agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

ühel hetkel sai tammevanadel villand. oi kui kaua nad olid seda oodanud. “te saate kohe aru kui õige aeg on käes,” olid vanimad tammed alati korrutanud. “aeg milleks?” küsisid väikesed tõrud. “ärge muretsege, kui aeg on küps, siis taipate isegi,” vastasid paljunäinud jämedatüvelised puud. ja väikesed tammevõsud ei muretsenudki enam. nad lihtsalt lasid asjadel minna nagu nad lähevad. ja nii asjad läksidki.

iga tõru teadis sedasama, mida tema ematammgi. aastatuhandete jooksul kogutud info oli hoolikalt kodeeritud ning edasi antud. info edasiliikumine käis süsteemselt ja see oli ka põhjuseks, miks tammed nii kaua vastu pidanud olid. nad olid elanud kogu aja teadlikult. tammed olid ju teadjad.

teadjatele oli kõik hästi selge. nemad nägidki asju täpselt nii nagu need olid. ja neid hämmastas, kuipaljud ei teadnud. või ei saanud aru. või olid ligilähedal, aga polnud veel taibanud. või olid aru saanud, aga polnud veel osanud sõnastada. paljud mõtlesid ja rääkisid eiteamidakõike, aga ega selget sotti ei saanud, mida nad öelda tahtsid. rääkisid mingist abstraktsest abrakadabrast sel ajal kui kõik oli niigi arusaadav. asjad lihtsalt olid nii ega saanudki olla teisiti. “über või unter, must või valge, parem või vasak, deebet või kreedit - ükstapuha kõik,” armastasid tammevanad korrutada.

vanad tammed kutsusid kokku kõikide puuliikide vanimate isendite koosoleku, et arutada võimalikku rünnakuplaani. asjade seis oli teada ja õige aeg oli kätte jõudmas. rünnak pidi olema ootamatu ja hoolega läbi mõeldud. vastase nõrgad kohad olid ammu välja selgitatud ning võitlusvahendid teada. puuliike ei olnud kuigipalju järele jäänud, see oli nende ainuke miinus. nüüd tuli vaid miinus plussiks pöörata. ja seda tammevanad oskasid.

oli terve hulk isendeid, kellel polnud vähimatki aimu, mis toimub. mõni teadis, et päris nii ikka olla ei saa, aga asjade tagapõhjast ei aimanud nad midagi. tegelikult olid vastused koguaeg olemas olnud. mitteteadjad aga ei näinud ega kuulnud. nad olid pimedad. asi oli nimelt selles, et tammetõrude ja kastanite kilo hind turul oli tõusnud sajaviiekümne euroni. käbid, pähklid ja muud viljad olid üliharuldased ja kallimad kui kunagi varem. eksklusiivseimate tõrude üksikeksemplarid olid kenasti pakendatud ning neid müüdi vaid spetsiaalsetes poodides, mis olid märgistatud tähekombinatsiooniga ml ehk “metsik loodus”. “ml” loodustooted olid viimasel ajal eriti hinnas. kalleimad neist olid vanimate teadaolevate tammevanade tõrud.

esmajärjekorras plaaniti rünnata kõige suuremaid ja kallimaid kaubanduskeskusi, et vabastada pakendatud tõrupoisid vangistusest. tõrude vabadusel ei olnud hinda. ja ükski tõru polnud parem kui mõni teine tõru. kõigil oli üksühele sama kood ja igal järgneval põlvel saab olema viimaste uuenduste ja täiendustega uus kood. juba iidne tammede vanasõnagi ütles: kuidas vana, nõnda tõru. ka kastanid, nulud, sarapuud, kuused ja männid olid sama saatuse osaliseks langenud. nendegi pealikud liitusid ühiskoosolekuga, et võitlusjõud koondada.

väga palju oli neid teadjaid, kes olid aktiivsed. enamasti olid nendeks vanimad isendid ja nende lähikondlased. osad hästi agarad tegelesid sellega, et teadmist levitada. ühed tundsid hasarti teadmise säilitamisest, teised jälle hävitamisest. kord olid ühtesorti teadmised head, kord teistsorti teadmised halvad. selle paikapanemisel ei olnud mingit kindlat reeglistikku. teadmiste hävitajad ei olnud õiged teadjad, nad olid rohkem manööverdajad. näiteks tõrude, käbide ja pähklitega kauplejad olid väga osavad manööverdajad. nemad polnud päris teadjad. kui tahate võite kutsuda neid mänguteadjateks.

metsaministeeriumisse tuli kõigi aegade suurim hinnapakkumine. vanimate tammede puidu eest pakuti hiiglaslikke summasid. “me võtame selle pakkumise vastu,” teatas metsaminister, “selle summa eest saab istutada tuhandeid ja tuhandeid uusi tammesid.” juba ammu ei olnud tekkinud looduslikke tammikuid. inimesed kujundasid puuistikud parkide või puiduks vajalike tehismetsadena. ja noored tammed, kes neis tammikuis kasvanud olid, teadsid algusest peale, miks nad sinna istutatud said. nad mäletasid väga hästi, et tuli oodata õiget aega. aga paistis, et aeg polnud veel küps.

õnneks jagus teadjate seas neid, kelle eesmärk oli selgitada, k u i d a s asjad n i i läksid. oli ka neid, kes rääkisid k u i d a s asjad jälle n a a võiksid saada. nemad olid eriti haruldased, sest mida rohkem teadjaid, seda kindlam, et kõik läheb paremaks. täielike teadmiste võrk oli sarnaste tunnetuste kogum. omamoodi nähtamatu virtuaalvõrgustik, mille olemasolus ei olnud kahtlust. sealtkaudu see teadmiste levitamine käiski. kes on kunagi metspähkleid söönud või kasemahla puutüvest ammutanud, on saanud endale osakese teadmisest. väiksemaid sarnaseid teadmistekogumeid asus eri tasandeil eri süsteemides, kuid need rääkisid väikestest pisidetailidest ega andnud kunagi kuvandit kogu pildist. need olid osaliste teadmiste võrgustikud. täielike teadmiste kogum puude sees oli ainus, kus oli kõik klaar ja valitses rahu. seal, kus puudus tervikpilt, rahu olla ei saanud.

asjad olid korrast ära. see oli selge. kohe ikka täitsa käest ära. võiks ju veel hullemaks minna, aga olid ikka päris halvasti. eelkõige just kõige olulisematest asjadest rääkides. just olulisimate asjadega olid kõige kehvemad lood. küsimus oli, kuidas seda kõike parandada. vaid kõige vanemad puud teadsid seda. ega see nii lihtne polnudki kui arvata võiks. tegelikult oli see päris raske. umbes sama keeruline nagu ninasarvikutele rišeljöötikandi tegemine. “proovida tasub, igatahes,” noogutasid puuvanad üksteisele.

ei olnud sugugi raske taibata kui aeg küpseks sai. senise rohekassinise valguse asemel muutus õhk kollakaspunaseks. iga sõõm, mida elusolendid hingasid, muutus ülitoitvaks. kõik lõhnad intensiivistusid ja maitsed olid paremad kui kunagi varem. see pingestatus, millega ruum aja valmimisel täitus, oli midagi sarnast äikesetormile eelneva elektrilise laenguga.

kõik tammed asusid üksmeelel võitlusse ning sammusid oma hiiglaslike tüvede mürtsudes linnadesse. nendega liitusid ka teiste puuliikide esindajad. mida edasi nad liikusid, seda rohkem neid kogunes. ka parkidest, metsatukkadest, alleedelt ja koduaedadest oli liitujaid. puuderivid hoidsid hoolega massilist hävitustööd tegemast, kuid iga nende samm jättis sellegipoolest jälje. täpselt nii nagu inimtegevus oli loodusesse aegade jooksul jälgi jätnud.

mitte kusagil ei olnudki midagi korras. isegi kui kõik paistis korras olevat, oli see vaid pettekujutelm, ajutine hallutsinatsioon, reaalsuse hologramm. paar pisikest puutumatut lapikest oli veel järele jäänud. üksikud, unarusse jäetud oaasid ja oligi kõik. neid tuli hoida kui kõige kallimat vara. need olidki kõige kallim vara. “otsige need saared üles ja asuge sinna elama,” sõnasid vanimad puud oma võsukestele, ”kõik ei ole veel päris lootusetu.” “lootusetu või mitte, kuid mis need saared võitlusesse puutuvad,” ei mõistnud noored puuhakatised oma ülesannet. nemad ootasid korralikku sõda. tõelist märulit ja hävitustööd.

metsaministeeriumisse jõudis teade puude linnasaabumisest. kuulutati välja üleriigiline aktsioon “puud riita!”, mille käigus pidi linn kasututest mässajatest kasulikult puhastatud saama. õhk oli pingestatum kui kunagi varem. liikuvad puud olid üsna hirmuäratavad ning keegi ei julgenud saagi ega kirvest nende vastu tõsta. nad liikusid osavalt ja kiiresti. isegi tuli poleks neist jagu saanud - tammevanad olid tormi ja vihmaga kõik ammu kokku leppinud.

kui turuletid olid tõrudest, kastanitest ja käbidest tühjendatud ning pakendatud eksklusiiveksemplarid kaubanduskeskuste vitriinidelt kätte saadud, naeratasid vanad puud üksteisele. “tehtud,” saatis viimase tõru klaasvitriinist ettevaatlikult välja päästnud puu sadade kilomeetrite taha kostvas tammekeeles sõna liikvele. enne veel kui kahesaja-aastane tamm jõudis oma väärtusliku kandamiga hüpermarketist väljuda, peatas raadiosaatjaga rääkiv turvamees ta uksel. “teie valduses on kaubamajale kuuluv kaup, mille eest te pole tasunud.” “teie kaubamajas oli minule kuuluv toodang, mille eest mulle pole tasutud,” vastas tamm kumiseval bassihäälel. “seaduse kohaselt on mul õigus teid varguse eest kinni pidada,” ei jätnud viiemeetrise tüvega tamme kõrval kääbusena näiv turvamees. “loodusseadus ütleb, et igaühel on õigus oma liiki kaitsta,” viimaste rahulikul hüpnotiseerival toonil lausutud sõnade saatel tõstis kinnipeetu piiksuva raadiosaatjaga turvamehe neli meetrit tagapool asuvale eskalaatorile ning astus kinni-lahti käiva lükandukse kohalt läbi seina. “ja nüüd kiiresti koju tagasi,” tegi vanim tammevana seejärel järgmise käigu teatavaks. “siin pole meil enam midagi teha, ülejäänuga peavad nad ise hakkama saama.”

kõik puuvõsud olid näinud täielike teadmiste võrgustikku, kuid oma nooruse tõttu ei teadnud nad seda, kuidas oma teadmisi rakendada. nende juured polnud veel piisavalt sügaval ega ladvad parajalt kõrgel. teadmiste omandamine ja analüüsimine nõudis aega. teadjad olid need, kellel polnud kahtlustki. neil oli hästi lihtne aru saada, mis ümberringi toimus. nad nägid reaalsust reaalajas kui virtuaalreaalset iseeneslikult toimivat süsteemi. saladust ei olnudki. kõik olid teretulnud. oli vaid tarvis taibata, milles asi.

asjadel on omadus minna nii nagu nad lähevad. ainult mõnikord lähevad nad sootuks teisiti kui peaksid minema. siis ongi käes aeg sekkumiseks. “küsige endalt, kus asute selles võrgustikus teie ja kui te kohtate kedagi, siis küsige nende käest, kus asuvad nemad,” armastasid puuvanad edaspidi oma lapsukestele öelda. “te olete ju teadjad,” korrutasid tammed oma mühiseval häälel, “tõru ei kuku kännust kaugele.” ja noored tammed taipasid, et asi polnud üldsegi rünnakus, sõjas ega kättemaksus. tegemist oli lihtsalt alatise valmisolekuga kõige halvemat ära hoida.

Eesti avalikkuse, Põhjamaade avalikkuse, EV Valitsuse, Riigikogu poole
Põlevkivikaevandamine õõnestab nii meie iseseisvust kui tulevikku.

Kava kaevandada põlevkivi kasvavas mahus tähendab raiskava majanduse põlistamist mitmeks järgmiseks aastakümneks. Täna teadaolevalt koostatavad põlevkivi kaevandamiskavad pööravad pahupidi tuhandete inimeste elukeskkonna Virumaal ja kogu Kirde-Eestis. Põlevkivikaevandamine on oht meie põhjaveele ning loodusele. Üksikute ettevõtete kasum ei tohi olla väärtus, mille eest kogu ühiskond rikutud elukeskkonna tõttu peaks järgnevaid põlvkondi lõivu maksma.

Vaatamata asjaolule, et Eesti on olnud üks enam põlevkivi kasutavaid riike maailmas, pole see olnud lõpuni meie oma tahe ja otsus. Tohutus mahus põlevkivi kaevandamine ja energeetikas kasutamine oli Eestimaa inimestele Nõukogude keskvõimu poolt peale pandud sundus. Põlevkivi paikneb Eestis põhjaveeohustatuse tõttu liialt tundlikel aladel ning seetõttu pole selle maavara kasutamine arukas.

Me loodame, et meie naabrid Soomes, Rootsis ja Norras, kuhu hakkab ulatuma Eestis toodetud elekter merekaabli kaudu, keelduvad Eesti põlevkivielektrist. See elekter on toodetud meie kõigi tuleviku ja puhta looduse arvelt. Ei ole vahet, kas põlevkivist toota elektrit või õli — keskkonda kahjustab see samal moel.

Meie kindlaks sooviks on, et Eestis käivitataks mehhanismid, millega jõuliselt vähendada riikliku energiamonopoli arutut raiskamist. Elektrivõrgu värskendamine samasugusena nagu praegu on meie võimalusi kärpiv tegu. Niisamuti pole mingit abi ka elektrijaamade uuendamisest veidi muudetud tehnoloogiaga energiaraiskajatena.

Me soovime, et oleks loodud ja rakendatud laiaulatuslik taastuvenergia kasutuselevõtu kava, mis hõlmaks ka sellega kooskõlas olevat elektrivõrgu uuendamist.

Me soovime, et käivitataks energeetikaalane koostöö nende riikidega, kelle eesmärgiks on saada vabaks nii fossiilsest kui ka tuumaenergiast. Riikidevahelises koostöös õnnestuks lahendada ka muidu muutliku loomuga tuuleelektri salvestamise probleem. Eestisse rajatavate tuuleparkide energiasalvestina võiksid toimida näiteks Rootsi hüdroelektrijaamade tammid, mille taha vett pumbatakse.

Raiskavale riigile pole abi ka näiliselt odavast elektrist: kuigi Taanis on elektrienergia paar korda kallim kui Eestis, kulub seal ometi pea kümme korda vähem kütuseid ühe rikkusekrooni teenimiseks kui Eestis. Energiat ja ressursse raiskavalt toimiv ühiskond on paratamatus välispoliitilises sõltuvuses energiaressursside pakkujaist ja see on otsene oht meie iseseisvusele.

20 aastat tagasi mõisteti Eestis, et fosforiidikaevanduste avamine võib ohustada nii meie elukeskkonda kui iseseisvustki. Sama olukord on tekkinud ka täna: põlevkivi massiline kaevandamine nii elektri kui õli tootmiseks ohustab samuti nii meie iseseisvust kui keskkonda ning seetõttu tuleb see tegevus lõpetada. Põlevkivikasutus ei tohiks ületada aastateks 2015–2020 1–2 miljonit tonni aastas — kui sedagi.

Me nõuame, et oleks loodud ja käivitatud Eesti taastuvenergia ning energiasäästuprogramm, milles peavad olema ette nähtud fossiilsete kütuste kasutamise märkimisväärse vähendamise viisid ja teed. Me loodame siiralt, et meie naabrid Soomes, Rootsis ja Norras ning muudeski maades, loobuksid põlevkivielektri ostmisest, kuna see tekitab pöördumatut ja korvamatut kahju nii Eesti looduskeskkonnale kui ühiskonnale.

Pöördumine on vastu võetud
20. septembril 2006
NO teatris

Allkirja pöördumise toetuseks saab anda veebiaadressil:

http://roheline.erakond.ee/manifest/index.html

hasso krull
ilmunud: sirp, reede, 02. juuni 2006

meie tsivilisatsiooni üks silmapaistvamaid erijooni on teatavasti prahi ja jäätmete tohutu hulk. rämpsu toodetakse nii palju, et kui seda kõike mingis kujuteldavas tulevikus uuriksid muinasteadlased, oleks nende ülesanne ebamugavam kui tänastel arheoloogidel. materjali nappuse asemel rõhuks neid selle üleküllus, paljude esemete silmanähtav tarbetus. väljakaevamised oleksid arvatavasti ka ohtlikud, lõikehaavu ja mürgitusi esineks sagedasti.

kultuuriloolane philipp wolf on leidnud, et prügimägi on tänapäeva ühiskonnas ainuke sümbol, mis inimesi tõeliselt ühendab. “prügimäed on tsivilisatsiooni varjatud mälestused ehk arhiivid. kaubad ja päevauudised peavad olema ajutised, et neid saaks kiiresti välja vahetada; seevastu prügi on suhteliselt püsiv. võiks isegi öelda, et pärast äratarvitamist ja rämpsuks muutumist omandab ebapüsiv toode teatava kestvuse… peale selle toob prügikast kõik kokku; kui miski on muutunud rämpsuks, ei vaevuta seda enam eristama. nii sulavad erinevad ühiskonnakihid ja klassid prahi ja jäätmetena viimaks ometi ühte.” (“modernization and the crisis of memory”, amsterdam, 2002, lk 182) mürgine ja eemaletõukav prügi on wolfi meelest ühtlasi vastumürk modernsele mälukriisile, mis inimesed kollektiivsest kogemusest eraldab ja sunnib neid tarbima ühist minevikku muuseumide ning ajalooliste teoste kaudu.

prügi erilist lumma, nõiduslikku külgetõmmet on ammugi märganud kunstnikud, kes teevad rämpsust igasuguseid imelikke asju. algmaterjali väärtusetus justkui puhastab loomingulise kavatsuse, toob nähtavale selle ülevuse, transtsendentsuse, säilitades samal ajal paradoksaalse otseühenduse jäätmete maailmaga. see otseühendus mõjub veidi koomiliselt, aga tekitab ühtlasi kõhedust. tekib omamoodi “püha prügi” efekt: räämas roppuse varjatud jõud pääseb valla ja näitab, et tema numinoosne vägi on suurem kui seni arvatud. see on võib-olla suurem kui inimliku kultuuri enese vägi, sest ei vaja mingit abi ega hoolitsevat kätt.

tänapäeva linnakeskkonda kuuluvad alati ka inimesed, kes asuvad sellele kõhedusttekitavale alale elama. alatasa nähakse neid prügikastidest midagi otsimas, välja kiskumas, sorteerimas; nende liigutustes on mingi eriline alistunud ükskõiksus, mis näitab, et neil on prahi maailmaga ainulaadne suhe. nad liiguvad kuidagi aeglaselt, kummalise sihikindlusega, mida ei määra kellaaeg ega inimsuhted, vaid prügikastide asukoht; nende välimus, kompsud ja iga aastaajaga sobivad riided on tegelikult juba prahiga ühte sulanud. bussis või trammis kiirgavad nad ekstrakti, milles on ühtaegu tunda kümneid kordi võimendatud inimesehaisu ja ka midagi muud – midagi palju monumentaalsemat. see monumentaalne miski on püha prügimäe hõng, meie tsivilisatsiooni kvintessents.

prükkarid on modernse ühiskonna kõige seesmisema ja ülevama religiooni preestrid. nemad teevad vahet seal, kus teised seda enam näha ei taha, ega hooli suuremat eristustest, mis sotsiaalset inimest lõa otsas hoiavad. olles juba teisel pool elu, ei ole nad ometi ka surnud, vaid toimivad edasi vahepealsete olenditena, viirastuslike saadikutena jäätmete igavesest riigist. neid jälgides kaob tublil kodanikul esmalt igasugune eluisu, selle asemele tuleb kõrbeva prügi lootusetu ja mürgine kibedus; mõne aja pärast võib aga elutahe tagasi tulla, olles nüüd mitu korda tugevam. see uus elutahe võib suubuda joovastusse, elukülluse otsingusse, kuid ometi ei kao enam meelest päise päeva viirastuste eredad kontuurid.

püha prügimäe ülevat väge õhkub ka lagunevatest tööstushoonetest, roostetanud masinatest, katkistest autodest ja kõikidest kohtadest või esemetest, mis pärast lagastamist meenutavad möödunut oma mõttetu püsivusega. isegi vanadele müüridele maalitud värvilised grafitid kuuluvad selle juurde, olles justkui prügi religiooni kirjalik kommentaar või pildiline illustratsioon. seda kõike on meile väga vaja, muidu ei mäleta me varsti enam sedagi, mida me täna hommikul sõime. prügi hoiab tänapäeva inimeste maailma koos, ta hoiab seda üleval nagu atlas. olgem tänulikud kõigile, kes elavad prügis, prügile, prügina ja prügist. muidu oleks meil ainult ajalugu, muuseumid, arhitektuurimälestised, turism ja nostalgiline meelelahutus.