugi paradoksaalne: ühest küljest on kodutee pikk ja kandam raske, teisest küljest jagati ande heldelt ja erakut ootab mõnus õhtueine. tänapäeva inimeselt nõuab selle kõige kujutlemine omajagu pingutust. tavaliselt nähakse askeesis ainult enesepiiramist, kehaliste naudingute taandamist. sellise askeedi pilk maailmale on üleolev, rõõmutu ja vastik: heal juhul on ta igav targutaja, halvemal aga ohtlik hull. ei tule kõne allagi, et ta võiks olla lustlik ja lapsemeelne, vastutulelik ja suhtlemisvalmis. igatahes ei kerki meie silme ette pilt, mille annab ryōkan: “püksid liiga lühikesed, kuub liiga pikk: nii hulgun ringi, muretu ullike. äkitselt märkavad mind lapsed tee ääres, hakkavad käsi plaksutama ja laulavad kooris pallimängulaulu.”

ühes tankas palub sõber ryōkani, et see kirjutaks hiinakeelse luuletuse; ryōkan aga keeldub seda tegemast, kuni sõber pole hakanud temaga veini jooma. niisugune nali jätab mulje, et askeesist ollakse üpris kaugel. aga kas see on ikka tõsi? eks ole paast vaid vahend ülearusest vabanemiseks, mitte aga eesmärk omaette? siit edasi mõeldes sugeneb aim, et oleks võimalik leida askeesi tänapäevaseid vorme, mida ehk alati kohe ära ei tunta, kuid mis pole seepärast vähem tervendavad ja vabastavad.

esimene mõte viib muidugi toitumise juurde. meie praegune kultuur tunneb mitmesugust taime- ja toortoitlust, valitud dieete ja mingil määral paastu. see kõik on lähemas või kaugemas suguluses vanade keeldude ja kommetega, mis on toitumist rituaalselt korrastanud. kuna aga praegune tarbimisühiskond keskendub ennekõike toodetele, ei ole vanade koodide rakendamine alati aukudeta: põhimõtteliselt saab ka taimetoitlane mcdonald’si restoranis kõhu täis. aga kas see on tänapäeva mõistes askees? minu meelest ei ole. askees peaks ju mõjutama maailma kahesuunaliselt, hoides ummistumast inimese sisemust ja tekitades samal ajal healoomulise nihke väljaspool. ainult sellisel juhul on meil tegemist tasakaalustatud, kosmilise askeesiga. keegi võib küll pealtnäha järgida mõnd muistset ettekirjutust, aga kui ta samal ajal nuumab rämpstoidu-giganti, mis saastab tervet planeeti, ei saa seda kindlasti pidada tõsiseks askeesiks. sama kehtib terve hulga toodete puhul, mis on näiliselt süütud, kuid mille taga peitub hävitava loomuga korporatsioon. näiteks hammaste pesemise komme on ilmselt askeetliku päritoluga (hambavalu häirib meditatsiooni), aga colgate’i või blend-a-medi hambapasta ostja pole kindlasti mitte tänapäevane askeet. mõlemad suurtootjad (colgate-palmolive co. ja procter & gamble co.) jätkavad julmi ja piinavaid loomkatseid, mille tarbetus on ammu ilmne – seega toetab iga ostja sisuliselt piinakambrite kinnimaksmist. peta ja teiste loomakaitseliikumiste võrgulehtedelt leiab küllalt informatsiooni halvaloomuliste tootjate kohta, aga sellega viitsib põhjalikult tegelda ainult tänapäeva askeet. mis puutub orjatööga valmistatud toodetesse, siis nende algupära ei olegi tarbijale tihtipeale kättesaadav, askees põrkub vastu teadmatuse piiri ja peab otsima teist viisi maailma tasakaalustamiseks.

teine viis on kindlasti seotud meele puhtusega. puhas meel mõjub tervendavalt enese kehale ja samuti kõigele ümbritsevale, selle saavutamiseks on palju vanu vahendeid, alates rituaalidest ja harjutustest kuni luule ja muusikani. ometi tundub, et needki pole tänapäeval piisavad või vähemalt mitte esmased. nüüdisaja suurim meelesaastaja on ju hoopis teleekraan, mis hoiab sadu miljoneid inimesi lakkamatult mingi lummutise võimuses. tänapäeva askeeti peaks seega kõigepealt iseloomustama hoopis see, et ta vaatab teistest vähem telekat! samuti on lugu igasugu tabloidide ja muu mürgirohke meediaga. siin võib lühikegi paast anda häid tulemusi, rääkimata korrapärasest ja läbimõeldud askeesist.

tänapäeva askees on seega täiesti võimalik, ja isegi väga vajalik. peame vaid endale aru andma, et alustada tuleb veidi teisest kohast. muidugi peab see askees olema ka intelligentne ja vältima nüri järjekindlust, mis viib eemale tasakaalustavast printsiibist. ka rumalavõitu elurõõm on ikkagi parem kui tige tarkus. tõtt-öelda ei tohi karta isegi eksimist, sest nagu kirjutab ryōkan: “tee viib kümne tuhande puu vahelt läbi, tuhandeid künkaid varjab tihe udu. lehed langevad juba enne sügist; kuigi vihma ei saja, on kaljunuki all ikka pime. korjan seeni, käes korv, ja ammutan kivisest lättest kruusiga vett. sellist kohta poleks ma leidnud, kui ei oleks teelt eksinud.”

hasso krull
vikerkaar 1-2/1998

kõikidest mõistetest, mida anarhiaga seostatakse, on mäss kõige tavalisemaid: temaga suudavad võistelda vaid segadus, kaos ja vägivald, kusjuures segadust (või korralagedust) peetakse koguni anarhiaga sünonüümseks. öelda “valitseb segadus”, ja öelda “valitseb anarhia” - siin on peamiselt aktsendi ja väljendi tugevuse vahe, sest segadus võib olla tahtmatu ja süütu, anarhia näib aga tahtlik, kellegi halbade kavatsuste läbi esile kutsutud. kui osutame sündmuspaigale ja lausume: segadus, tähendab see lihtsalt vajadust asuda tööle korra heaks; kui aga lausume: anarhia, on see juba üleskutse vägivallaks, kellegi vastu suunatud agressiooni sanktsioneerimine legaalsete vahenditega. “anarhiale” osutamine on märk, et veenmismeetodite aeg on lõppenud, korda saab tagada vaid kurjaga, politseilise terrorismiga. traditsiooniline arusaam mässust vastab sellisele osutusele.

seevastu abi, usaldus, siirus ja teineteisemõistmine on kategooriad, mis tavaarusaamades seisavad anarhiast kõige rohkem lahus. anarhia peab ju olema see, kui lõhutakse aknaid ja lüüakse hambaid sisse - kuidas mahuksid sinna veel abi ja usaldus? need ju eeldavad sooje tundeid, mitte kõledat mässulisust? ometi põhineb suurem osa klassikalisest anarhismist nimelt sellistel kontseptsioonidel. anarhia kui “juhita olek”, ehk täpsemini represseerivate institutsioonideta korraldus, poleks ju kujutletav mingi positiivse utoopiana, kui seda kujutlust ei kannaks vastastikuse abi ja teineteisemõistmise ideaal. abi ja usaldus pole anar hismis mingid aksessuaarid, mingid juurdemõeldavad või pelgalt fantaseeritavad lisandused, nad on anarhismi substants, selle aine ja olemus ise, millele alati ja tingimata muid tunnuseid liitma ei peagi. selles mõttes on anarhia utoopia, mis pole projitseeritud ainult tulevikku, vaid eksisteerib hajutatuna juba praegu, on teatud viisil igapäevane asi, elu juuretis. olles utoopia, eikuskimaa, on ta samal ajal ometi ka juba kohalolev utoopia, eikuskimaa meie keskel, mida ei saa tõepoolest juhtida just tema erakordse pagevuse ja hajutatuse tõttu.

selline anarhia, anarhistide anarhia, vastandub ajalehekeele “anarhiale” sedavõrd jahmatavalt, et mõjub peaaegu sentimentaalsena. pehmest abi ja usalduse anarhiast teeb aga kõva anarhismi eriline vastupanuvõime: sellise vastupanuvõime loomine või tugevdamine ongi klassikaliste anarhistlike tekstide esmane eesmärk.

i

kõige krestomaatilisem abi problemaatikat käsitlev teos on pjotr kropotkini “vastastikune abi” [p. kropotkin, mutual aid. london, 1902.] see küllalt mahukas raamat vaatleb vastastikuse abi vorme mitte ainult mitmesugustes inim ühiskondades, vaid ka loomadel. kropotkini lähtetees on evolutsionistlik ja lähtub darwini õpetusest, polemiseerides selle hilisemate tõlgendajatega, eriti thomas huxleyga. algselt nägi darwin liikide tekkimises kahe teguri koosmõju: üht neist nimetas ta võitluseks (struggle), teist aga koostööks (co operation). “inimese põlvnemises” toob ta ka näiteid, kuidas mitmetes edasijõudnumates liikides koostöö pikapeale võitluse välja vahetab; just sellised liigid peavad ootamatult rasketele tingimustele kõige paremini vastu. paraku summutas darwini tähelepanekud hili semate järgijate monomaaniline kalduvus koguda loomariigist üksnes selliseid näiteid, mis osutavad halastamatule olelusvõitlusele liikide vahel ja sees. üheplaaniliste näidete massiivse kuhjamise ajendiks on suuresti olnud soov sarnastada inimühiskonda teiste bioloogiliste liikidega. et leida loodusest “olelusvõitluse” põhjendusi ja õigustusi, tuleb liikide elust kõigepealt luua piisavalt ühetaoline pilt.

oma raamatu 1. peatükis kirjutab kropotkin: “niipea, kui hakkame uurima loomi - mitte ainult laboratooriumides ja muuseumides, vaid ka metsas ja preerias, stepis ja mägedes -, märkame otsekohe, et ehkki erinevate liikide, iseäranis eri loomaklasside vahel käib tohutu sõda ja hävitustöö, leidub seal samal ajal, sama palju või vahest isegi rohkem vastastikust toetamist, vastastikust abi ja vastastikust kaitset samasse liiki või vähemalt samasse kooslusesse kuuluvate loomade seas. sõbralikkus on niisama palju loodusseadus kui vastastikune võitlus. muidugi oleks äärmiselt raske hinnata, kuitahes jämedates joontes, kummagi faktirea suhtelist arvulist osakaalu. kui aga tugineme kaudsele testile ja küsime looduselt: “kes on kohanenumad - kas need, kes pidevalt omavahel sõdivad, või need, kes üksteist toetavad?”, näeme otsekohe, et vastastikuse abi tavadega loomad on kahtlemata kõige kohanenumad.” järgneb kokkuvõtlik hinnang, mis hästi väljendab kropotkini põhihoiakut: “kui võtta arvesse lugematud faktid, mis selle seisukoha toetuseks välja võib tuua, võime julgesti öelda, et vastastikune abi on loomade eluseadus samavõrd kui vastastikune võitlus, kuid evolutsiooni faktorina on ta tõenäoliselt palju olulisem, kuna ta soodustab selliste harjumuste ja iseloomude arenemist, mis kindlustavad liigi säilimise ja edasise arengu koos suurima heaolu ja elunautimise määraga indiviidi jaoks, nii et selleks kulub kõige vähem energiat.”

kahes peatükis (lk 1-75) toob kropotkin rohkesti näiteid iseenda ja teiste teadlaste loodusvaatlustest; haare ulatab mesilastest ja sipelgatest kuni kiskjate küttimiskooslusteni. õigupoolest on sellelaadsed näited tänapäeva lugejale loomafilmidest tuttavad (dokumentalistid võivad veeta päevi ja nädalaid merepõhjas, jälgides näiteks seda, kuidas aitavad üksteisel toime tulla käsn ja tigu). hoolimata meedias levitatavate filmide jätkuvalt huxleylikust ideoloogiast pääsevad vastastikuse abi ilmingud dok kaadrites hästi mõjule - ilmselt on see loomade elu piisavalt hoolikal jälgimisel paratamatu. kropotkini kirjelduses on omapärane siiski see, kuidas ta kõige kollektiivsemaks peetavate olendite juures, nagu sipelgad, osutab ikkagi näidetele, mis tõestavad individuaalse algatuse tähtsust vastastikuse abi süsteemis.

raamatu bioloogilisele osale järgneb tänapäeva mõistes antropoloogiline osa (vastastikune abi “metslaste” ja “barbarite” seas). siin polemiseerib kropotkin 17. sajandi mõtleja thomas hobbesiga, kelle arvates inimesed algul elasid “loodusriigis” (state of nature), mis kujutas endast “kõikide sõda kõikide vastu”. (eelmisega on see poleemika seotud niipalju, et ka huxley võttis üle hobbesi vaated primitiivse inimese kohta.) toetudes kaasaegsele etnoloogiale, lükkab kropotkin “loodusriigi” müüdi kõrvale; kuna hilisem antro poloogia ei jäta neis asjus enam mingit kaksipidimõtlemist, pole sellel vaja pikemalt peatuda. “metslane pole vooruse ideaal, nagu ta pole ka “metsikuse” ideaal. kuid primitiivsel inimesel on üks omadus, mida on alal hoidnud ja viimistlenud karmi eluvõitluse vajadused - ta samastab enda olemasolu oma hõimu olemasoluga; ning ilma selle omaduseta ei oleks inimkond kunagi jõudnud praegusele tasemele” (lk 111). nii arutledes astub kropotkin positsioonile, mis silmanähtavalt erineb nii hobbesi kui rousseau klassikalistest kujutelmadest, hinnates juba ümber kogu moodsa inimese suhte “metslasesse” või “barbarisse”.

“kuhu me ka ei läheks, leiame kõikjalt samad seltsivad kombed, sama solidaarsuse vaimu. ja kui püüame tungida möödaniku hämarusse, leiame sama hõimuelu, samad inimeste ühendused vastastikuseks toetuseks, ükskõik kui algelised need ka poleks. darwinil oli täiesti õigus, kui ta nägi inimese sotsiaalsetes omadustes tema edasise evolutsiooni põhitegurit, ja darwini vulgariseerijad on täiesti eksiteel, kui nad väidavad vastupidist” (lk 110). võib öelda, et selles seisukohavõtus sisaldub nii kropotkini kui mis tahes sügavama anarhismi antropo loogiline kreedo.

tänapäevasest vaatepunktist on kropotkini teose kõige omapärasemad peatükid need, mis moodustavad ta ajaloolise osa: “vastastikune abi kesk aegses linnas” (lk 153-222). siin keskendub kropotkin ennekõike kesk aegse gildisüsteemi analüüsile; paiguti muutub tekst manifestilaadseks. gildid, mis omal ajal katsid terve linnarahvastiku, esindavad kropotkini meelest kõige paremini seda vennaliku võrdsuse vaimu, mille tegi võimalikuks kindlustatud linnades tekkinud “uus vaba elu” (lk 165). (kropotkin viitab ka jumalarahu liikumisele - treuga dei -, mille kaudu linnarahvas püüdis piiri panna aadliperekondade omavahelisele vaenule ja mis on gildide vabastusprotsessiga seotud.) kropotkini silmis olid gildide liikmed omavahelistes suhetes tõepoolest võrdsed; üksteist nimetati “vendadeks”, kusjuures liikmetel alati oli teatav hulk ühist omandit (maa, hooned, kultusepaigad). vastastikune abi toimis kõigi põhiliste elujuhtumite korral, nagu puudus, haigus, omaste surm, võlad või kellegi vaen - seejuures tuli aga gildivannet andes kõik vanad verivaenud unustada. teiselt poolt rõhutab kropotkin gildisüsteemi universaalsust. olid olemas nii vabade kui ka orjade gildid; olid püsivad, eluaegsed gildid, ja ainult mõne kindla eesmärgi jaoks loodud gildid, nagu katedraali ehitus, küttimine, kalapüük või kaubareis. kuna gildi võis moodustada kes tahes, olid olemas nii kaupmeeste ja käsitööliste kui ka küttide ja talupoegade gildid; samuti preestrite, kunstnike ja õpetajate, ning isegi kerjuste, langenud naiste ja timukate gildid. väga otseselt esitab kropotkini arusaamu järgmine lõik, lk 176:

“see, et gildi institutsioon on aasias, aafrikas ja euroopas nii laialt levinud, ja et ta on püsinud tuhandeid aastaid, ilmudes sarnaste tingimuste kutsel ikka uuesti ja uuesti, tuleneb asjaolust, et gild on palju enamat kui lihtsalt söömaühisus, ühisus teataval päeval kirikusse minekuks või matuseklubi. gild vastas inimloomuse sügavalt juurdunud vajadusele; ta kehastas kõiki atribuute, mis riik hiljem omistas oma bürokraatiale ja politseile, ja veel palju enamat. ta oli ühisus vastastikuseks toetuseks kõikides tingimustes ja kõikide elujuhtumite korral, “nõu ja teoga”, ja oli ka õiglust alalhoidev organisatsioon - erinedes riigist selle poolest, et kõigil neil puhkudel toodi sisse inimlik, vennalik element selle formaalse elemendi asemel, mis on omane riiklikule sekkumisele. isegi gildikohtu ette ilmudes vastutas gildivend meeste ees, kes teda hästi tundsid ja olid seisnud tema kõrval igapäevases töös, ühisel söömaajal või vennalike kohuste täitmisel: need mehed olid tõesti temaga võrdsed ja ta vennad, mitte seadusteoreetikud või kellegi teise huvide kaitsjad.”

pärast bioloogilise, antropoloogilise ja ajaloolise kihi läbimist jõuab kropotkin paratamatult oma kaasaega. siin peab ta kõigepealt nentima vastastikuse abi kriisi uusajal (seostades just sellega ka näiteks omaaegseid talurahvaülestõuse, mis kropotkini käsituses on külakogukonna võitlus teda hävitama tulnud riigisüsteemi vastu). “kõigi sotsiaalsete funktsioonide neelamine riigi poolt soodustas paratamatult ohjeldamatu ja kitsarinnalise individualismi arengut. vastavalt sellele, kuidas kasvas kodanike kohustuste hulk riigi vastu, vabanesid nad silmanähtavalt kohustustest üksteise vastu” (lk 227). kui keskajal gildiliige haigestus, pidid kaks tema “venda” kordamööda tema juures valvama; nüüd aga piisas sellest, et anda oma naabrile lähima vaestehaigla aadress. kui “barbaarses” ühiskonnas puhkes kahe mehe vahel tüli, võis selle osavõtmatu pealtvaatamine võrduda mõrvaga; kõikekaitsva riigi teooria järgi tuleb aga sekkumine jätta politsei asjaks. siit hakkabki välja kooruma vastastikuse abi mässuline, anarhistlik paatos.

kropotkin ei piirdu aga kriitikaga, mis oleks üleliia mugav lahendus: oma raamatu viimases peatükis (lk 262-292) käsitleb ta kaasaegseid reaalseid vastastikuse abi vorme, mis ei näi 20. sajandi käigus olevat palju muutunud. kunagiste gildide järeltulijaks, küll nende võimsuseni küündimata, on kõikvõimalikud ühingud ja seltsid alates tööliste ametiühingutest kuni meelelahutuslike organisatsioonideni. “lugematuid seltse, klubisid ja liite, mis on loodud elu nautimiseks, õpinguteks ja uuringuteks, hariduse andmiseks jne, on viimasel ajal juurde tulnud nii palju, et üksnes nende loendi koostamine võtaks aastaid; kõik nad manifesteerivad aga sedasama igitöötavat kalduvust liitu misele ja vastastikusele abile” (lk 279). kuigi näiteks jalgratturite klubi liikmeid ei ühenda omavahel miski peale jalgrattasõidu, valitsevat nende vahel juba teatav “vastastikuse abiandmise vabamüürlus”, eriti kaugetes nurkades ja kolgastes, kus jalgrattureid on vähe.

teine suur vastastikuse abi vool on nii öelda isiklik abi, mis tuleb kõige selgemalt nähtavale slummis: “suurte linnade jõukamates linnaosades ei tea inimesed sedagi, kes elab nende kõrval. kuid rahvarohketes põiktänavates tunnevad inimesed üksteist suurepäraselt ja puutuvad pidevalt omavahel kokku. muidugi on seal omad pisitülid, neid on põiktänavates samuti nagu mujalgi; seal aga kasvavad üles rühmad, mis on kooskõlas isikliku külgetõmbega, ja nendes ringides praktiseeritakse vastastikust abi määral, millest jõukamatel klassidel pole mingit ettekujutust” (lk 284). lihtsaimad näited leiab, kui vaadelda tänaval mängivaid lapsi; kuid kropotkin viitab ka näiteks emadevahelisele abile, mis on juba väga ulatuslik ja võib realiseeruda tuhandel eri viisil.

milliseid järeldusi võime kropotkini raamatust teha? kogu ta projekti ulatust on raske paari lausega kokku võtta; siiski võib kõigepealt öelda kaht asja. esiteks, kropotkin juhib meie tähelepanu anarhilise vastastikuse abi evolutsioonilisele algupärale. see ei ole lihtsalt ideoloogiline nõks; vastastikune abi ei tähenda idealiseeritud looduse jäljendamist, vaid märgib käitumisviisi, mis on kõigile elusolenditele ühine. seega pole halastamatu olelusvõitlus sugugi paratamatu ega ainus bioloogiline seadus - ja järelikult ei saa sellega mingit ühiskonnateooriat põhjendada. võime öelda, et ühiskonna ja looduse suhte osas on tähtsam just see kropotkini argumentatsiooni negatiivne pool.

teiseks, teatava allteksti näol juhatab kropotkin meile kätte midagi, mida võiks nimetada elementaarse anarhia retseptiks. tulles läbi vastastikuse abi antropoloogilise ja ajaloolise kihi kaasaega (ja meiegi tänapäeva!), näitab kropotkin tegelikult, mil viisil anarhia paratamatult juba toimib meie igapäevases elus - ehk täpsemalt, igapäevane elu polegi selleta võimalik. olles surutud ühiskonna pihtide vahele, kapitalismi (endisajal sotsialismi) rõngasse, jääb meile alati alles üks elementaarne vormel, millest tegelikult juba algab reaalne anarhia. see elementaarne vormel on isiklikul algatusel põhinev vastastikune abi, väljaspool igasugust juhtimist ja kõiki institutsioone.

ii

mäss on teema, mille üle üheksakümnendatel aastatel pole enam meelsasti arutletud. ühest küljest on see saanud meedia ja moe vanaks leivanumbriks: mässu toodetakse ja müüakse popkultuuri vabatahtliku lisandina, see on nagu sinep, mida võib hamburgeri vahele panna või ka mitte panna. teisalt on mässu teema muutunud kuidagi väsinuks, luitunuks, ta ei eruta kedagi või tundub olevat kasutu ajaraiskamine. maailm oleks justkui lõplikult reglementeeritud, ja suure kiiruse juures peab pidevalt pingutama, et tähele panna tee äärde ilmuvaid liiklusmärke - kellel on siin veel mahti mässata? mässamine tähendaks tee äärde jäämist või koguni seda, et teised liiklusmärkide jälgijad sõidavad mässajast üle. las siis pealegi mässab meedia meie eest.

sellest põhimõtteliselt uuest olukorrast lähtub julia kristeva hiljutine raamat “mässu tähendus ja tähendusetus” [j. kristeva, sens et non sens de la révolte. pouvoirs et limites de la psychanalyse i. paris, 1996.] see psühhoanalüüsile ja kirjandusele keskendunud teos alustab ometigi küsimusest, milline võiks olla tänapäeva mäss ja mis teeb selle nii raskesti kujutletavaks. kristeva meelest on “uus maailmakord” juba tekkinud: seda iseloomustab silmanähtav tõsiasi, et ta on normaliseeriv, ent samas ka võltsitav (normalisateur et falsifiable). võim on muutunud nähtamatuks, seadus toimib arvukate distsiplinaarsete ja administratiivsete karistuste kaudu, mis toimivad normaliseerivalt, kuid millest on ka hõlpus kõrvale põigelda. inimene pole enam subjekt, vaid “varaline isik”, enda geneetilise pärandi, organitest koosneva füsioloogilise vara omanik. mässamine tundub niisuguses olukorras absurdne. “kes võiks mässata ja kelle vastu? kas organitest koosnev vara normaliseeriva korra vastu? ja kuidas? kas surfitavate piltide abil?” (lk 23). normaliseerivas ja võltsitavas ühiskonnas puudub nii mässav subjekt kui ka tema vastane.

probleem ei ammendu aga siiski lihtsalt ummiku nentimisega. kristeva analüüsib uuesti üle freudi “tootemi ja tabu”, kus psühhoanalüüsi rajaja esitas palju vaieldud “arhailise isamõrva” motiivi ja kirjeldas sellest võrsunud sümboolse lepingu teket. ükskõik, kas isamõrv tegelikult toimus või mitte (freud paigutab selle jääaega), sotsiaalsuse ja religiooni sünd on kaheldamatult seotud üleastumise motiiviga; mäss on seega sisuliselt tagasipöördumine lepingu lähtepunkti, kus suhted muutuvad uuesti formuleeritavaks ja ühis konda koormanud probleemid ületatakse. nii on mässuga ühelt poolt seotud religioosne pühadus, teiselt poolt väljatõugatute integreerimine ühiskonda. kristeva selgitab seda seost nõnda:

“freudi mõistujutus on isa see, kes kehastab võimupositsiooni, seaduse väärtust, mille vastu pojad tõstavad mässu. nende mäss seisneb selles, et nad samastuvad isaga ja võtavad sisse ta koha, kusjuures see integratsioon moodustab kollektiivse lepingu ja paneb aluse sidemele, millest saab socius. tänu sellele ei tunne vennad end enam väljatõugatuna, vaid omandavad, vastupidi, imaginaarse kindluse, et nad samastatakse võimuga, mis neid enne mässu kogu oma raskusega rõhus. hüve, mida freud selles protsessis näeb, on omaksvõetus ja samastumine seaduse, võimu ning autoriteediga. väljatõugatuse tunne, mida tänapäeval tekitab majanduslik kriis või etniline või muu võõrus, on nii teataval viisil ravitav või vähemasti leevendatav religioosses ruumis, kus indiviid usub samastumisest osa saavat, olles sümboolses kogukonnas omaks võetud. ta siirdub etnilise, sotsiaalse või poliitilise väljatõugatu kohalt sümboolse omaksvõetu kohale; ta saavutab juurdepääsu võimupositsioonile, mis seni jäi tema arvates väljapoole haardeulatust” (lk 54).

juhul, kui mässu võimalus ühiskonnas kaob, ei kao sellega üksnes religioosne side; kaob ka võimalus, et väljatõugatuse tunne üldse oleks ületatav ja et me võiksime naasta algpunkti, kus ühiskondlik leping on uuesti formuleeritav. see tähendab, võimatu on nii reaalne mäss koos kogu oma segaduse ja paratamatu toorusega kui ka sümboolne mäss, mis teostub religioosses või esteetilises sfääris. normaliseerimise survest on peaaegu võimatu vabaneda; samas on iga mässuline tegu võltsitav millekski muuks, kaotades oma tähenduse (selle eest hoolitseb meedias valitsev “mölamaffia”).

sel taustal sõnastab kristeva ometi uuesti psühhoanalüüsi sõnumi: “õnn eksisteerib vaid mässu hinnaga”. keegi ei saa tunda naudingut, kui ta ei põrka kokku mingi tõkke, keelu, autoriteedi või seadusega, millega jõukatsumine võimaldab end tunda autonoomse ja vabana. mäss on mõnuprintsiibi olemuslik koostisosa. peale selle pole normaliseeriv kord ka sotsiaalsel tasandil täiuslik, tekitades pidevalt väljatõugatuid (slummid, töötud noored, kodutud ja üürivõlglased jne). kui aga väljatõugatutel pole mässukultuuri, peavad nad leppima televisiooni ja tagurlike ideoloogiatega, mis ei rahulda ei sotsiaalset ega naudingulist vajadust: väljatõugatud muutuvad destruktiivseteks.

“nagu näete - lubagem endale seda paatost - puudutab see küsimus meie tsivilisatsiooni ellujäämist, selle kõige vabamate ja valgustatumate komponentide püsimist. on tarvis arendada mässukultuuri, lähtudes meie esteetilisest pärandist, ja leida sellele uusi variante. heidegger arvas, et ainult veel üks religioon võiks meid päästa; seistes silmitsi meie aja religioossete ja poliitiliste ummikutega, võime küsida, kas pole tänapäeval mitte mässukogemus see, mis suudaks meid päästa inimkonda ähvardavast robotiseerumisest” (lk 21).

kristeva arvab, et selline mäss on praegu juba käimas, kuigi ta polevat veel leidnud endale sõnu. kuna aga tegemist tuleb teha normaliseeriva ühiskonna “kaudse ja kõrvalejuhtiva repressiooniga”, on mässukogemuse saavutamine raskem kui kunagi varem. igal juhul on eriti oluline vaadata läbi kogu õhtumaise mässukultuuri pärand.

iii

minust pole enam mässajat
tahaks oopis ööseli koolat
(kivisildnik)

mis siis, kui esteetiline mäss aga tõepoolest enam ei toimi? kristevagi peab seda võimalikuks; ta arvab ainult, et peale katsetamise ei jää meil muud üle. ning kui me ei tea, mida teha, on tark uurida järele, kuidas on teised talitanud minevikus, sest kõige algsemad probleemid ei ole ju muutunud.

siit võib fantaseerida edasi. kui me tänapäeval nii sageli kohtame mässust keeldumist, isegi väga teatraalsel kujul, võib küsida, kas ei kätke see keeldumine ise teatavat mässu? eestis on raske ette kujutada kontroversiaalsemat ja mässulisemat kirjanikku kui kivisildnik; tema kollase ristiga raamatus seisab aga rida “minust pole enam mässajat”. vahest on keeldumine omamoodi silmamoondus? vahest on kaudse repressiooni ühiskonnas algpunkti naasmine ometi võimalik, ainult et see peab kasutama kaudseid teid?

arutleda võib veel kaugemale, kui tuleme tagasi kropotkini ja vastastikuse abi anarhilise idee juurde. kristeva on näinud ühiskondliku sideme uuendajana mässu kui teatavat tagasipöördumist; kropotkinil on evolutsiooni faktoriks vastastikune abi, mis vastandub riigi poolt soodustatavale “kitsarinnalisele individualismile”. neid kaht nägemust kõrvutades võiksime mõelda, kas need ei ole mitte ühitatavad - kas me ei võiks kujutleda mässu, mis ei alga mitte sümboolsetest kuulutustest, vaid tegelikust vastastikusest abist?

seda formuleeringut peab täpsustama. asi pole mitte selles, et “kollektiivne” mäss oleks iseenesest kuidagi parem või isegi efektiivsem “individuaalsest”: individuaalne mäss võib olla palju konkreetsem, mõtestatum ja tulemusrikkam. küsimus on pigem selles, kuidas toota normaliseerivas ühiskonnas piisaval määral loomulikku anarhiat, et võiks tekkida sümboolse või reaalse uuenemise tingimused. ja tundub, et just pjotr kropotkini sajanditagused mõtisklused pakuvad selleks parima võimaliku lahenduse.

iga spontaanne vastastikuse abi akt on normaliseerivas ja võltsitavas ühiskonnas mässuline tegu. süsteem ise on sellest ammugi aru saanud (jälgitagu pingutusi, mida tehakse vaimsete produktide vaba kopeerimise ja vahetuse tõkestamiseks, nimetades seda “intellektuaalse omandi kaitseks”; või kuidas püütakse sekkuda interneti töösse, et see ei muutuks anarhilise vastastikuse abi väljaks). normaliseeriv või, nagu väljenduks foucault, distsiplinaarne ühiskond funktsioneerib ainult indiviidide jätkuva üksteisest isoleerimise, atomiseerimise, distantseerimise kaudu: mis tahes otsene või loomulik tegu, mis astub ametlikult sätestatud individualismi piiridest üle, on juba samm süsteemi riknemise suunas. hüpertroofsel ja ülespiitsutatud individualismil põhineb kogu “edukuse kapitalism”, meedia ülemvõim ja väljatõukamishirmu loogika.

pole aga midagi lihtsamat kui pakkuda öömaja küllatulnud sõbrale, laenata tuttavatele raamatuid või kopeerida neile programme. osta oma toiduained turult, mitte poest (turu peale ihub süsteem mõistagi hammast). tugevdada oma loomuliku kogukonna piires kõiki vastastikuse abi sidemeid: kui miski peaks ühiskonnas halvenema, on sellest alati ainult kasu, ja paranemise korral on sellest ainult kasu.

ära kuula poliitikuid, pankureid ja ajakirjanikke. kuula oma ligimest, tema on su tegelik poliitika. vastastikune abi on anarhia; anarhia ongi vastastikune abi.

hasso krull
ilmunud: sirp, reede, 02. juuni 2006

meie tsivilisatsiooni üks silmapaistvamaid erijooni on teatavasti prahi ja jäätmete tohutu hulk. rämpsu toodetakse nii palju, et kui seda kõike mingis kujuteldavas tulevikus uuriksid muinasteadlased, oleks nende ülesanne ebamugavam kui tänastel arheoloogidel. materjali nappuse asemel rõhuks neid selle üleküllus, paljude esemete silmanähtav tarbetus. väljakaevamised oleksid arvatavasti ka ohtlikud, lõikehaavu ja mürgitusi esineks sagedasti.

kultuuriloolane philipp wolf on leidnud, et prügimägi on tänapäeva ühiskonnas ainuke sümbol, mis inimesi tõeliselt ühendab. “prügimäed on tsivilisatsiooni varjatud mälestused ehk arhiivid. kaubad ja päevauudised peavad olema ajutised, et neid saaks kiiresti välja vahetada; seevastu prügi on suhteliselt püsiv. võiks isegi öelda, et pärast äratarvitamist ja rämpsuks muutumist omandab ebapüsiv toode teatava kestvuse… peale selle toob prügikast kõik kokku; kui miski on muutunud rämpsuks, ei vaevuta seda enam eristama. nii sulavad erinevad ühiskonnakihid ja klassid prahi ja jäätmetena viimaks ometi ühte.” (“modernization and the crisis of memory”, amsterdam, 2002, lk 182) mürgine ja eemaletõukav prügi on wolfi meelest ühtlasi vastumürk modernsele mälukriisile, mis inimesed kollektiivsest kogemusest eraldab ja sunnib neid tarbima ühist minevikku muuseumide ning ajalooliste teoste kaudu.

prügi erilist lumma, nõiduslikku külgetõmmet on ammugi märganud kunstnikud, kes teevad rämpsust igasuguseid imelikke asju. algmaterjali väärtusetus justkui puhastab loomingulise kavatsuse, toob nähtavale selle ülevuse, transtsendentsuse, säilitades samal ajal paradoksaalse otseühenduse jäätmete maailmaga. see otseühendus mõjub veidi koomiliselt, aga tekitab ühtlasi kõhedust. tekib omamoodi “püha prügi” efekt: räämas roppuse varjatud jõud pääseb valla ja näitab, et tema numinoosne vägi on suurem kui seni arvatud. see on võib-olla suurem kui inimliku kultuuri enese vägi, sest ei vaja mingit abi ega hoolitsevat kätt.

tänapäeva linnakeskkonda kuuluvad alati ka inimesed, kes asuvad sellele kõhedusttekitavale alale elama. alatasa nähakse neid prügikastidest midagi otsimas, välja kiskumas, sorteerimas; nende liigutustes on mingi eriline alistunud ükskõiksus, mis näitab, et neil on prahi maailmaga ainulaadne suhe. nad liiguvad kuidagi aeglaselt, kummalise sihikindlusega, mida ei määra kellaaeg ega inimsuhted, vaid prügikastide asukoht; nende välimus, kompsud ja iga aastaajaga sobivad riided on tegelikult juba prahiga ühte sulanud. bussis või trammis kiirgavad nad ekstrakti, milles on ühtaegu tunda kümneid kordi võimendatud inimesehaisu ja ka midagi muud – midagi palju monumentaalsemat. see monumentaalne miski on püha prügimäe hõng, meie tsivilisatsiooni kvintessents.

prükkarid on modernse ühiskonna kõige seesmisema ja ülevama religiooni preestrid. nemad teevad vahet seal, kus teised seda enam näha ei taha, ega hooli suuremat eristustest, mis sotsiaalset inimest lõa otsas hoiavad. olles juba teisel pool elu, ei ole nad ometi ka surnud, vaid toimivad edasi vahepealsete olenditena, viirastuslike saadikutena jäätmete igavesest riigist. neid jälgides kaob tublil kodanikul esmalt igasugune eluisu, selle asemele tuleb kõrbeva prügi lootusetu ja mürgine kibedus; mõne aja pärast võib aga elutahe tagasi tulla, olles nüüd mitu korda tugevam. see uus elutahe võib suubuda joovastusse, elukülluse otsingusse, kuid ometi ei kao enam meelest päise päeva viirastuste eredad kontuurid.

püha prügimäe ülevat väge õhkub ka lagunevatest tööstushoonetest, roostetanud masinatest, katkistest autodest ja kõikidest kohtadest või esemetest, mis pärast lagastamist meenutavad möödunut oma mõttetu püsivusega. isegi vanadele müüridele maalitud värvilised grafitid kuuluvad selle juurde, olles justkui prügi religiooni kirjalik kommentaar või pildiline illustratsioon. seda kõike on meile väga vaja, muidu ei mäleta me varsti enam sedagi, mida me täna hommikul sõime. prügi hoiab tänapäeva inimeste maailma koos, ta hoiab seda üleval nagu atlas. olgem tänulikud kõigile, kes elavad prügis, prügile, prügina ja prügist. muidu oleks meil ainult ajalugu, muuseumid, arhitektuurimälestised, turism ja nostalgiline meelelahutus.