kuhu kadus südikus?
agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee
siin-seal käivad kuuldused ennenägematust metslasest, kes hulgub mööda mägesid ja maid, metsi ja padrikuid. ta pidavat olema suur kui hiigelrahn ja nõtke kui indiaanlane, kiire kui tuuleiil ning märkamatu nagu tegemata jäetud liigutus. metslane liikuvat ringi vaid öösiti, tema varju olla nähtud amazonase metsades, uus-meremaa lõunarannikul, gröönimaa lagedatel väljadel ja paljudes teisteski maailma eri paigus. jutud salapärasest õigluse jaluleseadjast levivad nagu kulutuli mööda maid ja pikselaine mööda merd.
kõik sai alguse ajal, mil maailma valitses veel teadmatus. teadmatus oli hea ja aus valitseja. ta pidas lugu iseendast ning kõigist teistest elusolenditest kogu maailmas. teadmatus ei teadnud oma vanematest midagi. niikaua kui ta ennast mäletas, oli ta koguaeg üksi olnud. ühel päeval saabus aga tema ellu imekaunis ja vastupandamatu nõrkus. neil oli koos hea olla. peagi sai nõrkusest kaasvalitsejanna ning neil sündis kolm toredat poega: tugevus, tarkus ja vastupidavus. tugevus oli kolmest vennast vanim ning kippus alatasa nooremaid vendi õpetama. tarkus oli vanuselt keskmine ja teadis kaugelt rohkem kui vend, kuid oli piisavalt tark, et mitte seda välja näidata. vastupidavus oli noorim ning pidas vapralt kahe vanema venna targutamistele vastu. nooremad vennad jäid kõigis mängudes alalõpmata tugevusele alla, sest ta oli tugev ja kehtestas reeglid alati enda järgi. vanem poeg oli väga enesekindel ja teadis täpselt, kuidas miski peab olema. vahe tugevuse ja tarkuse vahel oli vaid selles, et esimene muudkui jahvatas oma mõttekäikudest, teine eelistas aga pidevalt teadmisi juurde ammutada, et tal asjade seisust veelgi täpsem ettekujutus tekiks. nii otsustaski teadmatus oma riigi tugevusele pärandada ning ise rahulikult pensionipõlve nautima jääda.
üks väike ja nutikas aafrika poiss oli just rikkiläinud raadio töökorda saanud kui algas võõramaakeelne uudistesaade. ta suutis sõnadelaviinist eristada vaid üksikuid sõnu nagu „relvad”, „maailm”, „lill” ja „metslane”. korrapealt kihutas ta suurepärast uudist kogu rahvale teatama. ta ei saanud ju ometigi vaikida sellest, et metslane on kogu maailma relvad lilledeks muutnud. see tähendas ju, et sõjad on igaveseks läbi.
lühikese ajaga oli maailmast saanud hädaorg. tugevus oli kehtestanud tugevama seaduse ning kohe tekkis hulganisti neid, kes seda järgima hakkasid. massiliselt hakati nõrgemaid hävitama ning langenute laibad kuhjati tänavanurkadele hunnikutesse nagu ootamatult mahasadanud lumi. niisugune oli seadus. samas mäletati veel aega, mil igaühest peeti lugu ja kõik olid võrdsed - see tegi olemise eriti raskeks. tarkus aga istus ninapidi teatmeteostes ega pannud ümbritsevast olukorrast midagi tähele. vastupidavus seevastu otsustas kolida hädaorust niikaugele kui jalad kannavad.
emake nõrkus käis aeg-ajalt oma vanimat poega külastamas, et teadmatuse sõnumeid edastada. viimane oli järeltulija valitsemisstiili nähes kõnevõime kaotanud ning lebas haigevoodis. seekord aga saatis nõrkus sõnumid teele oma tädimehevennanaiseõetütrega, kelle nimi oli ka nõrkus. nii sai tugevus endale kaasvalitsejanna. neil sündis seitse poega: ihnus, ahnus, aplus, hoolimatus, kõrkus, kadedus ja kavalus. poisid armastasid oma isa väga. ja nad teadsid, et ta on suur ja tugev ning ihkasid temasuguseks saada. peagi kasvasid pojad suureks ning vana tugevus taipas, et on aeg võimupirukat jagada. ta lõikas võimupiruka seitsmeks tükiks ning ulatas need poegadele. iga poeg sai valitsemiseks ühe kontinendi ning hakkas seal oma võimu kuulutama. peagi ei olnud maamunal enam tõenäoliselt kedagi, kes ei oleks näinud vähemalt üht jõudemonstratsiooni. troonipärijate sõnum oli lihtne – kelle käes on pirukas, selle käes on võim.
ühel ilusal hommikul asuski vastupidavus teele ning rändas ühtejärge kaheksateist kuud, neli päeva ja kolmkümmend kuus minutit. ta polnud sugugi väsinud ning peatus eneselegi ootamatult ühes põhja-euroopa tundmatus pisikeses riigis, mille nimi talle kuidagi meelde ei jäänud. nimelt kuulis ta kusagil kõrvemaa kandis, ardu küla lähistel imekaunist laulu ega jätnud enne kui oli jõudnud selle allikani. tegemist oli imekauni neiuga, kes laulis tundmatus keeles. ka neiu sõbrad ja lähikondlased oskasid hästi laulda. ilmselt suhtlevadki nad teineteisega vaid lauldes. vastupidavus taipas, et pole paremat paika uuesti alustamiseks kui see, kuhu ta just sattunud oli. tugevama seadusest ja võimupirukast ei olnud keegi seal midagi kuulnud.
internetis on levimas uudiskiri, et juba seitsmendat kuud pole keegi silmast silma kohtunud ühegi võimukandjaga. igalt kontinendilt on tulnud sellekohane kinnitus ja mitte keegi ei ole suutnud väidet kummutada. legendid räägivad taaskord, et tegu on metslase kätetööga. ta olevat muutnud kõigi võimupirukast maitsnute ninad kahekümne sentimeetri pikkuseks.
ei läinudki väga palju aega mööda kuni vastupidavus omandas imekauni laulukeele. selgus, et neiu oli väärikuse tütar võimekus. ilma vähimagi kõhkluseta pandi leivad ühte kappi. päevad möödusid naerdes ja lauldes. nii sündiski perre imearmas poeg, kellele pandi nimeks südikus. silmipimestavalt kaunis poisslaps muutus korrapealt kõigi lemmikuks. tal oli ainult üks puudus – ta ei osanud laulda. kogu suhtlemine aga käis lauldes ja seega ei saanud südikus rääkida kellegi muu kui oma isaga. nad vestlesid pikki päevi ja öid. päevast päeva jutustas vastupidavus pojale lugusid oma vendadest, lapsepõlvest, teadmatuse valitsemisajast ja sellest, mis juhtus, kui tugevus trooni päris. südikus muudkui kuulas ja kuulas kuni mõistis peagi, et tema koht on seal, kus abi vajatakse. ta võttis kaasa õnnistuse oma perekonnalt ning asus teele tarkuse juurde, et enne tegutsema hakkamist veel pisut teadmisi koguda.
kuuldused metslase vägitegudest olid jõudnud ka vana teadmatuse kõrvu. ta ei osanud selle teadmisega midagi peale hakata. üht aga teadmatus teadis - selles kõiges peab mingi sügavam mõte peidus olema. tal polnud aimugi, mis see olla võiks.
südikus rändas pikalt ringi, kohtus kõige erinevamate rahvuste kõige erinevamate esindajatega ja omandas selle aja jooksul kuusteist võõrkeelt. seejärel veetis ta mõned aastad tarkuse juures raamatuid lugedes ning kadus ühel päeval kui tina tuhka. sellest ajast alates on asjalood maailmas järjest paremaks muutunud. keegi ei tea päris täpselt, missugune südikus välja näeb, kuid üha rohkem inimesi väidab, et nad on temaga kohtunud. ühed ütlevad, et südikus ongi metslane, kes on just asunud kõikide riikide vahele jäävaid piire kustutama. teised räägivad jälle, et koos elurõõmu, mõõdukuse ja meelekindlusega on ta moodustanud rahvusvahelise heategevusliku salaorganisatsiooni „semm”, mille tunnuslauseks on „südikus viib sihile”. kolmandal pool teatakse rääkida, et ta on sõnastanud südikuse valemi ning jagab seda vaid lastega ja nendega, kes mäletavad head aega, mil valitses veel teadmatus.
viimane teadaanne südikusest läks liikvele üsna tema kodupaiga lähedalt kõrvemaa metsadest, mis teatas, et tal on valmimas uurimustöö teemal „kangelaslood – kas tõde või väljamõeldis?”