agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

kusagil tühjuse ja kosmose vahepealsel alal elasid olendid, kes ei teadnud, kes nad on, kus nad on ega miks nad seal on. neil ei olnud identeteeti ega isikupära. nad heljusid tühjadel väljadel sihitult siia sinna. näotud, ilmetud, tühjade pilkudega nimetud olendid. kõik olid ühtemoodi riietatud valgesse läbipaistvasse kangasse, mil polnud kuju ega vormi. nad rääkisid, aga neil polnud sõnu. nad sõid, kuid nende suu oli tühi. nad värisesid, kuid neil polnud külm. nad nutsid, aga pisaraid polnud. nimetud ei tundnud kurbust ega rõõmu. tundub, et neid polnudki. ometi oli tühjuseski midagi.

need olendid ei olnud alati niisugused olnud. nad olid ennevanasti sootuks teistsugused, kuid polnud järele jäänud kedagi, kes oleks mäletanud neid kaugeid aegu, mil kõik oli teistmoodi. ainus, mis sellele viitas, oli inimeste all laiuv tühermaa, mida kattis pruunikaskollane ilmetu kuivanud džunglitaimestik. vaipkatte elutu lõngastiku vahelt upitasid välja sadade meetrite sügavusse mattuvate pilvelõhkujate kentsakad erikujulised tipud. kuivkrobeliste liaanikiudude ning teineteise ümber keerdunud puujuurte vahelt vilkusid värvilised reklaamtahvlid nagu majakad, mis hoiatasid karile sõitmise eest. tummad, korrapäratud ja tuhmuvad. nimetu maa nimetud elanikud ei teadnud, mis valgus see on. nad ei mäletanud nende nime ega teadnud, kust need sinna said. niipalju kui hõljuvad olendid teadsid, olid need koguaeg sügavate mäekurude ja laiuvate tasandike seest paistnud.

üks kutsuv ja kuldkollane valgustahvel torkas eriti teiste seas silma. sellele olid üles täheldatud kummalised kujundid „s”, „m”, „i”, „l” ja „e” ning nende järel imelikud märgid „:)”. kui nimetud oleksid tähemärke tundnud, oleksid nad reklaamkasti nähes naeratanud. nüüd aga küsisid nad vaid iseendalt oma nimetus keeles „mida see küll tähendada võiks?” ega osanud küsimusele vastata. nimetud olendid ei teadnud, et see küsimus on tõenäoliselt tähtsam, kui nad iial arvata oleks osanud. kusagil oma alateadvuse sügavaimates kihtides aimasid nad, et tegu on millegi igavikulisega. kui päris aus olla, siis sellele küsimusele vastuse leidmine oligi ainuke tegevus, millega nimetute pead ennast vaevasid. siiani ei olnud neil õnnestunud vastust tuvastada. vaid õhkõrn ja ülipeenike kuklast kuklasse kinnituv klaasniit hoidis seda tundmust alles. kui niidistik puruneks, lendaksid nimetud valkjasläbipaistvas kangas olendid kosmosesse laiali ning kaoksid olematusse.

kunagi ammustel aegadel, siis kui kõik oli veel teistmoodi, olid neil olenditel nimed. neil oli maailm, mis rääkis nendega ja olid raamatud, mis kõnelesid. raamatute sees olid tähed, mis omakorda moodustasid sõnad ning sõnad olid põimitud lauseteks. seal oli kirjas igasuguseid tarkusi, mis õpetasid, kuidas maailmaga rääkida. mõnedes raamatutes aga olid kirjas sootuks teistsugused asjad - sellised asjad, mis rääkisid kõigest sellest, millest üldse ei oleks pidanud räägitama. sõnad võivad olla ohtlikud. ohtlikumad kui mistahes muu relv. sõnad on salakavalad. pealtnäha on väga raske õigetel ja valedel sõnadel vahet teha. valede sõnadega raamatud võisidki olla põhjuseks, miks kõik oli läinud nii nagu ta läks. kuid keegi ei mäletanud neid kaugeid aegu ning seega oli ka võimatu aru saada, mis siis tegelikult juhtus.

üks oli kindel, õhus heljuvad olendid sarnanesid oma olemuselt neile, kes paksu taimkatte all kunagi elasid. nimetudki olid käte, jalgade ja peaga. neil oli mõtlemisvõime, kuid neil puudus arusaam, mida ühe või teise teadmisega peale hakata. nimetute ideaalolek oli mittemidagitegemine mittemillegi nimel. mäletati vaid mõtet sellest, et kõik kunagised eesmärgid said täidetud ja et polnud enam kuhugi püüelda. mida aga nimetud ei mäletanud, oli see, et nad on vaid endiste olendite mudelid, nende mehhaniseeritud kloonid. kõik ühtemoodi täiuslikud, terved ja igikestvad. seni kuni klaasniidistik neid koos hoiab.

ükskord pidi see juhtuma. avarate pilveväljade all laiuval tühermaal käis erekollane sähvatus ning kogu õhk oli oranžikaskuldseid sädemeid täis. kõik elutusse vaipkattesse mähkunud põlevad reklaamtahvlid paukusid ja kustusid üksteise järel nagu kellameridiaanemööda liikuv uusaastatulestik. vaid õhkõrn kollakas kuma kahe veidra tähemärgiga “:)” veel helkis pehkinud liaanikombitsate vahelt ning haihtus lõpuks. korraga oli kogu maailm pimedusse mattunud. nüüd ei mäletanud nimetud olendid enam ka kujundit, mille tähendust nad otsinud olid. nad vaatasid üksteise poole ning aimasid oma anonüümsesse tehisintellekti integreeritud hingedes, et nad olid midagi igaveseks kaotanud.

samal hetkel, mil viimane valguslaik pimedusse uppus, tuvastasid kaugel kaugel galaktika äärealadel välismaailma värvilised kontaktandurid valgusaastatetaguse signaali. jõulise, tundmatus keeles kodeeritud sõnumi, millega kunagi ammustel aegadel kaks ilusa elu saladust teadvat noorukit naeratuse kosmosesse teele saatsid.