Agne Nelk
Ilmunud TV Ekspressis 3. - 10. mai 2007

Imesid juhtub tänapäeval rohkem kui ennevanasti. Kolme uue animafilmi näol on sündinud kolm uut maailma: Mari-Liis Bassovskaja/Jelena Girlini „Kleit”, Hardi Volmeri „Lõpuõhtu” ja Priit Tenderi „Miriami teatriseiklus”. Kanad muutuvad intelligentseks ja jumalad kaotavad aru, inimene kaotab pea ja kleit saab näo, algusest saab lõpp ja lõpust saab algus. Niisuguseid imesid juhtub Eesti aniversumi uutel planeetidel.

Jampar Lama – Taipei animaator - sõnastab „Lõpuõhtus” animafilmi looja olemuse: jumal on suur animaator, animaator on väike jumal. Hardi Volmer kui animaator-jumal oleks võinud vabalt ise oma filmis ühe jumalana Karahundzis Kaukaasias mäeharjale ronida. Tähelepanelikuma kuulaja kõrv võiski tabada Volmeri hääle peajumal Zeusi suus - seega oli filmi looja helidimensioonis jumalana siiski esindatud. Hääletu keha aga otsustas tagasihoidlikult Cynicon Valley printeri taga kõikide maailma alfabeetide kõikvõimalikke tähekombinatsioone välja printida, et tiibeti munkade ettekuulutus universumi kadumisest tõeks saaks. Selle asemel, et teiste jumalatega ühineda, on „Lõpuõhtu” loojal soov kõike olemasolevat (kaasa arvatud jumalaid endid) ära hävitada. Küüniline, kas pole?

„Miriami teatriseikluse” lavastaja ja režissöör Priit Tender tegeleb taasloomisega. Iga uue Miriami lugude osaga (nimetatu on sarjas viies film) läbib väikese tüdruku perekond uuestisünni. Kindlasti olete tähele pannud, et animafilmide tegelased ei vanane. See tuleb sellest, et animaailma aeg on teistsugune. 2003. aastal Mait Laasi käe all valminud esimeses osas „Miriami jõulupäkapikk” nägid tegelased täpselt samasugused välja ja kindlasti näevad ka järgnevatel aastatel järgmistes filmides. Küll aga erinevad filmid üksteisest sootuks - „Miriami teatriseikluses” näiteks sai elutoast ootamatult teatrilava, kus mängiti „Punamütsikest”. Vaimukalt ja ülitäpselt lavastatud lugu on värske oma uudsuses. Ainult nukufilm, milles nukud on nii näitlejad kui pealtvaatajad, võib üllatada sellega, et ühtede liikuvate nukkude sees on veel teised nukud, mis on rohkem „päris” kui nood esimesed.

„Miriami teatriseiklus” ja „Kleit” on loodud ilma sõnalise dialoogita. „Lõpuõhtu” jumalate suu seevastu ei püsinud üldse kinni - alatasa oli neil ühe või teise asja kohta midagi öelda. Õigemini oli jumalail väga palju sõnu mittemillegi kohta. Ju siis selle maailma jumalad on niisugused. „Kleit” ei vajanud dialoogi - see on film, millel filmis toimuva jälgimiseks piisab pealkirja lugemisest ja esimestest filmikaadritest. See aga ei tähenda, et film oleks lihtsakoeline, pigem vastupidi. Erinevad kleidimustrid ning nende tekkimise viisid mõjuvad oma gootilikkuses ühtaegu imekaunite ja eemaletõukavatena tähistades sündi ja surma, looduse tärkamist ja närtsimist. „Kleit” on mikromaailm võrreldes „Lõpuõhtu” kosmilise mõõtkavaga. Esimeses on maailma kohta ülidetailne info, teises näeme vaid olulisimat igast asupaigast, detailidesse laskumata. „Lõpuõhtu” keskendubki tühjusele, sest Kõiksuse Looja täidab kõike ja on tühjus. Algus ja lõpp ja lõpmatus. Jumalad on vaid tühipaljad Kõiksuse Looja kehastused. Inimesed kirjutavad üles kõikide jumalate nimed ja universum kaob. Kas tõesti? Või siiski mitte? Tarkuse jumalal polnud vaja just palju oma pead murda, et Kõiksust üle trumbata ning maailma hävingut ära hoida. Piisas vaid uue kirjatähe loomisest, et printer lühisesse ajada ning tähekombinatsioonide väljaprintimine katkestada. Seda väikest pisiasja, et ühel kaugel planeedil on jumalate nimesid trükkivad trükimasinad vee alla viidud (loomulikult selleks, et printer kärssama ei läheks), ei tea aga isegi mitte Kõiksuse Looja. Jumalad tähistavad maailma taassündi teadmata, et see siiski universumi lõpupidu on. Miriami perekonnas on aga lood nii, et hundid ei söö punamütsikesi ära ja kuri haikala osutub hoopis vees hulpivaks kummikuks.

Oleks keegi võtnud vaevaks luua kummikujumalat, sammunuks temagi teiste seas Kaukaasias mäeharjale. Sama teed peaks käima ka Marie Antoinette’i kleit kui kleidijumal eksisteeriks. „Jumalate häda on selles, et inimene on loonud nad omaenese näo järgi,” teatab Kõiksuse Looja „Lõpuõhtus” kurva tõsiasja, mida jumalad ise kuidagi uskuda ei taha. Ütleb ju juudi vanasõnagi, et kui kolmnurkadel oleks jumal, oleks tal kolm külge. Kui inimesed on loojad ja jumalad nende looming, siis jääb üle ainult küsida - mis valesti läks? Miks on inimesed otsustanud universumi kustutada? Tiibeti munkade arvates on inimene loodud universumi hävitamiseks. Tundub, et Kõiksuse Loojal on huumorimeelt. Inimestel tuleb vaid üles täheldada kõikide jumalate nimed ja maailma lõpp ongi käes. Kõigest üheksa miljardit nime. Kui aga kirjutada üles kõikide nootide nimed, siis sünnib muusika.

Muusikal on aniversumis eriline koht. Koos teksti ja taustahelidega loob ta ruumi akustika ja meeleolu. Täpselt niisugune nagu on filmi muusika, on ka tema maailm. Ja vastupidi. Ega siis ilmaasjata Eesti muusika päevade avaüritusel 11. aprillil 2007 nukufilmimuusikat esiplaanile tõstetud. Eesti animafilmidele on muusikat loonud suurepärased heliloojad: Arvo Pärt, Lepo Sumera, Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür, Sven Grünberg, Olav Ehala jt. Sedapuhku olid autoriteks Märt-Matis Lill („Miriami teatriseiklus”), Ülo Krigul („Lõpuõhtu”) ja Malle Maltis („Kleit”). Kõikides filmides oli muusika dramaturgia toetajaks. Vastavalt filmi temaatikale sulas helikujundus ühte värvigammade, pildirütmi ja kujutatava ruumi olemusega. „Miriami teatriseikluses” jätkus juba varasematest osadest tuntud mõnusat ja muretut maailma saatev muusika. „Kleidis” kurjakuulutavad tšello ja elektrikitarr ennustasid vaheldumisi filmi traagilist lõpustseeni ette. „Lõpuõhtu” trummipõrinad, parmupillid ja kandlehelid mõjusid oma šamaanilikkuses ise justkui kõikide jumalate kokkukutsujatena. Muusika teeb imesid.

Jumalad on kokku kogunenud varemgi. Ei Terry Pratchetti fantaasiaraamatus „Väikesed jumalad” ega Neil Gaimani romaanis „Ameerika jumalad” suudetud kõiki olemasolevaid korraga ühte paika meelitada. Küll aga võib erinevates maailmades kokku tulnud jumalates märgata mõningaid sarnasusi – sõjakust ja naiivsust, kõrgeltarenenud sugutungi ning labast kõnepruuki. Jumalad osutuvad nähtamatute niitidega marionettideks inimese käes. „Lõpuõhtu” sihtgruppi on raske määratleda - lihtsakoeline lugu viitab nooremale generatsioonile, vulgaarsevõitu jumalad aga eeldaksid vanemat vaatajat. „Miriami teatriseiklus” on mõeldud eelkõige eelkooliealistele, kuid sobib oma pretensioonituses kõigile. „Kleidi” pulseerivate lihatükkide, määrdunud pitside-satside ning süngete toonidega gootiromantika nõuab pigem tugevamanärvilist vaatajat kui lapsemeelsust.

Nukkude-objektide liigutajaid me ei näinud üheski filmis, vaid „Kleidis” ilmus aeg-ajalt kaadrisse kleidivalmistaja käsi. Enamjaolt moodustusid kleidimustrid iseeneslikult, ilma nähtava käe abita. Miriami loos nägime ekraanil nukke, kes olid teatris või mängisid laval teisi nukke. „Lõpuõhtus” on tegemist segatehnikatega – fotograafiline film vaheldumisi nukufilmi ja kompuutergenereeritud pildiga. Tulemus on tehniliselt kõrgel tasemel ning aukartustäratav. „Kleidis” olid nukkude asemel inimesed, kelle olemasolust saame aimu vaid läbi vilksamisi näidatavate plaanide. Filmi lõpus selgub, et teos on pühendatud Marie Antoinette’ile ja koduperenaistele. Marie Antoinette ilmselt sellepärast, et kaheksateistkümnenda sajandi kleidimustritesse võis iga lähemalt silmitseja ära uppuda, võibolla aga nimetatu traagilise elusaatuse märgiks. Ajaloo kirjudel seintel on mustvalgelt kirjas, et 38-aastase Marie Antoinette’i kaunis pea eemaldati Prantsuse revolutsiooni käigus 1793. aastal giljotiini all. Inimsool on iseäralik omadus üksteise elu ja surma üle otsustada. Kui jumalad on loodud inimese näo järgi, siis pole ime, et jumaladki on valmis teineteise vastu sõtta astuma. Neil Gaimani „Ameerika jumalates” arvasid Rock Citysse kogunenud jumalad, et nad võitlevad oma eksistentsi eest. Jumalad ei ole kõiketeadjad, nad ainult arvavad end teadvat maailma sünni ja hävingu kohta. Vanemuine oma terve mõistusega tabas „Lõpuõhtus” kohe ära, et aegade lõpp on käes. Kõiksuse Looja ütleb seepeale „Mis siin enam nutta, teeme parem lõpupeo!” Ilmselt ei tahtnud ta universumi kadumist üksinda tähistada ja kutsus seepärast oma nimekandjad kokku. Miriam, tema ema ja isa, kana ning pisike vend aga elavad lõputult kestvas ideaalühiskonnas, kus kurjust ja vägivalda ei eksisteeri. Need on lihtsalt erineva elukorraldusega erinevad planeedid aniversumis. Animafilmis on kõik võimalik.