lugu ühest tavalisest poisist.
elas kord üks täiesti tavaline poiss. ta elas täiesti tavalises kodus, kus kõik asjad olid täiesti tavalised. oma kõige tavalisemate mänguasjadega mängis ta kõige tavalisemaid mänge. välimuselt ei paistnud poiss millegi erilisega silma ja ka tema riietus oli lihtsakoeline. tema elus ei olnud mitte midagi ebatavalist. poiss oli selle üle väga nukker, sest talle oli alati tundunud, et erilistes kodudes elavad eriliste mänguasjadega mängivad poisid olid temast paremad.
ühel täiesti tavalisel kevadhommikul teel kooli märkas poiss, et sirelid olid üle öö õitsema hakanud. viie kroonlehega sireliõite otsimine oli tema igakevadine meelistegevus olnud. alati kui ta mõne leidis, soovis poiss soovi ning sõi õie ära. mõnikord oli kobaras koguni neli või viis viielist õit. iga sooviõis leidis endale sobiva soovi ning avastas end mõne aja möödudes poisi kõhust. sireliõied ei olnud sugugi maitsvad, nad olid pigem kibedad kui magusad, kuid soovitava soovi suurus korvas selle. ega sireliõitele endile ka tegelikult meeldinud oma kaunist eksistentsi seedekulglas lõpetada. kõne all oleval hommikul aga leidis poiss vaid ühe viielise. sel päeval tundus õis tavapärasest maitsvam. tõenäoliselt oli põhjus selles, et talle oli torganud pähe üks täiesti ebatavaline soov. poiss ei julgenud isegi mõelda sellele, et see täide võiks minna. aga soovimata ka ei saanud jätta. soovimisega kaasneb alati mõnusmagus teadmine, et unistamisprotsess ise ongi juba sama hästi kui soovi täideminek.
üks must kass oli parajasti teed ületamas. kass peatus poissi nähes hetkeks, kallutas pead veidi vasakule ja sõnas: „nüüd astusid küll reha otsa.” poiss ei pidanud sugugi veidraks fakti, et kass rääkis, küll aga paistis talle imelik tõsiasi, et mööduvad tütarlapsed tema poole vaatasid ja itsitasid. kass oli kadunud kui vits vette. esimese tunni alguseni oli veel aega ja nii suunduski poiss hoopis ajalehekioski suunas, et sealt üks magus suutäis teemoonaks hankida. kiosköör tegi peaga poisi poole kummarduse, andis shokolaadile lisaks ka ühe kraabitava loteriipileti ning pilgutas silma. tagasisaadud mündiga kraapis poiss piletiväljad lahti ning jäi suu ammuli piletit vaatama. seal seisis kolmel väljal nii suur number, et isegi tema peastarvutamisoskus läks omadega nii puntrasse, et parimgi pusaharutaja ei suudaks ilma pusaharutamiskursustel käimata seda lahti harutada. sada tuhat krooni. on see alles summa. „selle summa eest on võimalik maailma parimad mänguasjad saada,” mõtles poiss.
lähim pangakontor asus üle tänava. olgugi, et poiss oli kuulnud isikut tõendavast dokumendist, ilma milleta ei saa raha kätte, arvas ta, et see tasub siiski proovimist. seda enam, kui oli päris kindel, et just tema võitis loteriiga ja mitte keegi teine ning tema isiklikult läheb võidusummale järele. mis isikut siin ikka enam tõendada. „mina olengi ju mina ise mitte keegi teine,” arutles poiss endamisi ning astus panga uksest sisse ega märganud väljunud härrasmeest, kes talle kaabut kergitas. paar ootepingil istuvat vanadaami vaatasid poissi pisut altkulmu, kui ta ilma järjekorrata telleri juurde sammus, kuid üldiselt paistis kõik plaanipäraselt kulgevat. pangatelleri nimi oli nadežda petrovna. ta oli tumepruunide juuste ning imelikult pikkade küüntega. poiss asetas sõnagi lausumata loteriipileti laua servale. teller vaatas piletit, vaatas poissi, vaatas poissi, vaatas piletit, siis vaatas ainult poissi ja tõusis laua tagant püsti. ta oli vähemalt kahe meetri ja kahekümne sentimeetri pikkune. nii pikal inimesel võivad vist küüned ka normaalsest pikemad olla. aga miks nad tumepunased ja säravate täppidega peaksid olema, seda ei osanud poiss seletada. preili petrovna palus poissi veidi oodata ning asetas letile reklaamtahvli kirjaga „palun pöörduge kõrvaltelleri juurde”.
ootusärevus oli peaaegu sama suur või suuremgi kui enne tema eelmise aasta esimeselt sireliõielt soovitud soovi täideminekut. nimelt oli ta soovinud, et televiisorist näidataks tema lemmikmultikat „vapra bibikonna tagasitulek”. mõne nädala pärast oligi see kavasse pandud. poiss märkas, et panga teenindussaali seinad olid helesinised. sinine on ookeanivee ja taeva värv, kõrgustessepürgivate unistuste ja puhtuse värv. imelik, et poiss polnud vanematega pangas käies seda varem märganud. „selles ruumis saavadki siis paljude inimeste soovid teoks,” mõtles poiss ning tõdes imestusega, et ainsad naeratavad näod selles ruumis olid pangatelleritel. „kas siis täiskasvanud ei tunnegi rõõmu oma unistuste täitumisest?” küsis poiss endalt. ta oli peaaegu kindel, et õige vastus on ei. see mõte ei meeldinud poisile ja ta otsustas, et tema ei saa kunagi suureks.
hetke pärast naases nadežda petrovna koos hallitriibulises ülikonnas meesterahvaga, kes naeratas meeldivalt ning tegi peaga poisi poole kummarduse. „kas teie majesteet soovib oma võitu sularahas või ülekandega?” küsis karl kaheteistkümnes. nii oli tema rinnasildil kirjas. „sularahas,” vastas poiss lootes, et oli öelnud õige vastuse. mees tegi peaga noogutuse nadeždale, kes suundus kontsakingade klõbinal lifti juurde. „huvitav, kui kõrged on liftid? ega ta ometi pead lifti lae vastu ära löö?” mõtiskles poiss endamisi. nadežda petrovna tuli tagasi koos väikese sangaga karbiga ning sama naeratavalt kui ennegi. ilmselt olid liftide projekteerijad pärit saaremaalt. saaremaal elasid kõige pikemad inimesed, keda ta näinud oli. või olid nad hingelt korvpallurid. mine sa tea. karl kaheteistkümnes võttis karbi, ulatas selle poisile, kummardas ning sõnas tema väikest kätt surudes südamlikult: „õnnitlen, tema kõrgeausus.” ja poiss avastas, et oli esimesse tundi lootusetult hiljaks jäänud.
parim mänguasjapood oli linna keskväljaku juures ja sinna poiss suunduski. ta polnud kunagi tundnud ennast nii tähtsana. ka möödakäijad näisid seda teadvat – igal võimalusel noogutati ja naeratati talle. vaid mänguasjapoes olevad tüdrukud vaatasid teda ning itsitasid seepeale isekeskis. iga ostu korral nimetasid poemüüjad poissi teie majesteediks või tema kõrgeaususeks. mitte üheski poes ei tuntud huvi isikut tõendava dokumendi vastu. „ei tea, mis need täiskasvanud koguaeg oma isikut tõendama peavad. ilma on palju lihtsam,” mõtiskles poiss kaubakeskusest väljudes ning püüdis endasuurust kaugjuhitavat robotit õlale upitada. roboti käsi kolksas vastu tema pead ning kõlises metalselt. kõlks ei teinud sugugi haiget, küll aga tegi haiget see, et roboti sõrmed jäid tema pea külge kinni ning kiskusid hirmsasti. mida rohkem poiss roboti kätt sikutas, seda valusam oli. temast trepil möödunud tüdrukud lagistasid naerda. see tegi veel rohkem haiget kui robot. poiss ei tundnud ennast enam sugugi tähtsana ja hakkas vastostetud robotit vihkama juba enne kui temaga mängima jõudis hakata.
„sõrmed jäid krooni külge kinni,” kähises trepi kõrval istuv kerjus osavõtmatult. poiss vaatas küsivalt tema poole. „ükski kroon pole valu väärt,” vangutas kerjus pead. poiss ei saanud segasest jutust aru ning otsustas kiiresti koju minna, et seal roboti haardest vabaneda.
kodus avastas poiss, et tema peas seisis imeilus kullakarva ja kalliskividega kaetud kroon, millesse robot oli takerdunud. pole ka ime, et inimesed teda teie majesteediks kutsusid ning kummardasid igal võimalusel tema ees. kroon on inimeste jaoks kõrgemast seisusest olendi tähistajaks. roboti kätt lahti harutades tõdes poiss, et kroon ei tulnud tema peast ära. küll proovis poiss kammi, küll seebi ja vanaema tordilabidagagi, kuid kroon oli kui pea külge naelutatud. „miks see kõik minuga juhtuma pidi,” puhkes poiss nutma. „miks ma küll pole osanud hinnata kõike seda, mis mul olemas on,” kurvastas poiss südamepõhjani. südame põhjas oli soe ja hea. sealt leidis poiss tühjuse ning ühe suure soovi. ta soovis südamepõhjast, et ta täna sireliõit poleks söönud. järgmisel hetkel kargas poiss otsustavalt püsti ning tormas õue. esimeselt õitsvalt sirelipõõsalt haaras ta kobara õisi ning asus rapseldades viielist otsima. leidiski ühe, neelas tervelt alla ning avas silmad. must kass seisis teisel pool teed ja pilgutas silma. poisile tundus, et kass irvitas. ta oli sireliõielt soovinud saada kroonitud peaks.
