Hasso Krull

ilmunud Sirp 07 detsember 2007

Keele mõiste on tänapäeval muutunud järjest mõistatuslikumaks. Ühest küljest on „keel” kõik see, mille abil väljendatakse suhtumisi ja hoiakuid: nii võib sõnalise keele kõrval rääkida „keha keelest” (mis on veidi naljakas, sest keel on ka üks kehaosa). On igasuguste märkide, piltide, helide, rõivaste keeled, lõpuks veel sõnalist keelt asendav või täiendav viipekeel. Teisest küljest on olemas tohutu hulk loomulikke ja kunstlikke keeli, millest saab kokku panna kirjalikke tekste. Kõik see algab igapäevasest kõnekeelest, mida on teatava piirini võimalik üles märkida – kuid iga päev koostatakse arutul hulgal tekste, millel seos kõnekeelega on nõrk või seda ei olegi. Igal programmeerijal on arvutis oma stiil, mis väljendub selle programmeerimiskeele kasutuses, milles ta kirjutab.

Niisugune varieeruvus tuleb ilmsiks siis, kui läheneme keelele instrumentaalsest, n-ö otstarbekast otsast. Ometi on keelel veel teinegi ots, kus tema otstarve pole nii silmanähtav. Igapäevases pruugis tuleb see kõigepealt välja naljade, mängude, maskeeringute kujul; iga keelega saab mingil määral peitust mängida, luisata, fantaseerida, nii et mõne aja pärast kaob tema tavaline vahendajaroll. Keel kerkib ise esile. Selgub, et keeles on veel midagi, et ta on ka omaette olemas, et tal on n-ö ontoloogiline aspekt. Seda aspekti on kõige tugevamalt tunda just vanade, nn loomulike keelte puhul: tekib tunne, et nad on kuidagiviisi olemas inimeste tahtest ja mõtlemisest sõltumatult. Seesuguse keeletundeni jõudmiseks pole vaja tunda filosoofiat, Heideggeri ega Wittgensteini.

Loomulikke keeli on maailmas kuus kuni seitse tuhat. Ühe keele kõnelejaid on keskmiselt 5000 kuni 6000 inimest. On veidi vähem kui 80 keelt, mille kõnelejaskond ületab kümme miljonit, ja vähem kui 300 keelt, mille kõnelejaid on üle miljoni. Eesti keel ei kuulu seega kõige suuremate, aga siiski suhteliselt suurte keelte hulka. Rohkem kui pool maailma keeltest (s.t üle kolme tuhande) on väiksemad keeled, millel on kõnelejaid vähem kui 10 000 inimest. Kui jääda kvantitatiivsete võrdluste juurde, tuleb välja, et eesti keele sisse mahuks tublisti üle saja tavalise keele. Kui aga arvestada aritmeetilist keskmist, oleks eesti keele sees neid „keskmisi keeli” veel peaaegu poole rohkem! Tekib küsimus, miks armastatakse meil nii väga toonitada eesti rahva ja keele „väiksust”? Kas tõesti peab iga keelt võrdlema hindi või bengali, inglise või hispaania, või koguni mandariini keelega?

Vastus on lihtne. Euroopa Liidu juhtivates riikides valitsevad keeled, mida on kaua kujundatud ühtse rahvuskeelena; need keeled on teiste Euroopas kõneldavate kõrval nii massiivsed, et enamik teisi paistab väikestena. Nii tekibki petlik mulje, et maailm on täis hiiglaslikke või lihtsalt suuri rahvuskeeli. Tõsi küll, nad on suured vaid instrumentidena – aga just instrumentaalsest aspektist on keeli kõige lihtsam võrrelda.

Hoopis raskem on keeli võrrelda ontoloogiliselt, keskendudes sellele, mis nad on omaette. Ilmub teatav sügavus, millega on raske rehkendada; ainus lahendus on kultuuriline relativism, millele antropoloogias pani aluse Franz Boas ning mis lähtub eeldusest, et iga kultuur peab olema iseendas täiuslik. Keel on sel juhul teatav kosmiline tervik, mis kannab endas jälgi väga kaugetest aegadest: ta on väärtuslikum kui mõni vana tekst, sest tekst on vaid üks teostunud võimalus, keel aga sisaldab lugematuid võimalusi, mis ei taandu tõlgendustele. Kultuurilise relativismi seisukohast on igasugune rahvuskeel alati vaid keele vähendatud mudel. Mis tahes natsionalism on alati keelevaenulik, sest ta püüab saavutada ühe keele hegemooniat, luues petliku mulje, nagu võiks mõni loomulik keel olla teistest täiuslikum instrument (äris, teaduses, kultuuris jne).

Kui nüüd küsida, kas peaksime eesti keelt pidama „suureks” või „väikeseks” keeleks, saame mitu erinevat vastust. Geograafilise asendi tõttu paistab ta praeguses kontekstis suhteliselt väike; lingvistilisel taustal on ta suhteliselt suur. Kui aga instrumentaalne roll kõrvale jätta, muutuvad need hinnangud tähtsusetuks. Pigem tuleks öelda, et keel on kõnelejate hulgast suhteliselt sõltumatu. Meie keel on meile vajalik kui pärimus. Ta on kõige esimene pärimus, millega teised pärimusekihid tulevad kaasa, sest keel on ühtlasi ka nende võti. See ongi keele esmane kommunikatsioon. Niisugune kommunikatsioon erineb tavalisest vahendajarollist, sest keel ja tema toodud sõnum on siin ühtviisi iseseisvad. Nende väärtus on puhta jaatuse väärtus, samuti nagu elu, mida ei saa põhjendada teiste väärtuse kaudu. Keel on iseendas täiuslik, ja me võtame selle täiuslikkuse omaks, nagu me võtame omaks enda elu. See ongi keele teine ots.

andreas w

[vihik nr 2 : 2003]

kõige esmalt on see kultuuride konflikt : jõhker ja ilma lahendita. mina olen konflikti lävi. ma ei tea midagi sellest, kas on veel mõned läved või olen mina ainus. võibolla loomad on. aga nad ei räägi sellest. nad ei taha.

aga mina räägin. ma õppisin rääkima.

teine asi on see, et mitte miski, mida ma ütlen, ei ole üldistus. ma olen surnute eest kõneleja, aga ma kõnelen ainult iseenda nimel. boreaalne kultuur on üksinduse kultuur. ma seisan tühjal lagedal väljal ja päike paistab mulle peale. kõik.

boreaalia nii, nagu ta praegu on, ei toetu etnoloogilistele spekulatsioonidele. ta ei toetu üleüldse mtte millelegi. ta ripub tühjas ruumis, õhu ja päikese vahel. ta on ja ei ole.

kui ma mõtlen endast kui eestlasest, ei ole mul kultuuriajalugu. närused mõnedsajad aastad saksa ja vene laenu peal elamist. väike edasipüüdlik agraar-provintslik maa. kogu siinne kultuur on raske kompressiooni all, et suure maailmakultuuriga ometigi, kasvõi kuidagi sünkrooni jõuda. alalhoidlik klammerdumine kirjasõna tõeväärtuslikkusesse. tuim korralikkuseihalus. see jalg mis adra taga käib etc. bullshit.

ma ei taha sellest midagi teada. see on valge kultuuri naeruväärne ja abitu kõverpeegel. tema taga ei ole valge kultuuri massi ja agressiivsust, neid väheseid väärtusi, mida valge kultuur kannab. ta on nagu kaotatud pastel : tolmune ja mõttetu. parim, mida ta näidata saab, on teadlikolemine sellest, et kusagil toimub miski. nagu ütles linnap : juba eesti 60ndate sünkronisatsioon maailmas kuju võtva op- ja popkunstiga oli peaasjalikult teadlikolemise manifestatsioon, mitte orgaanilistelt kultuurilistelt alustelt käivitunud intensiivne looming. peaaegu kõige muuga on püüdlikult samamoodi.

lõpuks oli mul selge : sellest pindkilest tuleb läbi kukkuda. kui kaua võib vaadata aukartliku imetlusega hispaania renessaans-heliloojat ja madalmaade õlimaalimeistrit. ei saa olla osaline peol, kus kõik teised tunduvad nii suured ja nii auväärsed. mats võtab mütsi pihku ja seisab vaikselt ukse kõrval : oh, mis nüüd mina. kurat.

läbikukkumine pindkilest ei olnud kuidagi planeeritud. see ei allu analüütilisele seletusele. ma konstrueerisin kaua aega mõistuspäraseid struktuure. alati oli nende taga intensiivne teadmine millestki teisest. tuul hangunud viiteväljade tühjadel pindadel. läbiraiutud lihasjätked jääseinte vaikuses. lage liiv ja preerialinnud. miljon teist asja, mis mitte kunagi ei väljendunud. aga mis vältimatult püsisid iga mõistuspärase struktuuri back-stage’is.

nad ootasid. neil oli aega.

ei juhtunud midagi erakordset ega katarktilist. ma sain aru, et ma olen tõlge. boreaalse kultuuri tõlge valge maailma keelde. ja et ma ei viitsi enam tõlge olla. tuleb väljendada iseennast, mitte predestineeritud vormi. aitab küll vastutulekutest valedele asjadele. on juba oldud ka.

ei olnud vaja mingit ümberlülitust. asjad olid korrapealt omadel kohtadel, nad olid seal alati olnud. kile oli katki. ma olin seal, kuhu ma kuulusin, sügaval sees. ja mitte enam seal, kuhu ma kunagi polnud kuulunud.

üks asi sai muidugi kohe väga teiseks. kõik see, mis enne oli kultuuriline ilmaolek, tühik selja taga, lõppes ära. ma asetusin teisele struktuurijoonisele, vahetasin välja enda personaalse tunnetusliku ajadimensiooni. nagu öeldud : eestlasena ei ole mul mingit kultuuriajalugu, milles ma saaks või tahaks oma juuri näha : boreaalina on minu kultuur kümneid tuhandeid aastaid pikk. ta ei ulatu tagasi mitte kirjapandud ürikuid mööda, vaid läbi intuitsiooni ja vaikuse. roots, bloody roots. valge inimese kultuur on tema kõrval nagu lärmav ja laamendav teismeline. mis eriline asi on kaks ja pool tuhat aastat, nagu vanadel kreeklastel näiteks? handi jänesekõrvade peegelornament oli kivi peal juba 6000 aastat tagasi ja on siiamaani kultuuris alles (noh, sellesse näitesse ei maksa klammerduda).

aga muud asjad? kunst, kirjandus, muusika? filosoofia? kultuuri baasmootorid. valge maailma suunalt vaadates tunduvad need primitiivsed ja lihvimata, võibolla isegi võluvad oma tooruses ja naturaalses robustsuses, aga kindlasti alles kujunemisjärgus olevatena. värvilised puutoikad. kultuuri lapseiga, age of innocence?

see on sügavalt vale. ma osutan. katsuge kujutleda kultuuri, mis on põhiolemuselt loov kultuur, mitte säilitav kultuur. kus säilivus on küll teatud määral tagatud traditsiooni kõige üldisemate skeemidega, aga kus kõik olulised asjad on persoonikesksed ja tulevad nähtavale läbi tema (või ka ei tule nähtavale, jäävadki isikliku kogemuse sisetsooni), ja lähevad ära koos temaga. kus peaaegu miski ei pärandu automaatselt. iga juurdetulija loob uue endastlähtuva ja võtab selle pärast jälle endaga kaasa. üksinduse kultuur. selle kõige sügavamas tähenduses.

kõige üldisemalt öeldes : selles kultuuris ei ole sa miski mees, kui sul ei ole oma laulu või isiklikku vaimu või looma või mingit kes teab mis muud ainult sinuga kaasnevat asja, see tähendab : oma personaalset kogemust. sellist, mis ei kuulu mitte kellelegi teisele. ja millest mitte keegi teine ei pruugi kunagi aru saada.

et pole, jah? no mine siis preeriasse ja tule tagasi, kui sul on oma laul (või ükskõik mis muu asi). nii.

see on boreaalne sotsiaalia. seda pole raske ette kujutada. aga mingit võtit asja mõistmiseks see ka ei anna. sest boreaalia ei ole taandatav olemasolevatele asjadele. suurem osa boreaaliast on juba ammu olematu. vana, tark, oma loomuliku eluaja piirile jõudnud väljasurev kultuur. gaasiline ja katkendlik. piirjooned on justkui veel näha. aga siis jälle nagu enam mitte. ikka ainult kujutlus, viirastus, kaja.

boreaalia nii, nagu ta praegu on, ei ole geograafiline mõiste. ta asub lokaalsete tähendustsentritena üksikute peade sees. ta on mõtteline võrgustik, arusaamismudel, mis ei hooli enda lahtiseletamisest ja arusaadavakstegemisest. kestev üksindus nii personaalses kui kultuurilises mõttes. indiaanlased, handid, inuiidid, nganassaanid, udmurdid : nad kõik lähevad vaikselt ära. ja ei jäta endast peaaegu mitte midagi maha. vähemalt mitte midagi arusaadavat. paralleel-tsivilisatsioon, kes kandis oma tarkust pea sees, mitte paberilipakate peal. kodeeritud kontsentratsioon, maailma vastutoime läbistamine. inimene, keda kõige pisemast peale õpetatakse seisma üksi universumi suuruse vastas.

lahtine taevas pea kohal. ruum, mille struktuurid avanevad nagu sünaptiline lööklaine. inimene, kes ei kinnitu millegi külge. ja kellel õigupoolest pole mingit selget vormi. ta kodeerib ennast kokku ja lahti. kõik see, mis valge kultuuri meelest on müstiline, lummav või tontlik, kõik see täidab boreaali eluruumi nagu lauad ja toolid täidavad valgete meeste tubasid. kas kohtumine lauaga sunnib valget meest hämmastuma? kas boreaal imestab, kui on nii pime, et ainult kivi valgel näeb lugeda? mõlemal juhul : ei.

on veel mitmed asjad. enesestmõistetavad ja irregulaarsed. ma võin neile ju osutada, lihtsate sõnadega ja võrdluses valge kultuuriga. sest boreaalia sisemusest lähtuv seletus ei oleks üleüldse arusaadav. sest see ei olekski seletus.

et, arusaamatus on mõistagi vastastikune. kui vaadata boreaaliast valget kultuuri, siis ei saa ka mitte millestki aru. näiteks : kuidas on võimalik nii palju jahvatada ohutusest ja turvalisusest, ja ometi nii vähe rakendada asju, mis seda tagaksid. mitte justkui, enamvähem, vaid päriselt. hapnikumaskide ja termokombinesoonidega langevarjud reisijatele kauglendudel. raadiosidega veekindlad päästevestid laevadel. laugurid kõrghoonetes töötavate inimeste jaoks. praktikas neid ju pole, kuigi nad on olemas. kui tšuktš läheb tundrasse, siis on tal kõik kaasas, mis vaja, et seal ellu jääda. kui indiaanlane ronib puu otsa, siis ta teab ka, kuidas sealt alla saada. ainult valge kultuuri põhistes sootsiumides on võimalik, et inimene ei ole valmis oma keskkonnaga toime tulema, kui see perutama hakkab. nagu rumal laps, no tõesti.

või, mis on tõele lähemal : valges kultuuris inimene ei ole teab mis väärtus. sest teda on piisavalt palju ja ta on küllalt hästi standardiseeritud, et mõni teine mehhaaniliselt samaväärne tühja kohta asetada.

või selline asi. juhtub mingi suur jama, palju surnuid, tuukrid ja politseinikud ja sõdurid aitavad probleemi lahendada. ja siis mobiliseeritakse terve hord psühholooge, kes omakorda aitavad neil, sõduritel, vaimsetest vapustustest üle saada. täiesti arusaamatu asi : mis sõdur see on, kes vajab psühholoogi abi kui ta surnuid näeb? isegi lapsed saavad selliste asjadega hakkama, ja sõjamees ei vaja kunagi kellegi abi, et iseennast paika saada. mida ta siis tegi üksi seal preerias, kui ta isegi nii lihtsat asja ära ei õppinud.

see ongi see asi, mida boreaal ei mõista : teha midagi või olla miski ainult formaalselt, pinnapealselt, justkui. mitte kogu jõuga, nähtamatuses ja indefiniitselt. see on sõnastuseelne veendumus. see ei õpeta elama õiget elu ja ei sisalda endas mingit positiivset programmi. see on tunnetuslik kängar, rahn, mis langeb läbi maailma pinna. ta ei defineeri midagi, ta ainult on. nagu tegevuslik algühik. nagu linnud ja kivid.

muidugi ma räägin liiga palju. seda kõike poleks vaja üleüldse seletada. boreaalias elamine on teadlik väljasuletus. või ka sisse-suletus. kommunikatiivsus ei lähe boreaalile korda, vähemalt mitte valgele kultuurile arusaadavas mõttes.

boreaal on rääkiv loom. refleksid intellekti küljes. temaga sobib kokku priit pärna tagurpidiantslast tuntud õunaneelamismudel : kes sööb, see on söödud. boreaaliga on samamoodi : ta neelab alla selle, kes tema alla neelab. tema kultuuriline väljasuremine valge inimese koloniaalsurve all on tõde ainult füüsilises plaanis. muidu aga, valge inimese tähendusega koormatud märgid on talle mänguasjad, ilustused, mida riputada kaela või narta külge. seal nad voolavad tühjaks : hant, kes elab vene võimu all, võtab sirbi ja vasara ja kasutab seda nagu hällikaunistust : sirbi ja vasara sisust ei jää mitte midagi järele.

ja nii ikka ja jälle. märkidega koormatud ruum on boreaalile üldiselt läbipaistev. kõik võimalikud tähendused on kõigi võimalike tähenduste taga ega tähenda midagi. lai lage väli. paks must mets. purustatud ja maharaputatud poeetika. tühjaksvoolanud sentimentaalsus. mõistuse imperialism, mis langeb iseenda raskuse ja kohmakuse all kokku.

boreaali ümbritsevad kogu aeg mingid imelikud asjad (need asjad on imelikud tema enda jaoks ka, aga nii peabki olema). imelikest asjadest rääkimine tekitab väljaspool boreaaliat reaktsioone. üks tõenäoline reaktsioon oleks mõelda, et selle rääkimise taga on romantikaihalus. pöördumine kuhugi õndsasse minevikku, kus kõik oli hästi, kuhugi heasse metslusesse. või et see on ainult intellektualiseeritud poos. oleks väga valge inimese moodi niimoodi mõelda.

võtame sellised hüpoteesid käigust maha. see ei ole romantika või iha kaotatu järele või poos või etc. kõik niisugused seletusmehhanismid on kõigest valge inimese mõisteaparatuuri tükikesed, vigased ja liikumatud. ükski neist ei kuulu boreaaliasse. ma liigun oma reflekside ületeravustatud kontaktpinna suunas, ja mind ei huvita ükski väljendumist takistav inimlik üleelamine. ma saan öelda ainult seda, mis tuleb sõnastuseelsest sisemusest, millest ma isegi ise ei tea midagi enne, kui ma seda öelnud olen. kui seda teksti loeksid boreaalid, poleks mul vaja olnud öelda ühtegi sõna. see on kõigest tõlge. ma tõlgin ennast ja seda lahustuvat maailma, millesse ma kuulun. mind ei ole vaja kuulata. ja mind ei ole vaja valesti interpreteerida. see ei ole abiks.

mingis mõttes on boreaalias olemine tõesti pööre, aga mitte suunaga kaotatu juurde, tagasi, vaid edasi, veelgi suuremasse kadumisse. nagu ma ütlesin : see kõik on läinud, me sureme välja. läheme ära võrgustikku, tühja ruumi neuronite ja sünapsite taha, seal ei ole midagi muud kui rõugearmiline päike, ja küüned ja juuksed kasvavad tagurpidi lühemaks.

kõlab hirmutavalt? noh, see on ainult jutt. kui tahad millestki midagi teada saada, tuleb ronida mäe otsa. näiteks lavamäe laele, kuhugi, kus iga koht on keskpaik. seal on teistmoodi lai lage ja see asub päiksele lähemal. muidugi, seal võib pimedaks ka jääda. ja igasuguseid asju võib juhtuda. aga alati võib juhtuda kõike.

et mis seos on lavamäe lael olemisel digitaalia ja valge inimese väljamõeldud elektrooniliste seadmete ja igasugu muu tehnoloogilise kila-kolaga? otsene. pole mingit vahet, kas sa seisad liivast või digitaalsest koodist laial lagedal. kas sa oled relvastatud harpuuniga või seoselagundajaga. kas sa sõidad põdra või kuang-viiruse seljas. millisesse suunda ma peaksin osutama? kuidas sa loodad sellest aru saada, stupid white man?

ma seisan teadvuse äärel ja vaatan alla. mul on suitsevast malmist nägu ja ma suundun kogu aeg mitte kuhugi. ja siis veel : kolli ei tohtinud niisama, ilmaasjata teha. võis kere peale saada. ja malakas pidi ikka kaasas olema kui tühja pärast välja läksid. siis ei eksinud ära.

Agne Nelk
Ilmunud TV Ekspressis 3. - 10. mai 2007

Imesid juhtub tänapäeval rohkem kui ennevanasti. Kolme uue animafilmi näol on sündinud kolm uut maailma: Mari-Liis Bassovskaja/Jelena Girlini „Kleit”, Hardi Volmeri „Lõpuõhtu” ja Priit Tenderi „Miriami teatriseiklus”. Kanad muutuvad intelligentseks ja jumalad kaotavad aru, inimene kaotab pea ja kleit saab näo, algusest saab lõpp ja lõpust saab algus. Niisuguseid imesid juhtub Eesti aniversumi uutel planeetidel.

Jampar Lama – Taipei animaator - sõnastab „Lõpuõhtus” animafilmi looja olemuse: jumal on suur animaator, animaator on väike jumal. Hardi Volmer kui animaator-jumal oleks võinud vabalt ise oma filmis ühe jumalana Karahundzis Kaukaasias mäeharjale ronida. Tähelepanelikuma kuulaja kõrv võiski tabada Volmeri hääle peajumal Zeusi suus - seega oli filmi looja helidimensioonis jumalana siiski esindatud. Hääletu keha aga otsustas tagasihoidlikult Cynicon Valley printeri taga kõikide maailma alfabeetide kõikvõimalikke tähekombinatsioone välja printida, et tiibeti munkade ettekuulutus universumi kadumisest tõeks saaks. Selle asemel, et teiste jumalatega ühineda, on „Lõpuõhtu” loojal soov kõike olemasolevat (kaasa arvatud jumalaid endid) ära hävitada. Küüniline, kas pole?

„Miriami teatriseikluse” lavastaja ja režissöör Priit Tender tegeleb taasloomisega. Iga uue Miriami lugude osaga (nimetatu on sarjas viies film) läbib väikese tüdruku perekond uuestisünni. Kindlasti olete tähele pannud, et animafilmide tegelased ei vanane. See tuleb sellest, et animaailma aeg on teistsugune. 2003. aastal Mait Laasi käe all valminud esimeses osas „Miriami jõulupäkapikk” nägid tegelased täpselt samasugused välja ja kindlasti näevad ka järgnevatel aastatel järgmistes filmides. Küll aga erinevad filmid üksteisest sootuks - „Miriami teatriseikluses” näiteks sai elutoast ootamatult teatrilava, kus mängiti „Punamütsikest”. Vaimukalt ja ülitäpselt lavastatud lugu on värske oma uudsuses. Ainult nukufilm, milles nukud on nii näitlejad kui pealtvaatajad, võib üllatada sellega, et ühtede liikuvate nukkude sees on veel teised nukud, mis on rohkem „päris” kui nood esimesed.

„Miriami teatriseiklus” ja „Kleit” on loodud ilma sõnalise dialoogita. „Lõpuõhtu” jumalate suu seevastu ei püsinud üldse kinni - alatasa oli neil ühe või teise asja kohta midagi öelda. Õigemini oli jumalail väga palju sõnu mittemillegi kohta. Ju siis selle maailma jumalad on niisugused. „Kleit” ei vajanud dialoogi - see on film, millel filmis toimuva jälgimiseks piisab pealkirja lugemisest ja esimestest filmikaadritest. See aga ei tähenda, et film oleks lihtsakoeline, pigem vastupidi. Erinevad kleidimustrid ning nende tekkimise viisid mõjuvad oma gootilikkuses ühtaegu imekaunite ja eemaletõukavatena tähistades sündi ja surma, looduse tärkamist ja närtsimist. „Kleit” on mikromaailm võrreldes „Lõpuõhtu” kosmilise mõõtkavaga. Esimeses on maailma kohta ülidetailne info, teises näeme vaid olulisimat igast asupaigast, detailidesse laskumata. „Lõpuõhtu” keskendubki tühjusele, sest Kõiksuse Looja täidab kõike ja on tühjus. Algus ja lõpp ja lõpmatus. Jumalad on vaid tühipaljad Kõiksuse Looja kehastused. Inimesed kirjutavad üles kõikide jumalate nimed ja universum kaob. Kas tõesti? Või siiski mitte? Tarkuse jumalal polnud vaja just palju oma pead murda, et Kõiksust üle trumbata ning maailma hävingut ära hoida. Piisas vaid uue kirjatähe loomisest, et printer lühisesse ajada ning tähekombinatsioonide väljaprintimine katkestada. Seda väikest pisiasja, et ühel kaugel planeedil on jumalate nimesid trükkivad trükimasinad vee alla viidud (loomulikult selleks, et printer kärssama ei läheks), ei tea aga isegi mitte Kõiksuse Looja. Jumalad tähistavad maailma taassündi teadmata, et see siiski universumi lõpupidu on. Miriami perekonnas on aga lood nii, et hundid ei söö punamütsikesi ära ja kuri haikala osutub hoopis vees hulpivaks kummikuks.

Oleks keegi võtnud vaevaks luua kummikujumalat, sammunuks temagi teiste seas Kaukaasias mäeharjale. Sama teed peaks käima ka Marie Antoinette’i kleit kui kleidijumal eksisteeriks. „Jumalate häda on selles, et inimene on loonud nad omaenese näo järgi,” teatab Kõiksuse Looja „Lõpuõhtus” kurva tõsiasja, mida jumalad ise kuidagi uskuda ei taha. Ütleb ju juudi vanasõnagi, et kui kolmnurkadel oleks jumal, oleks tal kolm külge. Kui inimesed on loojad ja jumalad nende looming, siis jääb üle ainult küsida - mis valesti läks? Miks on inimesed otsustanud universumi kustutada? Tiibeti munkade arvates on inimene loodud universumi hävitamiseks. Tundub, et Kõiksuse Loojal on huumorimeelt. Inimestel tuleb vaid üles täheldada kõikide jumalate nimed ja maailma lõpp ongi käes. Kõigest üheksa miljardit nime. Kui aga kirjutada üles kõikide nootide nimed, siis sünnib muusika.

Muusikal on aniversumis eriline koht. Koos teksti ja taustahelidega loob ta ruumi akustika ja meeleolu. Täpselt niisugune nagu on filmi muusika, on ka tema maailm. Ja vastupidi. Ega siis ilmaasjata Eesti muusika päevade avaüritusel 11. aprillil 2007 nukufilmimuusikat esiplaanile tõstetud. Eesti animafilmidele on muusikat loonud suurepärased heliloojad: Arvo Pärt, Lepo Sumera, Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür, Sven Grünberg, Olav Ehala jt. Sedapuhku olid autoriteks Märt-Matis Lill („Miriami teatriseiklus”), Ülo Krigul („Lõpuõhtu”) ja Malle Maltis („Kleit”). Kõikides filmides oli muusika dramaturgia toetajaks. Vastavalt filmi temaatikale sulas helikujundus ühte värvigammade, pildirütmi ja kujutatava ruumi olemusega. „Miriami teatriseikluses” jätkus juba varasematest osadest tuntud mõnusat ja muretut maailma saatev muusika. „Kleidis” kurjakuulutavad tšello ja elektrikitarr ennustasid vaheldumisi filmi traagilist lõpustseeni ette. „Lõpuõhtu” trummipõrinad, parmupillid ja kandlehelid mõjusid oma šamaanilikkuses ise justkui kõikide jumalate kokkukutsujatena. Muusika teeb imesid.

Jumalad on kokku kogunenud varemgi. Ei Terry Pratchetti fantaasiaraamatus „Väikesed jumalad” ega Neil Gaimani romaanis „Ameerika jumalad” suudetud kõiki olemasolevaid korraga ühte paika meelitada. Küll aga võib erinevates maailmades kokku tulnud jumalates märgata mõningaid sarnasusi – sõjakust ja naiivsust, kõrgeltarenenud sugutungi ning labast kõnepruuki. Jumalad osutuvad nähtamatute niitidega marionettideks inimese käes. „Lõpuõhtu” sihtgruppi on raske määratleda - lihtsakoeline lugu viitab nooremale generatsioonile, vulgaarsevõitu jumalad aga eeldaksid vanemat vaatajat. „Miriami teatriseiklus” on mõeldud eelkõige eelkooliealistele, kuid sobib oma pretensioonituses kõigile. „Kleidi” pulseerivate lihatükkide, määrdunud pitside-satside ning süngete toonidega gootiromantika nõuab pigem tugevamanärvilist vaatajat kui lapsemeelsust.

Nukkude-objektide liigutajaid me ei näinud üheski filmis, vaid „Kleidis” ilmus aeg-ajalt kaadrisse kleidivalmistaja käsi. Enamjaolt moodustusid kleidimustrid iseeneslikult, ilma nähtava käe abita. Miriami loos nägime ekraanil nukke, kes olid teatris või mängisid laval teisi nukke. „Lõpuõhtus” on tegemist segatehnikatega – fotograafiline film vaheldumisi nukufilmi ja kompuutergenereeritud pildiga. Tulemus on tehniliselt kõrgel tasemel ning aukartustäratav. „Kleidis” olid nukkude asemel inimesed, kelle olemasolust saame aimu vaid läbi vilksamisi näidatavate plaanide. Filmi lõpus selgub, et teos on pühendatud Marie Antoinette’ile ja koduperenaistele. Marie Antoinette ilmselt sellepärast, et kaheksateistkümnenda sajandi kleidimustritesse võis iga lähemalt silmitseja ära uppuda, võibolla aga nimetatu traagilise elusaatuse märgiks. Ajaloo kirjudel seintel on mustvalgelt kirjas, et 38-aastase Marie Antoinette’i kaunis pea eemaldati Prantsuse revolutsiooni käigus 1793. aastal giljotiini all. Inimsool on iseäralik omadus üksteise elu ja surma üle otsustada. Kui jumalad on loodud inimese näo järgi, siis pole ime, et jumaladki on valmis teineteise vastu sõtta astuma. Neil Gaimani „Ameerika jumalates” arvasid Rock Citysse kogunenud jumalad, et nad võitlevad oma eksistentsi eest. Jumalad ei ole kõiketeadjad, nad ainult arvavad end teadvat maailma sünni ja hävingu kohta. Vanemuine oma terve mõistusega tabas „Lõpuõhtus” kohe ära, et aegade lõpp on käes. Kõiksuse Looja ütleb seepeale „Mis siin enam nutta, teeme parem lõpupeo!” Ilmselt ei tahtnud ta universumi kadumist üksinda tähistada ja kutsus seepärast oma nimekandjad kokku. Miriam, tema ema ja isa, kana ning pisike vend aga elavad lõputult kestvas ideaalühiskonnas, kus kurjust ja vägivalda ei eksisteeri. Need on lihtsalt erineva elukorraldusega erinevad planeedid aniversumis. Animafilmis on kõik võimalik.

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

mis või kes on eliit? kuidas tuvastada, kas keegi kuulub eliidi hulka või mitte? millegipärast arvatakse, et eliit peaks idandama “euroopalikku kultuuri” ning välistama talupojaliku matslikkuse. mis on euroopalikkus, milline on õige ja hea kultuur? mida tähendab minnalaskmine või missioonitundetus? kõik need kurtmised selle üle, et eestis puudub eliit või et eesti eliit on eesti maha mänginud, on nüüdseks läbi. nimelt on termin “eliit” saanud täiesti uue tähenduse.

vastuse leiab esimese eliidi plaadi vahel olevalt lehelt: “eliit on vabatahtlik muusikaline rühmitus, mis koosneb kõigist, kes ennast eliidi osana tunnevad. tee sinagi oma eliidi plaat… liitu meiega!!!” vaiko eplik on suutnud läbi murda eliidi vastuolulistest tähendusväljadest ning sünnitada täiesti uue, tunduvalt elujõulisema tähenduse. stuudio võib asuda täiesti vabalt ühes talus elutoas või mõnes garaažis. esialgu piisab enda sisseseadmisest kellegi peas.

tegelikult tuleks laiendada termini ulatust veelgi – eliit võiks olla mistahes loominguline rühmitus, mis koosneb kõigist, kes ennast eliidi osana tunnevad ja tuleb kokku kus või millal tahes. nii saab “elitaarne” olla ja “elitaarsega” tegeleda just siis kui selleks soov või vajadus tekib ning kellelgi ei ole mingit kobisemist. ei pea saama eelnevat tunnustust ei ajakirjanduse ega kriitikute poolt. võimalus teha seda, mis korda läheb ja naudingut pakub. takistusi ei ole. ainult aega tuleb võtta. ajal aga on omadus tekkida siis kui talle selleks võimalus antakse. aeg ei oska olla pealetükkiv. sellepärast teda enamusel inimestest nii vähe ongi.

eliidi nime all võib igaüks välja anda plaadi, filmi, raamatu vms. eliidist võib saada tants või teatrietendus. kõigest sellest, mis väljendab kellegi mõtteid või soove mingil kandjal, võib saada eliidi osa. eliit on eneseotsing ja eneseleidmine. enda sisse rääkimine ja endast välja rääkimine. eliidi olemuse kirjeldamiseks sobivad suurepäraselt epliku sõnad loost “samal ajal vee all”: “kuigi ma suurt ei tea/ on vahel mõelda hea/ et oled kuskil’ teel/ kuid kuhu?/ ei tea veel/.” kes otsib see leiab. ja kui ei leia, siis on tal vähemalt teadmine, et ta on otsinud. kui enam mitte kuidagi ei saa mitte luua, siis on aeg loomiseks küps. peamine on omada masterplani. isegi siis kui ei tea veel, kuidas see teoks teha.

uue eliidi tekkega jäävad vana eliidi esindajad staatuseta. neil ei ole mitte midagi vastu panna. õigupoolest ei ole neil ka midagi kaotada. vanal eliidil ei olnud masterplani. nad jäävad selleks, kes nad on ja kõik jääb nii nagu on koguaeg olnud. ainus, mis tekib, on uus ja palju parem eliit.