agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

ühel hetkel sai tammevanadel villand. oi kui kaua nad olid seda oodanud. “te saate kohe aru kui õige aeg on käes,” olid vanimad tammed alati korrutanud. “aeg milleks?” küsisid väikesed tõrud. “ärge muretsege, kui aeg on küps, siis taipate isegi,” vastasid paljunäinud jämedatüvelised puud. ja väikesed tammevõsud ei muretsenudki enam. nad lihtsalt lasid asjadel minna nagu nad lähevad. ja nii asjad läksidki.

iga tõru teadis sedasama, mida tema ematammgi. aastatuhandete jooksul kogutud info oli hoolikalt kodeeritud ning edasi antud. info edasiliikumine käis süsteemselt ja see oli ka põhjuseks, miks tammed nii kaua vastu pidanud olid. nad olid elanud kogu aja teadlikult. tammed olid ju teadjad.

teadjatele oli kõik hästi selge. nemad nägidki asju täpselt nii nagu need olid. ja neid hämmastas, kuipaljud ei teadnud. või ei saanud aru. või olid ligilähedal, aga polnud veel taibanud. või olid aru saanud, aga polnud veel osanud sõnastada. paljud mõtlesid ja rääkisid eiteamidakõike, aga ega selget sotti ei saanud, mida nad öelda tahtsid. rääkisid mingist abstraktsest abrakadabrast sel ajal kui kõik oli niigi arusaadav. asjad lihtsalt olid nii ega saanudki olla teisiti. “über või unter, must või valge, parem või vasak, deebet või kreedit - ükstapuha kõik,” armastasid tammevanad korrutada.

vanad tammed kutsusid kokku kõikide puuliikide vanimate isendite koosoleku, et arutada võimalikku rünnakuplaani. asjade seis oli teada ja õige aeg oli kätte jõudmas. rünnak pidi olema ootamatu ja hoolega läbi mõeldud. vastase nõrgad kohad olid ammu välja selgitatud ning võitlusvahendid teada. puuliike ei olnud kuigipalju järele jäänud, see oli nende ainuke miinus. nüüd tuli vaid miinus plussiks pöörata. ja seda tammevanad oskasid.

oli terve hulk isendeid, kellel polnud vähimatki aimu, mis toimub. mõni teadis, et päris nii ikka olla ei saa, aga asjade tagapõhjast ei aimanud nad midagi. tegelikult olid vastused koguaeg olemas olnud. mitteteadjad aga ei näinud ega kuulnud. nad olid pimedad. asi oli nimelt selles, et tammetõrude ja kastanite kilo hind turul oli tõusnud sajaviiekümne euroni. käbid, pähklid ja muud viljad olid üliharuldased ja kallimad kui kunagi varem. eksklusiivseimate tõrude üksikeksemplarid olid kenasti pakendatud ning neid müüdi vaid spetsiaalsetes poodides, mis olid märgistatud tähekombinatsiooniga ml ehk “metsik loodus”. “ml” loodustooted olid viimasel ajal eriti hinnas. kalleimad neist olid vanimate teadaolevate tammevanade tõrud.

esmajärjekorras plaaniti rünnata kõige suuremaid ja kallimaid kaubanduskeskusi, et vabastada pakendatud tõrupoisid vangistusest. tõrude vabadusel ei olnud hinda. ja ükski tõru polnud parem kui mõni teine tõru. kõigil oli üksühele sama kood ja igal järgneval põlvel saab olema viimaste uuenduste ja täiendustega uus kood. juba iidne tammede vanasõnagi ütles: kuidas vana, nõnda tõru. ka kastanid, nulud, sarapuud, kuused ja männid olid sama saatuse osaliseks langenud. nendegi pealikud liitusid ühiskoosolekuga, et võitlusjõud koondada.

väga palju oli neid teadjaid, kes olid aktiivsed. enamasti olid nendeks vanimad isendid ja nende lähikondlased. osad hästi agarad tegelesid sellega, et teadmist levitada. ühed tundsid hasarti teadmise säilitamisest, teised jälle hävitamisest. kord olid ühtesorti teadmised head, kord teistsorti teadmised halvad. selle paikapanemisel ei olnud mingit kindlat reeglistikku. teadmiste hävitajad ei olnud õiged teadjad, nad olid rohkem manööverdajad. näiteks tõrude, käbide ja pähklitega kauplejad olid väga osavad manööverdajad. nemad polnud päris teadjad. kui tahate võite kutsuda neid mänguteadjateks.

metsaministeeriumisse tuli kõigi aegade suurim hinnapakkumine. vanimate tammede puidu eest pakuti hiiglaslikke summasid. “me võtame selle pakkumise vastu,” teatas metsaminister, “selle summa eest saab istutada tuhandeid ja tuhandeid uusi tammesid.” juba ammu ei olnud tekkinud looduslikke tammikuid. inimesed kujundasid puuistikud parkide või puiduks vajalike tehismetsadena. ja noored tammed, kes neis tammikuis kasvanud olid, teadsid algusest peale, miks nad sinna istutatud said. nad mäletasid väga hästi, et tuli oodata õiget aega. aga paistis, et aeg polnud veel küps.

õnneks jagus teadjate seas neid, kelle eesmärk oli selgitada, k u i d a s asjad n i i läksid. oli ka neid, kes rääkisid k u i d a s asjad jälle n a a võiksid saada. nemad olid eriti haruldased, sest mida rohkem teadjaid, seda kindlam, et kõik läheb paremaks. täielike teadmiste võrk oli sarnaste tunnetuste kogum. omamoodi nähtamatu virtuaalvõrgustik, mille olemasolus ei olnud kahtlust. sealtkaudu see teadmiste levitamine käiski. kes on kunagi metspähkleid söönud või kasemahla puutüvest ammutanud, on saanud endale osakese teadmisest. väiksemaid sarnaseid teadmistekogumeid asus eri tasandeil eri süsteemides, kuid need rääkisid väikestest pisidetailidest ega andnud kunagi kuvandit kogu pildist. need olid osaliste teadmiste võrgustikud. täielike teadmiste kogum puude sees oli ainus, kus oli kõik klaar ja valitses rahu. seal, kus puudus tervikpilt, rahu olla ei saanud.

asjad olid korrast ära. see oli selge. kohe ikka täitsa käest ära. võiks ju veel hullemaks minna, aga olid ikka päris halvasti. eelkõige just kõige olulisematest asjadest rääkides. just olulisimate asjadega olid kõige kehvemad lood. küsimus oli, kuidas seda kõike parandada. vaid kõige vanemad puud teadsid seda. ega see nii lihtne polnudki kui arvata võiks. tegelikult oli see päris raske. umbes sama keeruline nagu ninasarvikutele rišeljöötikandi tegemine. “proovida tasub, igatahes,” noogutasid puuvanad üksteisele.

ei olnud sugugi raske taibata kui aeg küpseks sai. senise rohekassinise valguse asemel muutus õhk kollakaspunaseks. iga sõõm, mida elusolendid hingasid, muutus ülitoitvaks. kõik lõhnad intensiivistusid ja maitsed olid paremad kui kunagi varem. see pingestatus, millega ruum aja valmimisel täitus, oli midagi sarnast äikesetormile eelneva elektrilise laenguga.

kõik tammed asusid üksmeelel võitlusse ning sammusid oma hiiglaslike tüvede mürtsudes linnadesse. nendega liitusid ka teiste puuliikide esindajad. mida edasi nad liikusid, seda rohkem neid kogunes. ka parkidest, metsatukkadest, alleedelt ja koduaedadest oli liitujaid. puuderivid hoidsid hoolega massilist hävitustööd tegemast, kuid iga nende samm jättis sellegipoolest jälje. täpselt nii nagu inimtegevus oli loodusesse aegade jooksul jälgi jätnud.

mitte kusagil ei olnudki midagi korras. isegi kui kõik paistis korras olevat, oli see vaid pettekujutelm, ajutine hallutsinatsioon, reaalsuse hologramm. paar pisikest puutumatut lapikest oli veel järele jäänud. üksikud, unarusse jäetud oaasid ja oligi kõik. neid tuli hoida kui kõige kallimat vara. need olidki kõige kallim vara. “otsige need saared üles ja asuge sinna elama,” sõnasid vanimad puud oma võsukestele, ”kõik ei ole veel päris lootusetu.” “lootusetu või mitte, kuid mis need saared võitlusesse puutuvad,” ei mõistnud noored puuhakatised oma ülesannet. nemad ootasid korralikku sõda. tõelist märulit ja hävitustööd.

metsaministeeriumisse jõudis teade puude linnasaabumisest. kuulutati välja üleriigiline aktsioon “puud riita!”, mille käigus pidi linn kasututest mässajatest kasulikult puhastatud saama. õhk oli pingestatum kui kunagi varem. liikuvad puud olid üsna hirmuäratavad ning keegi ei julgenud saagi ega kirvest nende vastu tõsta. nad liikusid osavalt ja kiiresti. isegi tuli poleks neist jagu saanud - tammevanad olid tormi ja vihmaga kõik ammu kokku leppinud.

kui turuletid olid tõrudest, kastanitest ja käbidest tühjendatud ning pakendatud eksklusiiveksemplarid kaubanduskeskuste vitriinidelt kätte saadud, naeratasid vanad puud üksteisele. “tehtud,” saatis viimase tõru klaasvitriinist ettevaatlikult välja päästnud puu sadade kilomeetrite taha kostvas tammekeeles sõna liikvele. enne veel kui kahesaja-aastane tamm jõudis oma väärtusliku kandamiga hüpermarketist väljuda, peatas raadiosaatjaga rääkiv turvamees ta uksel. “teie valduses on kaubamajale kuuluv kaup, mille eest te pole tasunud.” “teie kaubamajas oli minule kuuluv toodang, mille eest mulle pole tasutud,” vastas tamm kumiseval bassihäälel. “seaduse kohaselt on mul õigus teid varguse eest kinni pidada,” ei jätnud viiemeetrise tüvega tamme kõrval kääbusena näiv turvamees. “loodusseadus ütleb, et igaühel on õigus oma liiki kaitsta,” viimaste rahulikul hüpnotiseerival toonil lausutud sõnade saatel tõstis kinnipeetu piiksuva raadiosaatjaga turvamehe neli meetrit tagapool asuvale eskalaatorile ning astus kinni-lahti käiva lükandukse kohalt läbi seina. “ja nüüd kiiresti koju tagasi,” tegi vanim tammevana seejärel järgmise käigu teatavaks. “siin pole meil enam midagi teha, ülejäänuga peavad nad ise hakkama saama.”

kõik puuvõsud olid näinud täielike teadmiste võrgustikku, kuid oma nooruse tõttu ei teadnud nad seda, kuidas oma teadmisi rakendada. nende juured polnud veel piisavalt sügaval ega ladvad parajalt kõrgel. teadmiste omandamine ja analüüsimine nõudis aega. teadjad olid need, kellel polnud kahtlustki. neil oli hästi lihtne aru saada, mis ümberringi toimus. nad nägid reaalsust reaalajas kui virtuaalreaalset iseeneslikult toimivat süsteemi. saladust ei olnudki. kõik olid teretulnud. oli vaid tarvis taibata, milles asi.

asjadel on omadus minna nii nagu nad lähevad. ainult mõnikord lähevad nad sootuks teisiti kui peaksid minema. siis ongi käes aeg sekkumiseks. “küsige endalt, kus asute selles võrgustikus teie ja kui te kohtate kedagi, siis küsige nende käest, kus asuvad nemad,” armastasid puuvanad edaspidi oma lapsukestele öelda. “te olete ju teadjad,” korrutasid tammed oma mühiseval häälel, “tõru ei kuku kännust kaugele.” ja noored tammed taipasid, et asi polnud üldsegi rünnakus, sõjas ega kättemaksus. tegemist oli lihtsalt alatise valmisolekuga kõige halvemat ära hoida.