paiksuse needus ja rohusööjate ühiskond
andreas w
ilmunud postimehes 18.02.06
ma olen väga palju liikumatult paigal olnud. eeldanud, et netis ja raamatukogus, tekstides ja piltides levivast informatsioonist on küllalt, et saada maailma toimimisloogikast aru. praeguseks olen ma veendunud, et see oli halb strateegia maailmaga suhtlemiseks.
siinne igapäevane leksika (nii keele lobisevas pinnakihis kui ka sügavamatel leieritel) on täis kiilutud lausekatkeid ja väljendeid paiksuse kiituseks. see ei saa teha muud kui tekitada reaktsioonivõimetust ja mahajäämust, pidurdust, mis ei ole ühegi kitsama valdkonna pärisosa, vaid mida me hingame sisse õhuga ja mis moodustab osa meie kultuuri tuumast.
võimalik, et paratamatu paiksus on osa igasuguse kultuuri ruumitunnetuslikust tuumast, vähemalt mingitel kindlatel arenguetappidel. ma räägiks siin siiski peamiselt sellest kultuurist, mille võrgustik ümbritseb meid meie reaalajalistes tegudes.
see kultuur on hakanud mulle tunduma kivistunud ja liikumisvõimetuna. (pole vaja hüüda: ta ei austa meie kultuuri! ma eelistan lähenemist, mis ei karda öelda iseenda asjade ja pühaduste kohta: need on vanaks läinud, nad ei tööta enam. kui tahad millestki aru saada, tuleb selle suhtes käituda nagu arst või tehnik, kes esitab küsimusi, mitte itku.)
ma kohtan liikumatust igal hetkel, kuhu ma ka ei vaata. inimesed kinnistavad ennast maa külge, nad identifitseerivad ennast neile kuuluva maavalduse kaudu. jah, see annab arusaadava juurtetunde ja see annab koha, kus olla. aga juba «tões ja õiguses» lahtikirjutatud hüpertrofeerunud maafetišeerimine jätkub kultuurilistes peavooluvektorites kustumatu jõuga. ja dünaamiline, liikuv inimene, st inimene, kes ei kinnita ennast kuhugi, on kas vau-näide trendiajakirja seltskonnaleheküljel (näete, milline piirideignoreerija!) või siis sotsiaalselt ebausaldusväärne ebamugavus.
võimalik, et staatilisuse ülimaks hüveks pidamine algab juba keskajast ja me oleme siin praegu lihtsalt vooluliini kauge vahejaam, kust algus enam ei paista. jacques le goff kirjutab raamatus «keskaja euroopa kultuur»: «kui reisijad ja palverändurid kuhjavad end pagasiga üle (joinville’i isand ja ta kaaslane, saarbrückeni krahv lähevad 1248. aastal ristisõtta, koormatuna kohvritest (neid veetakse vankrite ja laevadega – aw)), siis kaob nii ristisõja vaimsus kui ka reisihimu, keskaegne ühiskond muutub paikseks ja keskaeg, jalgsi- ja ratsarännakute ajastu, on lõppemas.
ka hiliskeskajal rännatakse, aga xiv sajandist alates on rändurid hulkurid, äraneetud – enne olid nad normaalsed inimesed, kuid hiljem on normaalsed inimesed paiksed. aga enne seda roidumust kihiseb kogu reisiv keskaeg ja see peegeldub pidevalt ikonograafias.»
siin toimivad kohvrid nagu kaasaskantav paiksus, aga staatilisus ja pindahaardumine kasvasid edaspidi veelgi. muidugi toimus ka hiljem suuri rändamisi, aga hulkuri mõiste oli saanud selge tunnetusliku sisu, ja selle sisu tähenduslik kaarjoon ulatub meieni välja.
kultuurides, kus infovood on olnud massiivsed ja mis ei ole juba oma suuruse ja sulatustiigliks olemise tõttu saanudki jäigalt enklaavistuda, tundub suhe selle mõiste järelkajadega olevat valutum, lihtsalt teadmiste ja kogemuste liikuv ja pulseeriv kude pole lasknud verel hüübida. eesti kultuuriga on olukord teistsugune. instinktiivne kaitsepositsioon ja teisetüübiliste kultuurikogemuste tõrjumine on moodustanud eeskujuliku sissepoole suletud enklaavi.
tõsi küll, ei saa väita, et teiste kultuuride tähendusmustrid siia ei jõua, aga mul on tunne, et siinne kultuuriline enklaav tõrjub nende elusat sulandumist ja püüab ikka veel kaitsta mingit hüpoteetilist kultuurilist puhtust (mille olemasolus ja võimalikkuses üleüldse on küllalt põhjust kahelda).
tendentsid, mis panevad niimoodi arvama, näitavad ennast varjatult, kuidagi poolhiilivalt. näiteks, ikka ja jälle ilmub kusagil keeleveerus kellegi nutulaul teemal, kuidas kogu rääkiv avalikkus kasutab mingit sõna valesti, sest selle algne tähendus oli hoopis midagi muud.
justkui oleks olemas mingi lukustatud tähendusemääramispunkt, ja hilisemad nihked selle punkti suhtes võib kõik seaduserikkumiseks kuulutada. see pole keeleteadusepõhine dünaamiline uuriv mõte, mis niisugustes avaldustes räägib, pigem on see staatiline igatsus paiksuse ja selgelt reeglistatud maalapi järele.
või siis netikommentaarid, hangunud mõtte väljad, mis staatilise järjekindlusega kordavad ühte ja sama statistilist matriitsi. umbes nii, et pärast artiklit kõigepealt neli kommentaatorit sõimavad ja üks kasutab kindlasti sõna koolikirjand, siis üks kaitseb ja ütleb, et tegelikult on ju täitsa arukas jutt, siis tuleb kaks kommentaari, mis saadavad esimest nelja kooli tagasi, lisades, et artikkel pole siiski suurem asi, siis meenutab keegi hea sõnaga kõnealuse artikli autori mõnda varasemat juhuslikku kirjatükki, siis öeldakse, et jeesus armastab teid kõiki ja lugege piiblit, sest seal on kõik vastused valmis, siis kirjutavad kaks muidu ka kirjutamisega tegelevat inimest oma nime all ja ütlevad välja esimesed mõtted, siis keegi ropendab ja keegi vabandab, et saatis vale kommentaari, ja lõpuks ütleb keegi, et eestimaa on ikka eestlaste jaoks ja me ei tohi seda maha müüa.
see kõik on nii liikumatu, et võiks teha kommentaaride tüüpvormid, midagi ei muutuks. aga põhilises viitab see liikumatusele laiemas plaanis: auditooriumi mõte on hangunud reeglistatud lapikeste kultiveerimisele ja kui süsteemi ilmub muutuja (st, tundmatu mõte), ei liiguta kaasa, vaid proovitakse see kiiresti enda (mõistagi märksa parema ja õigema) mõttega kinni katta.
vana, sõjakunsti vallast pärinev õpetussõna ütleb, et kui tahad oma vaenlast nõrgaks muuta, muuda ta liikumatuks. sisemine liikumatus tõmbab reaktsioonikiiruse alla ja asetab võitleja passiivsele kaitsja-positsioonile. treeningutel rõhutatakse, et kui sa jääd võitluses seisma, ei tohi sa tegelikult sisemiselt seisma jääda, mootorid peavad kogu aeg töötama.
mulle tundub, et selle kultuuri mootorid siin ei oska niimoodi töötada. me oleme liialt hõivatud oma (ka mõttelise) territooriumi passiivse kaitsmisega, et olla võimelised kiiresti ja kergelt igas suunas liikuma. me klammerdume liikumise ja uue loomise asemel olemasolevasse (pole vaja esitada näiteid kõigist neist toredatest loomingulistest inimestest, kes meil siiski olemas on, hoolimata sellest, mida kolm netikommentaatorit just teha tahtis 
, me räägime üldisest tunnetuslikust seisust).
see passiivne kaitse võtab kohati ülimalt jõhkraid ja eemaletõukavaid vorme. kui elo-mall toomet kirjutas eesti päevalehes multikultuurse eesti ideest (05.04.05), siis asusid sajad anonüümsed netikommentaatorid teda roppude sõnadega sõimama. hüsteeriline kaitsevajadusretoorika plokkis vähimagi võimaluse rääkida kohaliku tähtsusega maalapist dünaamilistes kategooriates.
ründajate mass oli nii suur, et paistis nagu auditoorium oleks viimaks täielikult kinni jooksnud oma arusaamispiirile, kust edasi saaks järgneda üksnes passiivne traumaatiline kokkulangemine või (kultuuri)šokist põhjustatud kontrollimatu agressioon. paigatruudus kirjutas ennast mõistusest üle.
aga mis siis, kui otsida selle sundstaatilisuse võimalikke süvapõhjuseid kultuuriliste koodide moodustumise süvakihist? enne põlluharimisperioodi olid inimesed kütid ja korilased. klassikaline vaatepunkt ütleb, et põlluharimine oli suur edasiminek arengus.
roheline ajalugu ütleb midagi muud: see võis olla suurim viga, mille inimene tegi, sügavas olemuslikus plaanis. clive ponting kirjutab raamatus «maailma roheline ajalugu» suhteliselt keerulistes looduslikes tingimustes elavatest edela-aafrika bušmanitest ja näitab, et tänapäeval soovitatava toiduratsiooniga võrreldes on nende toitumine enam kui küllaldane: kalorite hulk suurem, proteiinide tarbimine kolm korda suurem, ja vaba aega mitu korda rohkem kui staatilisel paiksel tsivilisatsioonikultuuril.
ja see tendents ilmub pidevalt küttide liikuvate ühiskondade juures (netikommentaator, ära kriba seal midagi heast metslusest ja mammutist, mida ma võiksin taga ajama minna, kui ma seda nii väga tahan).
mulle tundub, et küttimisest ja liikuvast eluviisist loobudes kaotas inimene sisemise vabaduse (millest ta enam isegi teadlik ei ole). territoorium lukustas ja orjastas ta. me lihtsalt oleme harjunud mõtlema, et paiksus on ainus võimalik vorm kultuuriliselt keeruliste mustrite jaoks. ei pruugi olla.
tagasi enam ei saa, aga paljuski on paiksus muutnud inimese arglikuks ja agressiivseks rohusööjaks, kes kogu aeg peab eluspüsimise nimel sekeldama ja kelle eest teeb otsuseid tema territoorium. kütt (nagu ka kiskja) on aga dünaamiline ja rahumeelne, ta on ükskõik kus ja tema pingutus on terav ja kontsentreeritud. ning pärast seda on tal palju vaba aega.
kaasa arvatud aega olla inimene.