agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

saladuste linnast ei tea mitte keegi mitte midagi. ja need, kes teavad, ei kõssa sellest kellelegi. kogu tõde linna kohta on suur saladus. kummalisel kombel aga on kõigil üsna kindel teadmine, et seesugune linn siiski päriselt olemas on. tema asukohta pole märgitud ühelegi geograafilisele kaardile. ühe teooria kohaselt võib see linn olla peidetud vaikse ookeani sügavaimatesse vetesse. okeanoloogid pole sellekohastele väidetele seni kinnitust leidnud. teise arvamuse järgi liigub saladuste linn pidevalt ringi ja nii kiiresti, et teda on võimatu inimsilmaga märgata. keskajal peeti nimetatud versiooni üsna tõenäoliseks, kuid viimastel sajanditel on fotograafid suutnud oma skeptitsismiga arvamuse kummutada. üks tundmatu mehhiklane olevat linna leidnud oma kodust vaiba alt, kuid tema sõnul kadus see jäljetult peale kevadist suurpuhastust. on oletatud ka, et saladuste linn ehitati üles täpselt teisele poole kuud, et keegi seda maapealt ei näeks. terve põlvkond arvutigeeniusi aga usub, et linn kõrgub kompuutergenereerituna virtuaalreaalses tegelikkuses. sellest uskumusest on isegi üks film tehtud. tegelikult on aga asjalood palju lihtsamad: saladuste linn on päriselt saladus ja saladusse ei ole ilus oma nina toppida. targem oleks jätta asukoha torkimine kus see ja teine.

räägime parem saladuste olemusest, sest vaatlemine pole sugugi mitte seesama, mis näpuga või ninaga surkimine. hoopis teine lugu on nuusutamisega. on ju teada, et halvad salajutud haisevad kohutavalt. mida halvem saladus, seda väljakannatamatum lehk tal on. pahade ja haisvate saladustega on veel see kurb lugu, et neid ei taheta isegi kõikide saladuste linna vastu võtta. kindlasti olete tundnud siin-seal kohutavalt ebameeldivat lõhna ega ole aru saanud, kust see tuleb. see on peaaegu alati üks väike ja paha saladus. nad hulguvad sihitult mööda ilma ringi ega oska midagi oma eluga peale hakata. isegi parimad taaskasutuskeskused pole suutnud välja mõelda seda, kuidas neile rakendust leida.

kellel on saladusi olnud, see teab nende kohta nii mõndagi rääkida. saladused on äraarvamatud. nad ei ole käegakatsutavad, neid justkui ei olekski olemas. saladuste tekkimise kohta on väga raske midagi kindlat väita. enamasti sünnivad nad seal, kus saavad kokku rõõm ja hirm. näiteks teostamatud unistused muutuvad saladusteks senikauaks kuni nad ükskord täituvad. kui kusagil näete kedagi jooksmas, selja taha vaatamas ja midagi hõlma alla peitmas, siis on üsna tõenäoline, et seal on just saladus sündinud. või kui teie külmkapis valitseb tühjus olenemata sellest, et poeletid on kaupadest lookas ja te ei leia sellele mõistuspärast selgitust, siis seda nimetatakse ärisaladuseks. väga tundlikud ja haprad on südamesaladused. neid pidavat olema kõige rohkem. seda tüüpi saladustega kaasnevad niisugused nähtused nagu südametuksed, vaikus, silmatulukesed ja seletamatu nukrus. kui kuulete kedagi ohkamas, siis arvatavasti on selle taga mõni südamesaladus. teinekord tekivad nad pilgust, puudutusest või naeratusest. niisuguste saladuste väärtus on hindamatu.

üks saladus näiteks tekkis ühel ilusal südatalvisel hilisõhtul kui kõik oli vaikne ja suurem osa inimesi oli juba magama läinud. ainult ühes kohas põles tuli. sinna olid kogunenud need, kes armastasid head muusikat ja selle järgi tantsimist. ühel tüdrukul läks kõige viimase tantsu ajal üks samm sassi. seda märkas kohe sealsamas kõrval tantsu vihtuv saladusekuller. saladusekullerid näevad välja umbes nagu ninjakilpkonnad, ainult et nad oskavad end nii hästi maskeerida, et nende kohalolekut on praktiliselt võimatu märgata. isegi kui te televiisoripuldiks maskeerunud kullerit käes juhtute hoidma, ei oska te iialgi arvata, et see on tema. väikesed ja kergesti liigutatavad objektid on nende meelispeidupaigad. tihtipeale muudavad nad end pastakaks, raamatuks, vaasiks või puuhaluks. võimalik, et mõni neist on praegugi teie läheduses. vastsündinud saladuse tuvastanud kuller lõpetas tantsimise ja korjas segamini läinud tantsusammu kohe üles ning pakkis selle kenasti ajalehepaberi sisse. pooleli oleva ja sellele järgnenud muusikapala otsustas ta siiski lõpuni kuulata, sest need olid tõesti väga head. saladuste linna töötajatel oli naudisklemise eesmärgil tekkinud väike viivitus alati lubatud. seejärel katsus pikendusjuhtmeks maskeerunud saadik panderolli kiiremas korras õigesse kohta toimetada. kõigepealt viis ta saladuse arhivaari juurde, kes uue hoiuse vajaliku arhiiviatribuutikaga varustas. kõigile saladustele paigaldatakse külge spetsiaalne kiip, mis sisaldab järjekorranumbrit, suurust, saladuse tüüpi ja nime ning võimaldab määrata tema täpse asukoha. kiibistatud sassiläinud samm leidis oma auväärse asupaiga väikeste äparduste majas.

saladuste linna välimuse kohta on raske midagi öelda, kuid päris kindlasti on see sõnulkirjeldamatu. kõige täpsema ettekujutuse saab linnast suletud silmadega. kinniste silmade ees avanevat pilti võiks ette kujutada ühe lõpmatu suure muuseumina. nii suurena, et kõikjal kuhu te ka ei vaataks, on ainult muuseum ja ei midagi muud. vähemalt seitse korda suuremana kui louvre, talvepalee, disneyland ja vatikani muuseumid kokku. seal on tohutult palju erinevaid maju, kuid nendel majadel puuduvad seinad, põrandad ja laed. mööda tänavaid ning majades asuvaid lahtiseid ruume saab sõita ainult spetsiaalsete liftidega, mis käivad üles, alla, paremale ja vasakule. vajadusel saab sõita isegi diagonaalis või ringiratast. see on muuseas esimene lifti tüüp kogu universumi ajaloos, mis suudab viperusteta läbi teha möbiuse lehe trajektoori. lõbustusparkide projekteerijad on selle konstruktsiooni vastu tõsist huvi üles näidanud, kuid seni pole neil õnnestunud saladuste linna arhitektidega kontakti saada.

liftiga mööda linna kihutades võib märgata kõige imekspandavamaid objekte. kõikjal jalutavad ringi luuletused, novellid, reisikirjad ja päevikud, jutud ja jutukesed. tänavaääred on täis kilkeid ja naerurõkatusi. parkides kõrguvad taeva poole uhked saladuste puud. kaheksateistkümnenda sajandi jaapanis oli paljudel kombeks oma saladused puudele rääkida. erinevatel väljakutel avarduvad lillekimpude ja kingituste väljanäitused. suurtele riiulitele laotatud romaanidele ja näidenditele, ülesriputatud maalidele, alustel seisvatele skulptuuridele ning ekraanidel mängivatele filmidele kuulub terve kesklinn. unenägudenäituse jaoks on ühte ilmatusuurde klaashoonesse paigutatud loendamatud akvaariumilaadsed klaaskuubikud. sisehoovides võib märgata õnnepisaratega täidetud basseine ja murepisarate purskkaeve. äärelinnad on täis naeratuste ja kallistuste eramaju, paituste restorane ja põsemuside kohvikuid. igas linnaosas leidub ka suuri hooneid, kuhu on paigutatud kõik mõtisklused, mälestuspildid, ohked ja sosinad. kõikjal mängib lõppematu südamega tehtud muusika. tuletagem meelde, et kõik, mis selles linnas on, peidab endas saladust. üsna kurva moega on linnaosa, kuhu kogutakse kõik tühjad pudelid ja pudelipõhjad. mõned saladused on uputatud isegi täispudelitesse. tegelikult näeb see linn tervikuna üsna pentsik välja. pange silmad kinni ja vaadake. kas pole?

kaks korda on saladuste linnal olnud tõsine hävimisoht. esimene kord oli siis kui sinna sattus hüpnoosi all olev fbi salaagent fox mulder, kes nägi esimese inimesena linna territooriumi seestpoolt. õnnetuseks oli tal kaasas fotoaparaadiga mobiiltelefon, mille kasutamisel oleks tekkinud saladuselühis. saladuste linnas asuvate saladuste avastamisest tekkinud saladusele puudus linnas asukoht. teine kord olevat üks väga põikpäine saladusevalvur ähvardanud ajaloolistele saladustele pommi alla panna. kõige tähtsamaid ajaloolisi saladusi kaitstakse relvadega. selle seaduse kehtestas kuussada aastat tagasi valitsenud saladuste linna linnapea ilma, et oleks seaduse kehtestamise põhjust selgitanud. ta nimetas selle riigisaladuse sünnihetkeks ning lasi sellele eraldi hoidla ehitada. riigisaladuste hoidla näeb saladuste linna keskväljakul välja nagu vikerkaarevärviliste kuuseehetega kaunistatud hiigelkirik. seadusevalvurid on aga enamasti väga kuulekad ega esita liigseid küsimusi. seetõttu on ajalooliste saladuste relvadega kaitsmise seadus ka siiani alles. kuni tuleb rahumeelsem linnapea, kes leiutab mõne muu valvamismeetodi.

ajaloo hiiglaslikele seintele on kirjutatud igasuguseid huvitavaid asju, mille avalikuks tulek võib inimestes peataoleku tekitada ja ilma peata on enamusel inimestel üsna raske hakkama saada. mitmed saladuste laekahoidjad on arvamusel, et ajaloo täiskirjutatud seinu poleks kunagi pidanud saladuste hulka arvamagi. mõned salakirjade ja unustatud keelte kaitsjad ütlevad isegi, et parem oleks kui inimesed oleksid jäänud kirjaoskamatuks. nii suurte seinte valvamine on valvuritele üsna tülikas. seda enam, et linnas endas seinu pole. nende tarbeks tuli ehitada terve trobikond spetsiaalseid kraanasid meenutavaid tõstukeid. õnneks sai see põikpäine pommipanijast valvur just õigel hetkel ühe väga vastutusrikka ülesande. tal tuli toimetada kolm imepisikest kurbusepisarat õrnas klaasanumas kergesti purunevate südamesaladuste hoidlasse ja ta ei tahtnud, et sealolevad saladused viga saaksid. ajalooliste saladuste arhiiv asub täpselt kergesti purunevate südamesaladuste palee kõrval.

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

mis või kes on eliit? kuidas tuvastada, kas keegi kuulub eliidi hulka või mitte? millegipärast arvatakse, et eliit peaks idandama “euroopalikku kultuuri” ning välistama talupojaliku matslikkuse. mis on euroopalikkus, milline on õige ja hea kultuur? mida tähendab minnalaskmine või missioonitundetus? kõik need kurtmised selle üle, et eestis puudub eliit või et eesti eliit on eesti maha mänginud, on nüüdseks läbi. nimelt on termin “eliit” saanud täiesti uue tähenduse.

vastuse leiab esimese eliidi plaadi vahel olevalt lehelt: “eliit on vabatahtlik muusikaline rühmitus, mis koosneb kõigist, kes ennast eliidi osana tunnevad. tee sinagi oma eliidi plaat… liitu meiega!!!” vaiko eplik on suutnud läbi murda eliidi vastuolulistest tähendusväljadest ning sünnitada täiesti uue, tunduvalt elujõulisema tähenduse. stuudio võib asuda täiesti vabalt ühes talus elutoas või mõnes garaažis. esialgu piisab enda sisseseadmisest kellegi peas.

tegelikult tuleks laiendada termini ulatust veelgi – eliit võiks olla mistahes loominguline rühmitus, mis koosneb kõigist, kes ennast eliidi osana tunnevad ja tuleb kokku kus või millal tahes. nii saab “elitaarne” olla ja “elitaarsega” tegeleda just siis kui selleks soov või vajadus tekib ning kellelgi ei ole mingit kobisemist. ei pea saama eelnevat tunnustust ei ajakirjanduse ega kriitikute poolt. võimalus teha seda, mis korda läheb ja naudingut pakub. takistusi ei ole. ainult aega tuleb võtta. ajal aga on omadus tekkida siis kui talle selleks võimalus antakse. aeg ei oska olla pealetükkiv. sellepärast teda enamusel inimestest nii vähe ongi.

eliidi nime all võib igaüks välja anda plaadi, filmi, raamatu vms. eliidist võib saada tants või teatrietendus. kõigest sellest, mis väljendab kellegi mõtteid või soove mingil kandjal, võib saada eliidi osa. eliit on eneseotsing ja eneseleidmine. enda sisse rääkimine ja endast välja rääkimine. eliidi olemuse kirjeldamiseks sobivad suurepäraselt epliku sõnad loost “samal ajal vee all”: “kuigi ma suurt ei tea/ on vahel mõelda hea/ et oled kuskil’ teel/ kuid kuhu?/ ei tea veel/.” kes otsib see leiab. ja kui ei leia, siis on tal vähemalt teadmine, et ta on otsinud. kui enam mitte kuidagi ei saa mitte luua, siis on aeg loomiseks küps. peamine on omada masterplani. isegi siis kui ei tea veel, kuidas see teoks teha.

uue eliidi tekkega jäävad vana eliidi esindajad staatuseta. neil ei ole mitte midagi vastu panna. õigupoolest ei ole neil ka midagi kaotada. vanal eliidil ei olnud masterplani. nad jäävad selleks, kes nad on ja kõik jääb nii nagu on koguaeg olnud. ainus, mis tekib, on uus ja palju parem eliit.