once upon a time there lived a smile. bright and shining she was. wherever the smile looked, appeared beauty. beauty seemed to be everywhere. soft and transparent clouds were very elegant when they transformed their shape, the wind was soft and gentle while whispering the singing words of a universe, the snow crystals melted on the nose tickling and making her laugh. the whole nature played the most wonderful rhythms along. and the smile laughed from the joy and happiness. so much she liked the universe of a smile. soon she discovered that plants and trees were the most gentle kind of beings. when it was raining, the trees bowed to cover her head, and when there was aridity, the leaves helped her to feel the words of the wind, they gave her food and caresses. the sun and stars were her friends, she smiled and they smiled back. that’s how the smile lived.

soon the smile discovered that there were other beings on the planet she lived. there were every kind of types of beings. some of them where visual, some of them transparent and some did not appear in any kind of a form. but they were all different. there was nothing that reminded the smile. after a while the smile started to feel quite lonely. since she didn’t meet any other smiles she realized there were no other smiles in a world. the smile was the only one. she felt sad and smiled less and less. at last she started to walk around the world and look for another her kind. she walked upon the hills and walked in the deepest of forests, took a journey in the desert and went to the jungle. there was no one smiling where she looked. finally she reached the river. she took a bow and mirrored herself. it made her smile. she saw the river and the river smiled back. it was beautiful. she laughed, so joyful it was. but then she remembered that there were no other smiles in the world and started to cry.

it seemed that the smile was melting away into the river flow. but the flow went ahead. the flow never stops, it keeps flowing as far as it goes and as long as it takes. the smile still remembered the warm and soft feeling of the beauty of the universe and she smiled every time she thought of it. slowly slowly she started to feel dizzy in the water and fell into the deepest dream until she was almost gone drop by drop in the river that ran further and further.

time passed by and she was still flowing ahead. the river was gentle and carried her along. after a while in the deepest sleep she saw again the days full of laughter and sunshine and she smiled in her dream. at that very moment the river arrived to the ocean. some dolphins and whales around recognized the smile in her dreaming smile and they smiled back, but the smile was sleeping and couldn’t see it.

ocean waves brought the small drops of the smile far as they reached. soon the drops of the smile were everywhere in the water and the whole water was smiling. suddenly through the transparent water the smile saw something very familiar, something that felt exactly as back then when she looked in the river. she thought she was still in her dream and remembered the feeling when she was still the small smiling smile and remembered soft whispers of the wind, laughing dance of the raindrops and tickling snow crystals on the nose. the ocean wave that carried her landed on the beach full of corals and white sand. suddenly she woke up. there was another smile looking at her. and she understood that the stars did smile always back, but it was never the reflex of hers as she thought, it was always another smile. two smiles looked at each other, smiled and started to laugh. and the stars laughed with them.

Hasso Krull

ilmunud Sirp 07 detsember 2007

Keele mõiste on tänapäeval muutunud järjest mõistatuslikumaks. Ühest küljest on „keel” kõik see, mille abil väljendatakse suhtumisi ja hoiakuid: nii võib sõnalise keele kõrval rääkida „keha keelest” (mis on veidi naljakas, sest keel on ka üks kehaosa). On igasuguste märkide, piltide, helide, rõivaste keeled, lõpuks veel sõnalist keelt asendav või täiendav viipekeel. Teisest küljest on olemas tohutu hulk loomulikke ja kunstlikke keeli, millest saab kokku panna kirjalikke tekste. Kõik see algab igapäevasest kõnekeelest, mida on teatava piirini võimalik üles märkida – kuid iga päev koostatakse arutul hulgal tekste, millel seos kõnekeelega on nõrk või seda ei olegi. Igal programmeerijal on arvutis oma stiil, mis väljendub selle programmeerimiskeele kasutuses, milles ta kirjutab.

Niisugune varieeruvus tuleb ilmsiks siis, kui läheneme keelele instrumentaalsest, n-ö otstarbekast otsast. Ometi on keelel veel teinegi ots, kus tema otstarve pole nii silmanähtav. Igapäevases pruugis tuleb see kõigepealt välja naljade, mängude, maskeeringute kujul; iga keelega saab mingil määral peitust mängida, luisata, fantaseerida, nii et mõne aja pärast kaob tema tavaline vahendajaroll. Keel kerkib ise esile. Selgub, et keeles on veel midagi, et ta on ka omaette olemas, et tal on n-ö ontoloogiline aspekt. Seda aspekti on kõige tugevamalt tunda just vanade, nn loomulike keelte puhul: tekib tunne, et nad on kuidagiviisi olemas inimeste tahtest ja mõtlemisest sõltumatult. Seesuguse keeletundeni jõudmiseks pole vaja tunda filosoofiat, Heideggeri ega Wittgensteini.

Loomulikke keeli on maailmas kuus kuni seitse tuhat. Ühe keele kõnelejaid on keskmiselt 5000 kuni 6000 inimest. On veidi vähem kui 80 keelt, mille kõnelejaskond ületab kümme miljonit, ja vähem kui 300 keelt, mille kõnelejaid on üle miljoni. Eesti keel ei kuulu seega kõige suuremate, aga siiski suhteliselt suurte keelte hulka. Rohkem kui pool maailma keeltest (s.t üle kolme tuhande) on väiksemad keeled, millel on kõnelejaid vähem kui 10 000 inimest. Kui jääda kvantitatiivsete võrdluste juurde, tuleb välja, et eesti keele sisse mahuks tublisti üle saja tavalise keele. Kui aga arvestada aritmeetilist keskmist, oleks eesti keele sees neid „keskmisi keeli” veel peaaegu poole rohkem! Tekib küsimus, miks armastatakse meil nii väga toonitada eesti rahva ja keele „väiksust”? Kas tõesti peab iga keelt võrdlema hindi või bengali, inglise või hispaania, või koguni mandariini keelega?

Vastus on lihtne. Euroopa Liidu juhtivates riikides valitsevad keeled, mida on kaua kujundatud ühtse rahvuskeelena; need keeled on teiste Euroopas kõneldavate kõrval nii massiivsed, et enamik teisi paistab väikestena. Nii tekibki petlik mulje, et maailm on täis hiiglaslikke või lihtsalt suuri rahvuskeeli. Tõsi küll, nad on suured vaid instrumentidena – aga just instrumentaalsest aspektist on keeli kõige lihtsam võrrelda.

Hoopis raskem on keeli võrrelda ontoloogiliselt, keskendudes sellele, mis nad on omaette. Ilmub teatav sügavus, millega on raske rehkendada; ainus lahendus on kultuuriline relativism, millele antropoloogias pani aluse Franz Boas ning mis lähtub eeldusest, et iga kultuur peab olema iseendas täiuslik. Keel on sel juhul teatav kosmiline tervik, mis kannab endas jälgi väga kaugetest aegadest: ta on väärtuslikum kui mõni vana tekst, sest tekst on vaid üks teostunud võimalus, keel aga sisaldab lugematuid võimalusi, mis ei taandu tõlgendustele. Kultuurilise relativismi seisukohast on igasugune rahvuskeel alati vaid keele vähendatud mudel. Mis tahes natsionalism on alati keelevaenulik, sest ta püüab saavutada ühe keele hegemooniat, luues petliku mulje, nagu võiks mõni loomulik keel olla teistest täiuslikum instrument (äris, teaduses, kultuuris jne).

Kui nüüd küsida, kas peaksime eesti keelt pidama „suureks” või „väikeseks” keeleks, saame mitu erinevat vastust. Geograafilise asendi tõttu paistab ta praeguses kontekstis suhteliselt väike; lingvistilisel taustal on ta suhteliselt suur. Kui aga instrumentaalne roll kõrvale jätta, muutuvad need hinnangud tähtsusetuks. Pigem tuleks öelda, et keel on kõnelejate hulgast suhteliselt sõltumatu. Meie keel on meile vajalik kui pärimus. Ta on kõige esimene pärimus, millega teised pärimusekihid tulevad kaasa, sest keel on ühtlasi ka nende võti. See ongi keele esmane kommunikatsioon. Niisugune kommunikatsioon erineb tavalisest vahendajarollist, sest keel ja tema toodud sõnum on siin ühtviisi iseseisvad. Nende väärtus on puhta jaatuse väärtus, samuti nagu elu, mida ei saa põhjendada teiste väärtuse kaudu. Keel on iseendas täiuslik, ja me võtame selle täiuslikkuse omaks, nagu me võtame omaks enda elu. See ongi keele teine ots.

andreas w

[vihik nr 2 : 2003]

kõige esmalt on see kultuuride konflikt : jõhker ja ilma lahendita. mina olen konflikti lävi. ma ei tea midagi sellest, kas on veel mõned läved või olen mina ainus. võibolla loomad on. aga nad ei räägi sellest. nad ei taha.

aga mina räägin. ma õppisin rääkima.

teine asi on see, et mitte miski, mida ma ütlen, ei ole üldistus. ma olen surnute eest kõneleja, aga ma kõnelen ainult iseenda nimel. boreaalne kultuur on üksinduse kultuur. ma seisan tühjal lagedal väljal ja päike paistab mulle peale. kõik.

boreaalia nii, nagu ta praegu on, ei toetu etnoloogilistele spekulatsioonidele. ta ei toetu üleüldse mtte millelegi. ta ripub tühjas ruumis, õhu ja päikese vahel. ta on ja ei ole.

kui ma mõtlen endast kui eestlasest, ei ole mul kultuuriajalugu. närused mõnedsajad aastad saksa ja vene laenu peal elamist. väike edasipüüdlik agraar-provintslik maa. kogu siinne kultuur on raske kompressiooni all, et suure maailmakultuuriga ometigi, kasvõi kuidagi sünkrooni jõuda. alalhoidlik klammerdumine kirjasõna tõeväärtuslikkusesse. tuim korralikkuseihalus. see jalg mis adra taga käib etc. bullshit.

ma ei taha sellest midagi teada. see on valge kultuuri naeruväärne ja abitu kõverpeegel. tema taga ei ole valge kultuuri massi ja agressiivsust, neid väheseid väärtusi, mida valge kultuur kannab. ta on nagu kaotatud pastel : tolmune ja mõttetu. parim, mida ta näidata saab, on teadlikolemine sellest, et kusagil toimub miski. nagu ütles linnap : juba eesti 60ndate sünkronisatsioon maailmas kuju võtva op- ja popkunstiga oli peaasjalikult teadlikolemise manifestatsioon, mitte orgaanilistelt kultuurilistelt alustelt käivitunud intensiivne looming. peaaegu kõige muuga on püüdlikult samamoodi.

lõpuks oli mul selge : sellest pindkilest tuleb läbi kukkuda. kui kaua võib vaadata aukartliku imetlusega hispaania renessaans-heliloojat ja madalmaade õlimaalimeistrit. ei saa olla osaline peol, kus kõik teised tunduvad nii suured ja nii auväärsed. mats võtab mütsi pihku ja seisab vaikselt ukse kõrval : oh, mis nüüd mina. kurat.

läbikukkumine pindkilest ei olnud kuidagi planeeritud. see ei allu analüütilisele seletusele. ma konstrueerisin kaua aega mõistuspäraseid struktuure. alati oli nende taga intensiivne teadmine millestki teisest. tuul hangunud viiteväljade tühjadel pindadel. läbiraiutud lihasjätked jääseinte vaikuses. lage liiv ja preerialinnud. miljon teist asja, mis mitte kunagi ei väljendunud. aga mis vältimatult püsisid iga mõistuspärase struktuuri back-stage’is.

nad ootasid. neil oli aega.

ei juhtunud midagi erakordset ega katarktilist. ma sain aru, et ma olen tõlge. boreaalse kultuuri tõlge valge maailma keelde. ja et ma ei viitsi enam tõlge olla. tuleb väljendada iseennast, mitte predestineeritud vormi. aitab küll vastutulekutest valedele asjadele. on juba oldud ka.

ei olnud vaja mingit ümberlülitust. asjad olid korrapealt omadel kohtadel, nad olid seal alati olnud. kile oli katki. ma olin seal, kuhu ma kuulusin, sügaval sees. ja mitte enam seal, kuhu ma kunagi polnud kuulunud.

üks asi sai muidugi kohe väga teiseks. kõik see, mis enne oli kultuuriline ilmaolek, tühik selja taga, lõppes ära. ma asetusin teisele struktuurijoonisele, vahetasin välja enda personaalse tunnetusliku ajadimensiooni. nagu öeldud : eestlasena ei ole mul mingit kultuuriajalugu, milles ma saaks või tahaks oma juuri näha : boreaalina on minu kultuur kümneid tuhandeid aastaid pikk. ta ei ulatu tagasi mitte kirjapandud ürikuid mööda, vaid läbi intuitsiooni ja vaikuse. roots, bloody roots. valge inimese kultuur on tema kõrval nagu lärmav ja laamendav teismeline. mis eriline asi on kaks ja pool tuhat aastat, nagu vanadel kreeklastel näiteks? handi jänesekõrvade peegelornament oli kivi peal juba 6000 aastat tagasi ja on siiamaani kultuuris alles (noh, sellesse näitesse ei maksa klammerduda).

aga muud asjad? kunst, kirjandus, muusika? filosoofia? kultuuri baasmootorid. valge maailma suunalt vaadates tunduvad need primitiivsed ja lihvimata, võibolla isegi võluvad oma tooruses ja naturaalses robustsuses, aga kindlasti alles kujunemisjärgus olevatena. värvilised puutoikad. kultuuri lapseiga, age of innocence?

see on sügavalt vale. ma osutan. katsuge kujutleda kultuuri, mis on põhiolemuselt loov kultuur, mitte säilitav kultuur. kus säilivus on küll teatud määral tagatud traditsiooni kõige üldisemate skeemidega, aga kus kõik olulised asjad on persoonikesksed ja tulevad nähtavale läbi tema (või ka ei tule nähtavale, jäävadki isikliku kogemuse sisetsooni), ja lähevad ära koos temaga. kus peaaegu miski ei pärandu automaatselt. iga juurdetulija loob uue endastlähtuva ja võtab selle pärast jälle endaga kaasa. üksinduse kultuur. selle kõige sügavamas tähenduses.

kõige üldisemalt öeldes : selles kultuuris ei ole sa miski mees, kui sul ei ole oma laulu või isiklikku vaimu või looma või mingit kes teab mis muud ainult sinuga kaasnevat asja, see tähendab : oma personaalset kogemust. sellist, mis ei kuulu mitte kellelegi teisele. ja millest mitte keegi teine ei pruugi kunagi aru saada.

et pole, jah? no mine siis preeriasse ja tule tagasi, kui sul on oma laul (või ükskõik mis muu asi). nii.

see on boreaalne sotsiaalia. seda pole raske ette kujutada. aga mingit võtit asja mõistmiseks see ka ei anna. sest boreaalia ei ole taandatav olemasolevatele asjadele. suurem osa boreaaliast on juba ammu olematu. vana, tark, oma loomuliku eluaja piirile jõudnud väljasurev kultuur. gaasiline ja katkendlik. piirjooned on justkui veel näha. aga siis jälle nagu enam mitte. ikka ainult kujutlus, viirastus, kaja.

boreaalia nii, nagu ta praegu on, ei ole geograafiline mõiste. ta asub lokaalsete tähendustsentritena üksikute peade sees. ta on mõtteline võrgustik, arusaamismudel, mis ei hooli enda lahtiseletamisest ja arusaadavakstegemisest. kestev üksindus nii personaalses kui kultuurilises mõttes. indiaanlased, handid, inuiidid, nganassaanid, udmurdid : nad kõik lähevad vaikselt ära. ja ei jäta endast peaaegu mitte midagi maha. vähemalt mitte midagi arusaadavat. paralleel-tsivilisatsioon, kes kandis oma tarkust pea sees, mitte paberilipakate peal. kodeeritud kontsentratsioon, maailma vastutoime läbistamine. inimene, keda kõige pisemast peale õpetatakse seisma üksi universumi suuruse vastas.

lahtine taevas pea kohal. ruum, mille struktuurid avanevad nagu sünaptiline lööklaine. inimene, kes ei kinnitu millegi külge. ja kellel õigupoolest pole mingit selget vormi. ta kodeerib ennast kokku ja lahti. kõik see, mis valge kultuuri meelest on müstiline, lummav või tontlik, kõik see täidab boreaali eluruumi nagu lauad ja toolid täidavad valgete meeste tubasid. kas kohtumine lauaga sunnib valget meest hämmastuma? kas boreaal imestab, kui on nii pime, et ainult kivi valgel näeb lugeda? mõlemal juhul : ei.

on veel mitmed asjad. enesestmõistetavad ja irregulaarsed. ma võin neile ju osutada, lihtsate sõnadega ja võrdluses valge kultuuriga. sest boreaalia sisemusest lähtuv seletus ei oleks üleüldse arusaadav. sest see ei olekski seletus.

et, arusaamatus on mõistagi vastastikune. kui vaadata boreaaliast valget kultuuri, siis ei saa ka mitte millestki aru. näiteks : kuidas on võimalik nii palju jahvatada ohutusest ja turvalisusest, ja ometi nii vähe rakendada asju, mis seda tagaksid. mitte justkui, enamvähem, vaid päriselt. hapnikumaskide ja termokombinesoonidega langevarjud reisijatele kauglendudel. raadiosidega veekindlad päästevestid laevadel. laugurid kõrghoonetes töötavate inimeste jaoks. praktikas neid ju pole, kuigi nad on olemas. kui tšuktš läheb tundrasse, siis on tal kõik kaasas, mis vaja, et seal ellu jääda. kui indiaanlane ronib puu otsa, siis ta teab ka, kuidas sealt alla saada. ainult valge kultuuri põhistes sootsiumides on võimalik, et inimene ei ole valmis oma keskkonnaga toime tulema, kui see perutama hakkab. nagu rumal laps, no tõesti.

või, mis on tõele lähemal : valges kultuuris inimene ei ole teab mis väärtus. sest teda on piisavalt palju ja ta on küllalt hästi standardiseeritud, et mõni teine mehhaaniliselt samaväärne tühja kohta asetada.

või selline asi. juhtub mingi suur jama, palju surnuid, tuukrid ja politseinikud ja sõdurid aitavad probleemi lahendada. ja siis mobiliseeritakse terve hord psühholooge, kes omakorda aitavad neil, sõduritel, vaimsetest vapustustest üle saada. täiesti arusaamatu asi : mis sõdur see on, kes vajab psühholoogi abi kui ta surnuid näeb? isegi lapsed saavad selliste asjadega hakkama, ja sõjamees ei vaja kunagi kellegi abi, et iseennast paika saada. mida ta siis tegi üksi seal preerias, kui ta isegi nii lihtsat asja ära ei õppinud.

see ongi see asi, mida boreaal ei mõista : teha midagi või olla miski ainult formaalselt, pinnapealselt, justkui. mitte kogu jõuga, nähtamatuses ja indefiniitselt. see on sõnastuseelne veendumus. see ei õpeta elama õiget elu ja ei sisalda endas mingit positiivset programmi. see on tunnetuslik kängar, rahn, mis langeb läbi maailma pinna. ta ei defineeri midagi, ta ainult on. nagu tegevuslik algühik. nagu linnud ja kivid.

muidugi ma räägin liiga palju. seda kõike poleks vaja üleüldse seletada. boreaalias elamine on teadlik väljasuletus. või ka sisse-suletus. kommunikatiivsus ei lähe boreaalile korda, vähemalt mitte valgele kultuurile arusaadavas mõttes.

boreaal on rääkiv loom. refleksid intellekti küljes. temaga sobib kokku priit pärna tagurpidiantslast tuntud õunaneelamismudel : kes sööb, see on söödud. boreaaliga on samamoodi : ta neelab alla selle, kes tema alla neelab. tema kultuuriline väljasuremine valge inimese koloniaalsurve all on tõde ainult füüsilises plaanis. muidu aga, valge inimese tähendusega koormatud märgid on talle mänguasjad, ilustused, mida riputada kaela või narta külge. seal nad voolavad tühjaks : hant, kes elab vene võimu all, võtab sirbi ja vasara ja kasutab seda nagu hällikaunistust : sirbi ja vasara sisust ei jää mitte midagi järele.

ja nii ikka ja jälle. märkidega koormatud ruum on boreaalile üldiselt läbipaistev. kõik võimalikud tähendused on kõigi võimalike tähenduste taga ega tähenda midagi. lai lage väli. paks must mets. purustatud ja maharaputatud poeetika. tühjaksvoolanud sentimentaalsus. mõistuse imperialism, mis langeb iseenda raskuse ja kohmakuse all kokku.

boreaali ümbritsevad kogu aeg mingid imelikud asjad (need asjad on imelikud tema enda jaoks ka, aga nii peabki olema). imelikest asjadest rääkimine tekitab väljaspool boreaaliat reaktsioone. üks tõenäoline reaktsioon oleks mõelda, et selle rääkimise taga on romantikaihalus. pöördumine kuhugi õndsasse minevikku, kus kõik oli hästi, kuhugi heasse metslusesse. või et see on ainult intellektualiseeritud poos. oleks väga valge inimese moodi niimoodi mõelda.

võtame sellised hüpoteesid käigust maha. see ei ole romantika või iha kaotatu järele või poos või etc. kõik niisugused seletusmehhanismid on kõigest valge inimese mõisteaparatuuri tükikesed, vigased ja liikumatud. ükski neist ei kuulu boreaaliasse. ma liigun oma reflekside ületeravustatud kontaktpinna suunas, ja mind ei huvita ükski väljendumist takistav inimlik üleelamine. ma saan öelda ainult seda, mis tuleb sõnastuseelsest sisemusest, millest ma isegi ise ei tea midagi enne, kui ma seda öelnud olen. kui seda teksti loeksid boreaalid, poleks mul vaja olnud öelda ühtegi sõna. see on kõigest tõlge. ma tõlgin ennast ja seda lahustuvat maailma, millesse ma kuulun. mind ei ole vaja kuulata. ja mind ei ole vaja valesti interpreteerida. see ei ole abiks.

mingis mõttes on boreaalias olemine tõesti pööre, aga mitte suunaga kaotatu juurde, tagasi, vaid edasi, veelgi suuremasse kadumisse. nagu ma ütlesin : see kõik on läinud, me sureme välja. läheme ära võrgustikku, tühja ruumi neuronite ja sünapsite taha, seal ei ole midagi muud kui rõugearmiline päike, ja küüned ja juuksed kasvavad tagurpidi lühemaks.

kõlab hirmutavalt? noh, see on ainult jutt. kui tahad millestki midagi teada saada, tuleb ronida mäe otsa. näiteks lavamäe laele, kuhugi, kus iga koht on keskpaik. seal on teistmoodi lai lage ja see asub päiksele lähemal. muidugi, seal võib pimedaks ka jääda. ja igasuguseid asju võib juhtuda. aga alati võib juhtuda kõike.

et mis seos on lavamäe lael olemisel digitaalia ja valge inimese väljamõeldud elektrooniliste seadmete ja igasugu muu tehnoloogilise kila-kolaga? otsene. pole mingit vahet, kas sa seisad liivast või digitaalsest koodist laial lagedal. kas sa oled relvastatud harpuuniga või seoselagundajaga. kas sa sõidad põdra või kuang-viiruse seljas. millisesse suunda ma peaksin osutama? kuidas sa loodad sellest aru saada, stupid white man?

ma seisan teadvuse äärel ja vaatan alla. mul on suitsevast malmist nägu ja ma suundun kogu aeg mitte kuhugi. ja siis veel : kolli ei tohtinud niisama, ilmaasjata teha. võis kere peale saada. ja malakas pidi ikka kaasas olema kui tühja pärast välja läksid. siis ei eksinud ära.

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

ühel hetkel sai tammevanadel villand. oi kui kaua nad olid seda oodanud. “te saate kohe aru kui õige aeg on käes,” olid vanimad tammed alati korrutanud. “aeg milleks?” küsisid väikesed tõrud. “ärge muretsege, kui aeg on küps, siis taipate isegi,” vastasid paljunäinud jämedatüvelised puud. ja väikesed tammevõsud ei muretsenudki enam. nad lihtsalt lasid asjadel minna nagu nad lähevad. ja nii asjad läksidki.

iga tõru teadis sedasama, mida tema ematammgi. aastatuhandete jooksul kogutud info oli hoolikalt kodeeritud ning edasi antud. info edasiliikumine käis süsteemselt ja see oli ka põhjuseks, miks tammed nii kaua vastu pidanud olid. nad olid elanud kogu aja teadlikult. tammed olid ju teadjad.

teadjatele oli kõik hästi selge. nemad nägidki asju täpselt nii nagu need olid. ja neid hämmastas, kuipaljud ei teadnud. või ei saanud aru. või olid ligilähedal, aga polnud veel taibanud. või olid aru saanud, aga polnud veel osanud sõnastada. paljud mõtlesid ja rääkisid eiteamidakõike, aga ega selget sotti ei saanud, mida nad öelda tahtsid. rääkisid mingist abstraktsest abrakadabrast sel ajal kui kõik oli niigi arusaadav. asjad lihtsalt olid nii ega saanudki olla teisiti. “über või unter, must või valge, parem või vasak, deebet või kreedit - ükstapuha kõik,” armastasid tammevanad korrutada.

vanad tammed kutsusid kokku kõikide puuliikide vanimate isendite koosoleku, et arutada võimalikku rünnakuplaani. asjade seis oli teada ja õige aeg oli kätte jõudmas. rünnak pidi olema ootamatu ja hoolega läbi mõeldud. vastase nõrgad kohad olid ammu välja selgitatud ning võitlusvahendid teada. puuliike ei olnud kuigipalju järele jäänud, see oli nende ainuke miinus. nüüd tuli vaid miinus plussiks pöörata. ja seda tammevanad oskasid.

oli terve hulk isendeid, kellel polnud vähimatki aimu, mis toimub. mõni teadis, et päris nii ikka olla ei saa, aga asjade tagapõhjast ei aimanud nad midagi. tegelikult olid vastused koguaeg olemas olnud. mitteteadjad aga ei näinud ega kuulnud. nad olid pimedad. asi oli nimelt selles, et tammetõrude ja kastanite kilo hind turul oli tõusnud sajaviiekümne euroni. käbid, pähklid ja muud viljad olid üliharuldased ja kallimad kui kunagi varem. eksklusiivseimate tõrude üksikeksemplarid olid kenasti pakendatud ning neid müüdi vaid spetsiaalsetes poodides, mis olid märgistatud tähekombinatsiooniga ml ehk “metsik loodus”. “ml” loodustooted olid viimasel ajal eriti hinnas. kalleimad neist olid vanimate teadaolevate tammevanade tõrud.

esmajärjekorras plaaniti rünnata kõige suuremaid ja kallimaid kaubanduskeskusi, et vabastada pakendatud tõrupoisid vangistusest. tõrude vabadusel ei olnud hinda. ja ükski tõru polnud parem kui mõni teine tõru. kõigil oli üksühele sama kood ja igal järgneval põlvel saab olema viimaste uuenduste ja täiendustega uus kood. juba iidne tammede vanasõnagi ütles: kuidas vana, nõnda tõru. ka kastanid, nulud, sarapuud, kuused ja männid olid sama saatuse osaliseks langenud. nendegi pealikud liitusid ühiskoosolekuga, et võitlusjõud koondada.

väga palju oli neid teadjaid, kes olid aktiivsed. enamasti olid nendeks vanimad isendid ja nende lähikondlased. osad hästi agarad tegelesid sellega, et teadmist levitada. ühed tundsid hasarti teadmise säilitamisest, teised jälle hävitamisest. kord olid ühtesorti teadmised head, kord teistsorti teadmised halvad. selle paikapanemisel ei olnud mingit kindlat reeglistikku. teadmiste hävitajad ei olnud õiged teadjad, nad olid rohkem manööverdajad. näiteks tõrude, käbide ja pähklitega kauplejad olid väga osavad manööverdajad. nemad polnud päris teadjad. kui tahate võite kutsuda neid mänguteadjateks.

metsaministeeriumisse tuli kõigi aegade suurim hinnapakkumine. vanimate tammede puidu eest pakuti hiiglaslikke summasid. “me võtame selle pakkumise vastu,” teatas metsaminister, “selle summa eest saab istutada tuhandeid ja tuhandeid uusi tammesid.” juba ammu ei olnud tekkinud looduslikke tammikuid. inimesed kujundasid puuistikud parkide või puiduks vajalike tehismetsadena. ja noored tammed, kes neis tammikuis kasvanud olid, teadsid algusest peale, miks nad sinna istutatud said. nad mäletasid väga hästi, et tuli oodata õiget aega. aga paistis, et aeg polnud veel küps.

õnneks jagus teadjate seas neid, kelle eesmärk oli selgitada, k u i d a s asjad n i i läksid. oli ka neid, kes rääkisid k u i d a s asjad jälle n a a võiksid saada. nemad olid eriti haruldased, sest mida rohkem teadjaid, seda kindlam, et kõik läheb paremaks. täielike teadmiste võrk oli sarnaste tunnetuste kogum. omamoodi nähtamatu virtuaalvõrgustik, mille olemasolus ei olnud kahtlust. sealtkaudu see teadmiste levitamine käiski. kes on kunagi metspähkleid söönud või kasemahla puutüvest ammutanud, on saanud endale osakese teadmisest. väiksemaid sarnaseid teadmistekogumeid asus eri tasandeil eri süsteemides, kuid need rääkisid väikestest pisidetailidest ega andnud kunagi kuvandit kogu pildist. need olid osaliste teadmiste võrgustikud. täielike teadmiste kogum puude sees oli ainus, kus oli kõik klaar ja valitses rahu. seal, kus puudus tervikpilt, rahu olla ei saanud.

asjad olid korrast ära. see oli selge. kohe ikka täitsa käest ära. võiks ju veel hullemaks minna, aga olid ikka päris halvasti. eelkõige just kõige olulisematest asjadest rääkides. just olulisimate asjadega olid kõige kehvemad lood. küsimus oli, kuidas seda kõike parandada. vaid kõige vanemad puud teadsid seda. ega see nii lihtne polnudki kui arvata võiks. tegelikult oli see päris raske. umbes sama keeruline nagu ninasarvikutele rišeljöötikandi tegemine. “proovida tasub, igatahes,” noogutasid puuvanad üksteisele.

ei olnud sugugi raske taibata kui aeg küpseks sai. senise rohekassinise valguse asemel muutus õhk kollakaspunaseks. iga sõõm, mida elusolendid hingasid, muutus ülitoitvaks. kõik lõhnad intensiivistusid ja maitsed olid paremad kui kunagi varem. see pingestatus, millega ruum aja valmimisel täitus, oli midagi sarnast äikesetormile eelneva elektrilise laenguga.

kõik tammed asusid üksmeelel võitlusse ning sammusid oma hiiglaslike tüvede mürtsudes linnadesse. nendega liitusid ka teiste puuliikide esindajad. mida edasi nad liikusid, seda rohkem neid kogunes. ka parkidest, metsatukkadest, alleedelt ja koduaedadest oli liitujaid. puuderivid hoidsid hoolega massilist hävitustööd tegemast, kuid iga nende samm jättis sellegipoolest jälje. täpselt nii nagu inimtegevus oli loodusesse aegade jooksul jälgi jätnud.

mitte kusagil ei olnudki midagi korras. isegi kui kõik paistis korras olevat, oli see vaid pettekujutelm, ajutine hallutsinatsioon, reaalsuse hologramm. paar pisikest puutumatut lapikest oli veel järele jäänud. üksikud, unarusse jäetud oaasid ja oligi kõik. neid tuli hoida kui kõige kallimat vara. need olidki kõige kallim vara. “otsige need saared üles ja asuge sinna elama,” sõnasid vanimad puud oma võsukestele, ”kõik ei ole veel päris lootusetu.” “lootusetu või mitte, kuid mis need saared võitlusesse puutuvad,” ei mõistnud noored puuhakatised oma ülesannet. nemad ootasid korralikku sõda. tõelist märulit ja hävitustööd.

metsaministeeriumisse jõudis teade puude linnasaabumisest. kuulutati välja üleriigiline aktsioon “puud riita!”, mille käigus pidi linn kasututest mässajatest kasulikult puhastatud saama. õhk oli pingestatum kui kunagi varem. liikuvad puud olid üsna hirmuäratavad ning keegi ei julgenud saagi ega kirvest nende vastu tõsta. nad liikusid osavalt ja kiiresti. isegi tuli poleks neist jagu saanud - tammevanad olid tormi ja vihmaga kõik ammu kokku leppinud.

kui turuletid olid tõrudest, kastanitest ja käbidest tühjendatud ning pakendatud eksklusiiveksemplarid kaubanduskeskuste vitriinidelt kätte saadud, naeratasid vanad puud üksteisele. “tehtud,” saatis viimase tõru klaasvitriinist ettevaatlikult välja päästnud puu sadade kilomeetrite taha kostvas tammekeeles sõna liikvele. enne veel kui kahesaja-aastane tamm jõudis oma väärtusliku kandamiga hüpermarketist väljuda, peatas raadiosaatjaga rääkiv turvamees ta uksel. “teie valduses on kaubamajale kuuluv kaup, mille eest te pole tasunud.” “teie kaubamajas oli minule kuuluv toodang, mille eest mulle pole tasutud,” vastas tamm kumiseval bassihäälel. “seaduse kohaselt on mul õigus teid varguse eest kinni pidada,” ei jätnud viiemeetrise tüvega tamme kõrval kääbusena näiv turvamees. “loodusseadus ütleb, et igaühel on õigus oma liiki kaitsta,” viimaste rahulikul hüpnotiseerival toonil lausutud sõnade saatel tõstis kinnipeetu piiksuva raadiosaatjaga turvamehe neli meetrit tagapool asuvale eskalaatorile ning astus kinni-lahti käiva lükandukse kohalt läbi seina. “ja nüüd kiiresti koju tagasi,” tegi vanim tammevana seejärel järgmise käigu teatavaks. “siin pole meil enam midagi teha, ülejäänuga peavad nad ise hakkama saama.”

kõik puuvõsud olid näinud täielike teadmiste võrgustikku, kuid oma nooruse tõttu ei teadnud nad seda, kuidas oma teadmisi rakendada. nende juured polnud veel piisavalt sügaval ega ladvad parajalt kõrgel. teadmiste omandamine ja analüüsimine nõudis aega. teadjad olid need, kellel polnud kahtlustki. neil oli hästi lihtne aru saada, mis ümberringi toimus. nad nägid reaalsust reaalajas kui virtuaalreaalset iseeneslikult toimivat süsteemi. saladust ei olnudki. kõik olid teretulnud. oli vaid tarvis taibata, milles asi.

asjadel on omadus minna nii nagu nad lähevad. ainult mõnikord lähevad nad sootuks teisiti kui peaksid minema. siis ongi käes aeg sekkumiseks. “küsige endalt, kus asute selles võrgustikus teie ja kui te kohtate kedagi, siis küsige nende käest, kus asuvad nemad,” armastasid puuvanad edaspidi oma lapsukestele öelda. “te olete ju teadjad,” korrutasid tammed oma mühiseval häälel, “tõru ei kuku kännust kaugele.” ja noored tammed taipasid, et asi polnud üldsegi rünnakus, sõjas ega kättemaksus. tegemist oli lihtsalt alatise valmisolekuga kõige halvemat ära hoida.

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

kusagil tühjuse ja kosmose vahepealsel alal elasid olendid, kes ei teadnud, kes nad on, kus nad on ega miks nad seal on. neil ei olnud identeteeti ega isikupära. nad heljusid tühjadel väljadel sihitult siia sinna. näotud, ilmetud, tühjade pilkudega nimetud olendid. kõik olid ühtemoodi riietatud valgesse läbipaistvasse kangasse, mil polnud kuju ega vormi. nad rääkisid, aga neil polnud sõnu. nad sõid, kuid nende suu oli tühi. nad värisesid, kuid neil polnud külm. nad nutsid, aga pisaraid polnud. nimetud ei tundnud kurbust ega rõõmu. tundub, et neid polnudki. ometi oli tühjuseski midagi.

need olendid ei olnud alati niisugused olnud. nad olid ennevanasti sootuks teistsugused, kuid polnud järele jäänud kedagi, kes oleks mäletanud neid kaugeid aegu, mil kõik oli teistmoodi. ainus, mis sellele viitas, oli inimeste all laiuv tühermaa, mida kattis pruunikaskollane ilmetu kuivanud džunglitaimestik. vaipkatte elutu lõngastiku vahelt upitasid välja sadade meetrite sügavusse mattuvate pilvelõhkujate kentsakad erikujulised tipud. kuivkrobeliste liaanikiudude ning teineteise ümber keerdunud puujuurte vahelt vilkusid värvilised reklaamtahvlid nagu majakad, mis hoiatasid karile sõitmise eest. tummad, korrapäratud ja tuhmuvad. nimetu maa nimetud elanikud ei teadnud, mis valgus see on. nad ei mäletanud nende nime ega teadnud, kust need sinna said. niipalju kui hõljuvad olendid teadsid, olid need koguaeg sügavate mäekurude ja laiuvate tasandike seest paistnud.

üks kutsuv ja kuldkollane valgustahvel torkas eriti teiste seas silma. sellele olid üles täheldatud kummalised kujundid „s”, „m”, „i”, „l” ja „e” ning nende järel imelikud märgid „:)”. kui nimetud oleksid tähemärke tundnud, oleksid nad reklaamkasti nähes naeratanud. nüüd aga küsisid nad vaid iseendalt oma nimetus keeles „mida see küll tähendada võiks?” ega osanud küsimusele vastata. nimetud olendid ei teadnud, et see küsimus on tõenäoliselt tähtsam, kui nad iial arvata oleks osanud. kusagil oma alateadvuse sügavaimates kihtides aimasid nad, et tegu on millegi igavikulisega. kui päris aus olla, siis sellele küsimusele vastuse leidmine oligi ainuke tegevus, millega nimetute pead ennast vaevasid. siiani ei olnud neil õnnestunud vastust tuvastada. vaid õhkõrn ja ülipeenike kuklast kuklasse kinnituv klaasniit hoidis seda tundmust alles. kui niidistik puruneks, lendaksid nimetud valkjasläbipaistvas kangas olendid kosmosesse laiali ning kaoksid olematusse.

kunagi ammustel aegadel, siis kui kõik oli veel teistmoodi, olid neil olenditel nimed. neil oli maailm, mis rääkis nendega ja olid raamatud, mis kõnelesid. raamatute sees olid tähed, mis omakorda moodustasid sõnad ning sõnad olid põimitud lauseteks. seal oli kirjas igasuguseid tarkusi, mis õpetasid, kuidas maailmaga rääkida. mõnedes raamatutes aga olid kirjas sootuks teistsugused asjad - sellised asjad, mis rääkisid kõigest sellest, millest üldse ei oleks pidanud räägitama. sõnad võivad olla ohtlikud. ohtlikumad kui mistahes muu relv. sõnad on salakavalad. pealtnäha on väga raske õigetel ja valedel sõnadel vahet teha. valede sõnadega raamatud võisidki olla põhjuseks, miks kõik oli läinud nii nagu ta läks. kuid keegi ei mäletanud neid kaugeid aegu ning seega oli ka võimatu aru saada, mis siis tegelikult juhtus.

üks oli kindel, õhus heljuvad olendid sarnanesid oma olemuselt neile, kes paksu taimkatte all kunagi elasid. nimetudki olid käte, jalgade ja peaga. neil oli mõtlemisvõime, kuid neil puudus arusaam, mida ühe või teise teadmisega peale hakata. nimetute ideaalolek oli mittemidagitegemine mittemillegi nimel. mäletati vaid mõtet sellest, et kõik kunagised eesmärgid said täidetud ja et polnud enam kuhugi püüelda. mida aga nimetud ei mäletanud, oli see, et nad on vaid endiste olendite mudelid, nende mehhaniseeritud kloonid. kõik ühtemoodi täiuslikud, terved ja igikestvad. seni kuni klaasniidistik neid koos hoiab.

ükskord pidi see juhtuma. avarate pilveväljade all laiuval tühermaal käis erekollane sähvatus ning kogu õhk oli oranžikaskuldseid sädemeid täis. kõik elutusse vaipkattesse mähkunud põlevad reklaamtahvlid paukusid ja kustusid üksteise järel nagu kellameridiaanemööda liikuv uusaastatulestik. vaid õhkõrn kollakas kuma kahe veidra tähemärgiga “:)” veel helkis pehkinud liaanikombitsate vahelt ning haihtus lõpuks. korraga oli kogu maailm pimedusse mattunud. nüüd ei mäletanud nimetud olendid enam ka kujundit, mille tähendust nad otsinud olid. nad vaatasid üksteise poole ning aimasid oma anonüümsesse tehisintellekti integreeritud hingedes, et nad olid midagi igaveseks kaotanud.

samal hetkel, mil viimane valguslaik pimedusse uppus, tuvastasid kaugel kaugel galaktika äärealadel välismaailma värvilised kontaktandurid valgusaastatetaguse signaali. jõulise, tundmatus keeles kodeeritud sõnumi, millega kunagi ammustel aegadel kaks ilusa elu saladust teadvat noorukit naeratuse kosmosesse teele saatsid.

andreas w

ilmunud postimehes 18.02.06

ma olen väga palju liikumatult paigal olnud. eeldanud, et netis ja raamatukogus, tekstides ja piltides levivast informatsioonist on küllalt, et saada maailma toimimisloogikast aru. praeguseks olen ma veendunud, et see oli halb strateegia maailmaga suhtlemiseks.

siinne igapäevane leksika (nii keele lobisevas pinnakihis kui ka sügavamatel leieritel) on täis kiilutud lausekatkeid ja väljendeid paiksuse kiituseks. see ei saa teha muud kui tekitada reaktsioonivõimetust ja mahajäämust, pidurdust, mis ei ole ühegi kitsama valdkonna pärisosa, vaid mida me hingame sisse õhuga ja mis moodustab osa meie kultuuri tuumast.

võimalik, et paratamatu paiksus on osa igasuguse kultuuri ruumitunnetuslikust tuumast, vähemalt mingitel kindlatel arenguetappidel. ma räägiks siin siiski peamiselt sellest kultuurist, mille võrgustik ümbritseb meid meie reaalajalistes tegudes.

see kultuur on hakanud mulle tunduma kivistunud ja liikumisvõimetuna. (pole vaja hüüda: ta ei austa meie kultuuri! ma eelistan lähenemist, mis ei karda öelda iseenda asjade ja pühaduste kohta: need on vanaks läinud, nad ei tööta enam. kui tahad millestki aru saada, tuleb selle suhtes käituda nagu arst või tehnik, kes esitab küsimusi, mitte itku.)

ma kohtan liikumatust igal hetkel, kuhu ma ka ei vaata. inimesed kinnistavad ennast maa külge, nad identifitseerivad ennast neile kuuluva maavalduse kaudu. jah, see annab arusaadava juurtetunde ja see annab koha, kus olla. aga juba «tões ja õiguses» lahtikirjutatud hüpertrofeerunud maafetišeerimine jätkub kultuurilistes peavooluvektorites kustumatu jõuga. ja dünaamiline, liikuv inimene, st inimene, kes ei kinnita ennast kuhugi, on kas vau-näide trendiajakirja seltskonnaleheküljel (näete, milline piirideignoreerija!) või siis sotsiaalselt ebausaldusväärne ebamugavus.

võimalik, et staatilisuse ülimaks hüveks pidamine algab juba keskajast ja me oleme siin praegu lihtsalt vooluliini kauge vahejaam, kust algus enam ei paista. jacques le goff kirjutab raamatus «keskaja euroopa kultuur»: «kui reisijad ja palverändurid kuhjavad end pagasiga üle (joinville’i isand ja ta kaaslane, saarbrückeni krahv lähevad 1248. aastal ristisõtta, koormatuna kohvritest (neid veetakse vankrite ja laevadega – aw)), siis kaob nii ristisõja vaimsus kui ka reisihimu, keskaegne ühiskond muutub paikseks ja keskaeg, jalgsi- ja ratsarännakute ajastu, on lõppemas.

ka hiliskeskajal rännatakse, aga xiv sajandist alates on rändurid hulkurid, äraneetud – enne olid nad normaalsed inimesed, kuid hiljem on normaalsed inimesed paiksed. aga enne seda roidumust kihiseb kogu reisiv keskaeg ja see peegeldub pidevalt ikonograafias.»

siin toimivad kohvrid nagu kaasaskantav paiksus, aga staatilisus ja pindahaardumine kasvasid edaspidi veelgi. muidugi toimus ka hiljem suuri rändamisi, aga hulkuri mõiste oli saanud selge tunnetusliku sisu, ja selle sisu tähenduslik kaarjoon ulatub meieni välja.

kultuurides, kus infovood on olnud massiivsed ja mis ei ole juba oma suuruse ja sulatustiigliks olemise tõttu saanudki jäigalt enklaavistuda, tundub suhe selle mõiste järelkajadega olevat valutum, lihtsalt teadmiste ja kogemuste liikuv ja pulseeriv kude pole lasknud verel hüübida. eesti kultuuriga on olukord teistsugune. instinktiivne kaitsepositsioon ja teisetüübiliste kultuurikogemuste tõrjumine on moodustanud eeskujuliku sissepoole suletud enklaavi.

tõsi küll, ei saa väita, et teiste kultuuride tähendusmustrid siia ei jõua, aga mul on tunne, et siinne kultuuriline enklaav tõrjub nende elusat sulandumist ja püüab ikka veel kaitsta mingit hüpoteetilist kultuurilist puhtust (mille olemasolus ja võimalikkuses üleüldse on küllalt põhjust kahelda).

tendentsid, mis panevad niimoodi arvama, näitavad ennast varjatult, kuidagi poolhiilivalt. näiteks, ikka ja jälle ilmub kusagil keeleveerus kellegi nutulaul teemal, kuidas kogu rääkiv avalikkus kasutab mingit sõna valesti, sest selle algne tähendus oli hoopis midagi muud.

justkui oleks olemas mingi lukustatud tähendusemääramispunkt, ja hilisemad nihked selle punkti suhtes võib kõik seaduserikkumiseks kuulutada. see pole keeleteadusepõhine dünaamiline uuriv mõte, mis niisugustes avaldustes räägib, pigem on see staatiline igatsus paiksuse ja selgelt reeglistatud maalapi järele.

või siis netikommentaarid, hangunud mõtte väljad, mis staatilise järjekindlusega kordavad ühte ja sama statistilist matriitsi. umbes nii, et pärast artiklit kõigepealt neli kommentaatorit sõimavad ja üks kasutab kindlasti sõna koolikirjand, siis üks kaitseb ja ütleb, et tegelikult on ju täitsa arukas jutt, siis tuleb kaks kommentaari, mis saadavad esimest nelja kooli tagasi, lisades, et artikkel pole siiski suurem asi, siis meenutab keegi hea sõnaga kõnealuse artikli autori mõnda varasemat juhuslikku kirjatükki, siis öeldakse, et jeesus armastab teid kõiki ja lugege piiblit, sest seal on kõik vastused valmis, siis kirjutavad kaks muidu ka kirjutamisega tegelevat inimest oma nime all ja ütlevad välja esimesed mõtted, siis keegi ropendab ja keegi vabandab, et saatis vale kommentaari, ja lõpuks ütleb keegi, et eestimaa on ikka eestlaste jaoks ja me ei tohi seda maha müüa.

see kõik on nii liikumatu, et võiks teha kommentaaride tüüpvormid, midagi ei muutuks. aga põhilises viitab see liikumatusele laiemas plaanis: auditooriumi mõte on hangunud reeglistatud lapikeste kultiveerimisele ja kui süsteemi ilmub muutuja (st, tundmatu mõte), ei liiguta kaasa, vaid proovitakse see kiiresti enda (mõistagi märksa parema ja õigema) mõttega kinni katta.

vana, sõjakunsti vallast pärinev õpetussõna ütleb, et kui tahad oma vaenlast nõrgaks muuta, muuda ta liikumatuks. sisemine liikumatus tõmbab reaktsioonikiiruse alla ja asetab võitleja passiivsele kaitsja-positsioonile. treeningutel rõhutatakse, et kui sa jääd võitluses seisma, ei tohi sa tegelikult sisemiselt seisma jääda, mootorid peavad kogu aeg töötama.

mulle tundub, et selle kultuuri mootorid siin ei oska niimoodi töötada. me oleme liialt hõivatud oma (ka mõttelise) territooriumi passiivse kaitsmisega, et olla võimelised kiiresti ja kergelt igas suunas liikuma. me klammerdume liikumise ja uue loomise asemel olemasolevasse (pole vaja esitada näiteid kõigist neist toredatest loomingulistest inimestest, kes meil siiski olemas on, hoolimata sellest, mida kolm netikommentaatorit just teha tahtis , me räägime üldisest tunnetuslikust seisust).

see passiivne kaitse võtab kohati ülimalt jõhkraid ja eemaletõukavaid vorme. kui elo-mall toomet kirjutas eesti päevalehes multikultuurse eesti ideest (05.04.05), siis asusid sajad anonüümsed netikommentaatorid teda roppude sõnadega sõimama. hüsteeriline kaitsevajadusretoorika plokkis vähimagi võimaluse rääkida kohaliku tähtsusega maalapist dünaamilistes kategooriates.

ründajate mass oli nii suur, et paistis nagu auditoorium oleks viimaks täielikult kinni jooksnud oma arusaamispiirile, kust edasi saaks järgneda üksnes passiivne traumaatiline kokkulangemine või (kultuuri)šokist põhjustatud kontrollimatu agressioon. paigatruudus kirjutas ennast mõistusest üle.

aga mis siis, kui otsida selle sundstaatilisuse võimalikke süvapõhjuseid kultuuriliste koodide moodustumise süvakihist? enne põlluharimisperioodi olid inimesed kütid ja korilased. klassikaline vaatepunkt ütleb, et põlluharimine oli suur edasiminek arengus.

roheline ajalugu ütleb midagi muud: see võis olla suurim viga, mille inimene tegi, sügavas olemuslikus plaanis. clive ponting kirjutab raamatus «maailma roheline ajalugu» suhteliselt keerulistes looduslikes tingimustes elavatest edela-aafrika bušmanitest ja näitab, et tänapäeval soovitatava toiduratsiooniga võrreldes on nende toitumine enam kui küllaldane: kalorite hulk suurem, proteiinide tarbimine kolm korda suurem, ja vaba aega mitu korda rohkem kui staatilisel paiksel tsivilisatsioonikultuuril.

ja see tendents ilmub pidevalt küttide liikuvate ühiskondade juures (netikommentaator, ära kriba seal midagi heast metslusest ja mammutist, mida ma võiksin taga ajama minna, kui ma seda nii väga tahan).

mulle tundub, et küttimisest ja liikuvast eluviisist loobudes kaotas inimene sisemise vabaduse (millest ta enam isegi teadlik ei ole). territoorium lukustas ja orjastas ta. me lihtsalt oleme harjunud mõtlema, et paiksus on ainus võimalik vorm kultuuriliselt keeruliste mustrite jaoks. ei pruugi olla.

tagasi enam ei saa, aga paljuski on paiksus muutnud inimese arglikuks ja agressiivseks rohusööjaks, kes kogu aeg peab eluspüsimise nimel sekeldama ja kelle eest teeb otsuseid tema territoorium. kütt (nagu ka kiskja) on aga dünaamiline ja rahumeelne, ta on ükskõik kus ja tema pingutus on terav ja kontsentreeritud. ning pärast seda on tal palju vaba aega.

kaasa arvatud aega olla inimene.

hasso krull
eesti ekspress 14.11.2002

“terrorism” on vist ilus sõna. miks muidu on seda juba aasta aega korrutatud igal soodsal ja ebasoodsal, sobival ja sobimatul, tähtsal ja tähtsusetulgi juhul? või on sel kõigel veel mingi muu põhjus, mis ei olegi sõna kõlaga otseselt seotud?

kui uurida asja lähemalt, selgub, et “terrorismi” mõiste alla on tõepoolest hakatud viima üpris erinevaid ilminguid. sõnatu enesetapja kaubandukeskuses või bussis; suurejooneline vaatemäng kaaperdatud lennukite, pentagoni ja põlevate pilvelõhkujatega; riiklikud investeeringud tuumarelva ehitamiseks; pommirünnak soojale maale sõitnud turistidele; paramilitaarsete rühmade treenimine ja varustamine; raha väljapressiv üksik täpsuslaskja; pantvange võtvad sõdalased, kes nõuavad sõja lõpetamist, jne. kõigele sellele on küll ühine teatav destruktiivsus (tõsi, väga erinevates mastaapides), kuid eks ole destruktiivseid tegusid ja kavatsusi väga palju ka mujal? väljaspool igasugust “terrorismi”? destruktiivsus ei saa siis ju olla ainuke ühendav joon?

sageli rõhutatakse, et terrorismi puhul ei tohi huvi tunda terroristide nõudmiste, ajendite ja sügavama tausta vastu. tähtis on “sõda terrorismiga”, sest muidu see ohustab “meid kõiki”, ja niisuguses võitluses saab olla ainult “poolt või vastu” ega tohi vaidlustada sõja liidrite “demokraatlikke” motiive. kuidas aga seda kõike mõista, kui me ei teagi, mis on õieti ühist neil, kes lasevad end õhku, neil, kes nõuavad raha, neil, kes taotlevad ülemaailmset konflikti, ja neil, kes kuskil maailma nurgas igatsevad sõja lõppemist? mis siis, kui olulist ühisosa tegelikult ei olegi?

kogu “terrorismivastase võitluse” doktriin on algusest peale põhinenud rassistlikel, natsionalistlikel, ksenofoobsetel, militaristlikel, usulist vaenu ja kultuurilist sallimatust rõhutavatel ideedel. ükskõik missuguse “terrorismi” tagamaad ei ole olulised, selle põhjus saab olla vaid arenematute olevuste sõge viha “demokraatlike väärtuste” vastu; ja “terrorismiks” tuleb iga konflikti sümptom nimetada võimalikult ruttu, et keegi ei jõuaks hakata arutama, kust see õieti tuleb. ja kas ei ole mõnelgi juhul jäetud mõistlikult toimimata palju varem? kas ehk pole ohtude ärahoidmiseks palju kindlamaid ja efektiivsemaid võimalusi kui mustvalge propaganda, vaenlaste otsimine ja sõjalise ülekaaluga laamendamine?

praegu põhineb kogu ideoloogiline vastandamisvõte ühel lihtsal väljaütlemata eeldusel: iga muslim on potentsiaalne terrorist. kui see otse välja öeldaks, saaks muidugi igaüks hõlpsasti aru, et see on vale. aga kui seda välja ei öelda, siis ei saa enamik vaatajaid-kuulajaid tõepoolest aru, kui vale see tegelikult on. bin laden on ju islami usku? ja snaiper, palestiinlased ja tshtsheenid olid ka? ometi piisab kas või põgusast sissevaatest araabia maailma, sealsesse ühiskonda ja avalikesse debattidesse, et niisugune mõttetus kõrvale heita. keskmine araablane pole vastastikusest verevalamisest sugugi rohkem huvitatud kui keskmine ameeriklane, hollandlane või soomlane. rääkimata araabia intellektuaalidest, kes võivad läänemaailma suhtuda liigagi optimistlikult (või vähemalt on seda seni teinud). muide, “araablane” on siin vaid näide.

kui aga kõnelda tõsisest vägivaldsest terrorismist, siis on “sealpool” usupiiri sellega kokku puututud palju otsesemalt. suured fundamentalistlikud liikumised tekivad vaeses maailmas. kõige selgem näide on alzheeria, kus kümmekond aastat tagasi hoiti ära fundamentalistide võimuletulek. järgnes tõeline tapatalgute laine, kuid lääs ei osutanud üldse märkimisväärset abi: ei mingeid maavägesid mägipiirkondades. kriis kestis aastaid, kuid viimaks suudeti lääne-araabia liidu (uma) riikide ühiste pingutustega panna vägivallale piir. eks ole imelik, et selline koostöö ei olegi praeguse usa valitsuse idee? ja et selleks polnudki vaja massiivseid pommitamisi, okupeerimisi, kogu maailma meedias kaikuvaid ähvardusi? ning mis kõige tähtsam: et seda oli võimalik teostada suhteliselt väheste kohalike jõududega, läbimõeldult ja arukalt?

oluline on teadvustada, et fundamentalistide märatsemisest on ka vaeses maailmas huvitatud väga vähesed. ainus, mis ei tekita vaimustust, on majandusliku ülevõimu taotlus, mingi väljaspoolse jõu soov kontrollida naftamaardlaid ja vallutada meediaruum. ja siingi peaks nüüd küsima, kust sai “maailma esiterrorist” õieti oma miljonid? neid ei kogutud ju annetuste kaudu? ja miks on mõned kindlad rühmitused, nagu kuulus al qaida, alati valmis omaks võtma oma osalust ühes või teises jõleduses? isegi siis, kui seda on juba tunnistanud keegi teine? kes on õieti need osapooled, kes on huvitatud terrorismivastasest sõjast, selle laienemisest ja jätkumisest? kelle terrorism?

Agne Nelk
Ilmunud TV Ekspressis 3. - 10. mai 2007

Imesid juhtub tänapäeval rohkem kui ennevanasti. Kolme uue animafilmi näol on sündinud kolm uut maailma: Mari-Liis Bassovskaja/Jelena Girlini „Kleit”, Hardi Volmeri „Lõpuõhtu” ja Priit Tenderi „Miriami teatriseiklus”. Kanad muutuvad intelligentseks ja jumalad kaotavad aru, inimene kaotab pea ja kleit saab näo, algusest saab lõpp ja lõpust saab algus. Niisuguseid imesid juhtub Eesti aniversumi uutel planeetidel.

Jampar Lama – Taipei animaator - sõnastab „Lõpuõhtus” animafilmi looja olemuse: jumal on suur animaator, animaator on väike jumal. Hardi Volmer kui animaator-jumal oleks võinud vabalt ise oma filmis ühe jumalana Karahundzis Kaukaasias mäeharjale ronida. Tähelepanelikuma kuulaja kõrv võiski tabada Volmeri hääle peajumal Zeusi suus - seega oli filmi looja helidimensioonis jumalana siiski esindatud. Hääletu keha aga otsustas tagasihoidlikult Cynicon Valley printeri taga kõikide maailma alfabeetide kõikvõimalikke tähekombinatsioone välja printida, et tiibeti munkade ettekuulutus universumi kadumisest tõeks saaks. Selle asemel, et teiste jumalatega ühineda, on „Lõpuõhtu” loojal soov kõike olemasolevat (kaasa arvatud jumalaid endid) ära hävitada. Küüniline, kas pole?

„Miriami teatriseikluse” lavastaja ja režissöör Priit Tender tegeleb taasloomisega. Iga uue Miriami lugude osaga (nimetatu on sarjas viies film) läbib väikese tüdruku perekond uuestisünni. Kindlasti olete tähele pannud, et animafilmide tegelased ei vanane. See tuleb sellest, et animaailma aeg on teistsugune. 2003. aastal Mait Laasi käe all valminud esimeses osas „Miriami jõulupäkapikk” nägid tegelased täpselt samasugused välja ja kindlasti näevad ka järgnevatel aastatel järgmistes filmides. Küll aga erinevad filmid üksteisest sootuks - „Miriami teatriseikluses” näiteks sai elutoast ootamatult teatrilava, kus mängiti „Punamütsikest”. Vaimukalt ja ülitäpselt lavastatud lugu on värske oma uudsuses. Ainult nukufilm, milles nukud on nii näitlejad kui pealtvaatajad, võib üllatada sellega, et ühtede liikuvate nukkude sees on veel teised nukud, mis on rohkem „päris” kui nood esimesed.

„Miriami teatriseiklus” ja „Kleit” on loodud ilma sõnalise dialoogita. „Lõpuõhtu” jumalate suu seevastu ei püsinud üldse kinni - alatasa oli neil ühe või teise asja kohta midagi öelda. Õigemini oli jumalail väga palju sõnu mittemillegi kohta. Ju siis selle maailma jumalad on niisugused. „Kleit” ei vajanud dialoogi - see on film, millel filmis toimuva jälgimiseks piisab pealkirja lugemisest ja esimestest filmikaadritest. See aga ei tähenda, et film oleks lihtsakoeline, pigem vastupidi. Erinevad kleidimustrid ning nende tekkimise viisid mõjuvad oma gootilikkuses ühtaegu imekaunite ja eemaletõukavatena tähistades sündi ja surma, looduse tärkamist ja närtsimist. „Kleit” on mikromaailm võrreldes „Lõpuõhtu” kosmilise mõõtkavaga. Esimeses on maailma kohta ülidetailne info, teises näeme vaid olulisimat igast asupaigast, detailidesse laskumata. „Lõpuõhtu” keskendubki tühjusele, sest Kõiksuse Looja täidab kõike ja on tühjus. Algus ja lõpp ja lõpmatus. Jumalad on vaid tühipaljad Kõiksuse Looja kehastused. Inimesed kirjutavad üles kõikide jumalate nimed ja universum kaob. Kas tõesti? Või siiski mitte? Tarkuse jumalal polnud vaja just palju oma pead murda, et Kõiksust üle trumbata ning maailma hävingut ära hoida. Piisas vaid uue kirjatähe loomisest, et printer lühisesse ajada ning tähekombinatsioonide väljaprintimine katkestada. Seda väikest pisiasja, et ühel kaugel planeedil on jumalate nimesid trükkivad trükimasinad vee alla viidud (loomulikult selleks, et printer kärssama ei läheks), ei tea aga isegi mitte Kõiksuse Looja. Jumalad tähistavad maailma taassündi teadmata, et see siiski universumi lõpupidu on. Miriami perekonnas on aga lood nii, et hundid ei söö punamütsikesi ära ja kuri haikala osutub hoopis vees hulpivaks kummikuks.

Oleks keegi võtnud vaevaks luua kummikujumalat, sammunuks temagi teiste seas Kaukaasias mäeharjale. Sama teed peaks käima ka Marie Antoinette’i kleit kui kleidijumal eksisteeriks. „Jumalate häda on selles, et inimene on loonud nad omaenese näo järgi,” teatab Kõiksuse Looja „Lõpuõhtus” kurva tõsiasja, mida jumalad ise kuidagi uskuda ei taha. Ütleb ju juudi vanasõnagi, et kui kolmnurkadel oleks jumal, oleks tal kolm külge. Kui inimesed on loojad ja jumalad nende looming, siis jääb üle ainult küsida - mis valesti läks? Miks on inimesed otsustanud universumi kustutada? Tiibeti munkade arvates on inimene loodud universumi hävitamiseks. Tundub, et Kõiksuse Loojal on huumorimeelt. Inimestel tuleb vaid üles täheldada kõikide jumalate nimed ja maailma lõpp ongi käes. Kõigest üheksa miljardit nime. Kui aga kirjutada üles kõikide nootide nimed, siis sünnib muusika.

Muusikal on aniversumis eriline koht. Koos teksti ja taustahelidega loob ta ruumi akustika ja meeleolu. Täpselt niisugune nagu on filmi muusika, on ka tema maailm. Ja vastupidi. Ega siis ilmaasjata Eesti muusika päevade avaüritusel 11. aprillil 2007 nukufilmimuusikat esiplaanile tõstetud. Eesti animafilmidele on muusikat loonud suurepärased heliloojad: Arvo Pärt, Lepo Sumera, Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür, Sven Grünberg, Olav Ehala jt. Sedapuhku olid autoriteks Märt-Matis Lill („Miriami teatriseiklus”), Ülo Krigul („Lõpuõhtu”) ja Malle Maltis („Kleit”). Kõikides filmides oli muusika dramaturgia toetajaks. Vastavalt filmi temaatikale sulas helikujundus ühte värvigammade, pildirütmi ja kujutatava ruumi olemusega. „Miriami teatriseikluses” jätkus juba varasematest osadest tuntud mõnusat ja muretut maailma saatev muusika. „Kleidis” kurjakuulutavad tšello ja elektrikitarr ennustasid vaheldumisi filmi traagilist lõpustseeni ette. „Lõpuõhtu” trummipõrinad, parmupillid ja kandlehelid mõjusid oma šamaanilikkuses ise justkui kõikide jumalate kokkukutsujatena. Muusika teeb imesid.

Jumalad on kokku kogunenud varemgi. Ei Terry Pratchetti fantaasiaraamatus „Väikesed jumalad” ega Neil Gaimani romaanis „Ameerika jumalad” suudetud kõiki olemasolevaid korraga ühte paika meelitada. Küll aga võib erinevates maailmades kokku tulnud jumalates märgata mõningaid sarnasusi – sõjakust ja naiivsust, kõrgeltarenenud sugutungi ning labast kõnepruuki. Jumalad osutuvad nähtamatute niitidega marionettideks inimese käes. „Lõpuõhtu” sihtgruppi on raske määratleda - lihtsakoeline lugu viitab nooremale generatsioonile, vulgaarsevõitu jumalad aga eeldaksid vanemat vaatajat. „Miriami teatriseiklus” on mõeldud eelkõige eelkooliealistele, kuid sobib oma pretensioonituses kõigile. „Kleidi” pulseerivate lihatükkide, määrdunud pitside-satside ning süngete toonidega gootiromantika nõuab pigem tugevamanärvilist vaatajat kui lapsemeelsust.

Nukkude-objektide liigutajaid me ei näinud üheski filmis, vaid „Kleidis” ilmus aeg-ajalt kaadrisse kleidivalmistaja käsi. Enamjaolt moodustusid kleidimustrid iseeneslikult, ilma nähtava käe abita. Miriami loos nägime ekraanil nukke, kes olid teatris või mängisid laval teisi nukke. „Lõpuõhtus” on tegemist segatehnikatega – fotograafiline film vaheldumisi nukufilmi ja kompuutergenereeritud pildiga. Tulemus on tehniliselt kõrgel tasemel ning aukartustäratav. „Kleidis” olid nukkude asemel inimesed, kelle olemasolust saame aimu vaid läbi vilksamisi näidatavate plaanide. Filmi lõpus selgub, et teos on pühendatud Marie Antoinette’ile ja koduperenaistele. Marie Antoinette ilmselt sellepärast, et kaheksateistkümnenda sajandi kleidimustritesse võis iga lähemalt silmitseja ära uppuda, võibolla aga nimetatu traagilise elusaatuse märgiks. Ajaloo kirjudel seintel on mustvalgelt kirjas, et 38-aastase Marie Antoinette’i kaunis pea eemaldati Prantsuse revolutsiooni käigus 1793. aastal giljotiini all. Inimsool on iseäralik omadus üksteise elu ja surma üle otsustada. Kui jumalad on loodud inimese näo järgi, siis pole ime, et jumaladki on valmis teineteise vastu sõtta astuma. Neil Gaimani „Ameerika jumalates” arvasid Rock Citysse kogunenud jumalad, et nad võitlevad oma eksistentsi eest. Jumalad ei ole kõiketeadjad, nad ainult arvavad end teadvat maailma sünni ja hävingu kohta. Vanemuine oma terve mõistusega tabas „Lõpuõhtus” kohe ära, et aegade lõpp on käes. Kõiksuse Looja ütleb seepeale „Mis siin enam nutta, teeme parem lõpupeo!” Ilmselt ei tahtnud ta universumi kadumist üksinda tähistada ja kutsus seepärast oma nimekandjad kokku. Miriam, tema ema ja isa, kana ning pisike vend aga elavad lõputult kestvas ideaalühiskonnas, kus kurjust ja vägivalda ei eksisteeri. Need on lihtsalt erineva elukorraldusega erinevad planeedid aniversumis. Animafilmis on kõik võimalik.

agne nelk
agne.nelk@iluselu.ee

elasid kord puunikerdaja, kiviraidur ja sepp. puunikerdajal olid pikad ja kondised näpud, kiviraiduril suured ja tugevad kämblad, sepa käed olid nagu käed ikka, võibolla ainult pisut rohkem määrdunud kui teistel. puunikerdaja valmistas elatise teenimiseks peamiselt köögiriistu. tema meelistegevuseks oli aga hoopis puunukkude valmistamine. üks naljakalt pika ninaga nukk, mida ta ise ei pidanud suuremat sorti saavutuseks, võitis vaatamata oma vähesele arunatukesele miljoneid ja miljoneid südameid üle kogu maailma. temast kirjutati lugusid ja vändati filme. niiväga meeldis ta inimestele.

sepp meisterdas imelisi nagisid. tema käe all valminud nagisid oli mitmeid tuhandeid. tal endal polnud oma nagide saatusest aimugi, kuid päris kindlasti oli igas maailma nurgas vähemalt üks tema nagi. seal oli nii taimede- kui kaladekujulisi nagisid, lohe- ja boamaopealiseid nagisid, oli nagisid, mis meenutasid hundi lõualuud või härja sarvi ja oli nagisid, mis meenutasid lihtsalt kõige tavalisemat nagi. sepp oli lihtne mees ega otsinud au ja kuulsust. peaasi, et käed-jalad oleksid tööd täis ja leib laual. kord kui sepp oli järjekordse nagikomplektiga valmis saanud ning tegevusetult aias ringi jalutas, märkas ta naabrimeest labida najale toetumas ning otsustas temast ühe nagi teha. see nagi tuli aga nii suur, et ükski inimene ei saanud aru, et tegemist on nagiga.

niipea kui viimase nagikomplekti tellija labidaga naabrimehe kuju märkas, oli tal selge, millise väärtusliku teosega on tegemist. ta pakkus sepale kuju eest nii palju raha, et too ei pidanud terve elu jooksul enam ühtegi nagi tegema. vaid siis kui tal käed tõeliselt sügelema hakkasid, tegi ta ajaviiteks mõne pisikese erikujulise nipstüki. oma suurteost ei näinud sepp enam kunagi. ometi teadis ta täpselt, mis kujust edasi sai. loojad jäävad oma looduga lõpuni seotuks. neil on erinevad kehad, aga üks hing. kuju paigutati ühe väikese saare suurima linna keskväljakule ja sai üleüldiseks imetlusobjektiks. ja sepp avastas, et inimestel on kujudega teistlaadi suhe kui nagidega. nimelt omistasid inimesed kujudele tähendusi. ajapikku muutusid tähendused inimestele olulisemaks kui kuju ise.

tähendused olid mõtteuniversumi vanimad asukad ning elasid tähendussfääri serval asuval mõttelisel ringjoonel. neid oli loendamatu arv liike. tuntumad neist olid otse-, osa-, kõrval- ja täiendtähendused. uusim tekkinud liik oli lisatähendus. veel kümmetuhat aastat tagasi ei teatud lisatähendustest midagi. mõtteuniversum oli sel ajal hõredalt asustatud ja kõigile kergesti ligipääsetav. tihtipeale sattusid emotsiooni-, loogika- ja teadmistesfääride asukad oma rännuteedel tähendussfääri. tähendussfääris oli alati erakordselt põnev peatuda. vanimad tähendused olid väga külalislahked ja väga jutukad. nad teadsid rääkida lugusid, mis rääkisid mõtteuniversumi sünnist, selle ülesehitusest ning erinevatest koostisosadest. lisatähendustega saab inimkond veel vatti ja vaeva näha, armastasid aegade algusest pärinenud tähendused öelda.

kiviraiduri unistuseks oli valmistada kivist põlismets. kummalisel kombel kukkusid kõik tema puud inimeste moodi välja. raidur arvas, et tegemist on sünnipärase andetusega ja plaanis tõsiselt allveemalekohtuniku ametit, kuid inimesed armastasid tema kujusid. ta otsustas esialgu siiski edasi raiuda. üks ebaõnnestunud puu meeldis kiviraidurile niiväga, et ta otsustas selle omavoliliselt maailma südames asuva linna rahvarohkeima väljaku kõrvaltänavasse paigutada. kuju pidi kujutama tuhande aasta vanust sekvoiat näituse „maailma suurimad ja vanimad puud” tarbeks. kuid nagu ikka, kukkus ka see kiviskulptuur pigem inimese kui puu moodi välja. see oli niisugune pika habeme ja lokkis juustega hiiglaslik kuju, mille keha oli täiuslikes proportsioonides. ka tema vaim oli täiuslik. kiviraidur sai kohe aru, et tegemist on erakordse isendiga, mis lausa nõuab eksponeerimist. nii ta paigutaski kuju salaja ühe maja nurgale. keegi ei teadnud, kust see kuju sinna kõrvaltänavasse tuli ja kes selle sinna pani. avalikesse kohtadesse reeglina kujusid ilma eelneva tellimiseta ei paigutata. postamendita kivikuju jäi möödujate silmadele märkamatuks. inimesed lihtsalt ei vaata kohtadesse, mida ei ole ekstra vaatamiseks ette valmistatud.

kõik kolm meistrit said ülemaailmselt tuntuks just oma juhuslikult valminud raidkujude järgi. nad kõik meisterdasid suurteoseid tahtmatult. see lihtsalt kukkus välja nii. meistriteosed on erilised olendid. loomeakti lõppedes saavad nad tundliku hinge ja suurepärase mõistuse. mitte ükski küsimus ei ole nende jaoks liiga keeruline. nad näevad kõike toimuvat ja mõistavad seda. iga suurteos teab, mis on hästi, mis on halvasti, mida oleks pidanud tegema teisiti või mida oleks järgnevalt tarvis teha. ainuke kuju, kes maailma asjadest päris hästi aru ei saanud, oli pisike pika ninaga puunukk. tema arvas millegipärast, et kujudel ei ole hinge ja soovis seepärast inimeseks saada. puunukk oli kindel, et inimesed on nendest paremad olendid. muidugi ei ole see tõsi. väga vanad kujud on seda öelnud ja neid võib usaldada. sajanditevanused kujud on väga palju näinud. sellepärast teavadki nad nii hästi seda, mismoodi asjad peaksid olema või võiksid olla. vanimad meistriteosed olid esimesed, kes taipasid, et lisatähenduse tekkimise hetkest sai inimkonna lõpu algus.

lisatähendused omistati objektidele või nähtustele, millel ei olnud kindlat ja ühest tähendust. tähendussfääri harmoonilise struktuuri jaoks olid lisatähendused viirus. nad tekkisid ja levisid kontrollimatult ning põhjustasid inimestes seletamatuid raevuhooge. lisatähenduste jaoks on isegi eraldi sõna välja mõeldud – sümbol. sümbolite parimad tundjad olid sümboloogid. teadus, millega nad tegelesid, oli sümboloogia. sümboloogiaentsüklopeedias on kirjas: sümbol ehk võrdkuju on märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta. sümbol on ühiskondliku kokkuleppe tulemus. kui ühiskondlikult kokkuleppele ei saada, siis tähendab, et kujul on mitu lisatähendust. esialgsete uuringute kohaselt on tegemist ravimatu haigusega. kummituslike olenditena ringilendavatele sümbolitele mõtteuniversumis kohta ei olnud. liig palju oli sarnase välimusega erinevaid sümboleid ja erineva välimusega sarnaseid sümboleid. nende läbipaistmatud hallikassinised kogud nägid välja nagu rünkpilved. peagi katsid loendamatud sümbolid mõtteuniversumi lage nii tihedalt, et ka kõige oskuslikumal mõttepiloodil oli võimatu seal orienteeruda. lisatähendusi kandvatele sümbolitele tuli kiiresti leida alternatiivne elupaik. lõpuks leitigi lisatähendustele eriline koht – nad paigutati inimeste südametesse.

juba varsti peale eneseteadvuse omandamist said kujud aru, et nad ei ole päris vabad. kujude ellukutsumise eesmärk oli eksponeerimine. kas kaminasimsil, kingituse näol kellegi koduaias või avalikus ja rahvarohkes kohas. kui kujud püstitatakse, siis ikka kellegi või millegi auks või mälestuseks. sepa kuju ootas eriti kurb saatus. too sattus juhuslikult olema niisugune eksemplar, mis armastas väga jalutada ning mõtiskleda elu ilusate asjade üle. kuju ostja arvas aga teisiti ja kuju kinnitati telliskiviseinale. arvati, et paigalseisvana näeb teda siiski rohkem inimesi kui siis kui ta ringi jalutaks. millegipärast arvavad ostjad tihtipeale teisiti kui kujud ise. pikapeale harjus labidamees oma liikumatusega ära. hilistel õhtutundidel kui inimesi enam ei olnud, sai ta rahulikult omi mõtteid mõtiskleda. mõnikord tundis ta puudust vestluskaaslastest, kellega oma teooriate üle arutleda. läikiva kuuega kaevur oli kuulnud kogu elu jala ringi kõndinud rändurluuletaja skulptuurist ning imekaunist korviga neiust, kelle kuju peeti pigem inimeseks kui kujuks. labidamees oleks väga soovinud nendega ringi jalutada ning oma mõtteid tutvustada.

kiviraiduri lemmikkuju saatus polnud kuigivõrd parem. kord ehitati tema kõrval asuva väljaku tarbeks ühele tuntud astrofilosoofile pühendatud monumendi alust. täpipealt käputäis nurgakive jäi puudu. laisk ja hoolimatu ehitaja märkas tundmatut kuju ning leidis selle olevat parimast alusmaterjalist. nii saidki personifitseeritud sekvoia parem kõrv, nina, mõlemad käsivarred ning vasak labajalg eemaldatud uue monumendi tarbeks. rüüstatud kuju jäeti sinnapaika. õnneks oli tema hing terveks jäänud. kurbusega pidi ta vaatama seda, kuidas asjad on, ega osanud midagi teha selle heaks, et nad oleksid nii nagu nad peaksid olema. ühel päeval pistis üks ärksa meelega nooruk tema külge kirja, milles rääkis oma parandusettepanekutest kehtiva ühiskondliku korra suhtes. see teade levis välgukiirusel inimeste seas ning peagi tulid ka teised tema külge oma mõtteid ning soove riputama. selles linnas oli nii, et ajalehtedes, televiisoris ja raadios inimestel kaasarääkimisvõimalust ei olnud. graffiti oli juba leiutatud, kuid polnud veel leidnud laialdast kasutust. inimeste arvamus ei jõudnud valitsejateni ega läinud tegelikult neile ka korda. nii leidsidki linnaelanikud selle katkise ja kurva moega üksiku kuju, mille kaudu oma arvamus välja öelda. kujul oli selle üle väga hea meel. tähelepanelikum vaataja võinuks rüüstatud kuju suunurgas silmata vaevumärgatavat naeratust.

igasugune kuju on kui väikene maailma mudel, kujude sees on olemas kõik selle maailma omadused, milles nad loodi. nad on kui mikromaailmad, mis peegeldavad makromaailma. tähenduse saanud kuju kolis oma tähenduseandja südamesse elama. kujusid võib teisaldada, aga lisatähendusega mudelit, mis asub inimeste südametes, on võimatu ära viia. need raiutakse südametesse igaveseks. nimetatud tõsiasi põhjustaski sümboloogide arvates erinevate lisatähenduste vahel tekkinud sõja. sümboloogide viimase avastuse kohaselt oli sümbolite erinevate tähenduste tekke põhjuseks üks aegade alguses toimunud mõtteuniversumi nihe. arvatavasti algas kõik siis kui mõtteuniversumi kaks kihti nihke tagajärjel teineteise vastu põrkusid. sellest hetkest olevat maailma tekkinud eri arvamused ja eri arvamuste tulemusena sündisid lisatähendused.

mõtteuniversumi tihedus muutus iga uue mõtlemise liigiga järjest suuremaks. seal leidus erinevaid dimensioone iga kollektiivse mälupagasi jaoks. kollektiivne mälu talletas ühes kultuuriruumis asuvate inimeste mõtteajaloo. dimensioonidekihid olid erinevate sfääridega tihedalt läbi põimunud. koos sümboloogide abiga töötasid tähendused mõtteuniversumi vanimate ja targimate elanikena välja mineviku ja tuleviku mõtete maatriksi. mõtetemustri alusel oli võimalik kõiki võimalikke mõtteid tuletada. kõige alguses olidki ainult üks mõte ja üks tähendus. esimese mõtteskeemi algoritm oli lihtne – mõte oli tähendusega vastavusseoses. niipea kui tekkisid teised tähenduste liigid, arenes tähendussfäär ning kujunesid välja mõistuse, loogika ja emotsiooni sfäärid, siis muutus ka muster. tekkis katkematu mõtete-tähenduste jada. ühest mõttest võis areneda palju tähendusi ja igast tähendusest omakorda uus mõte. uus mõte ei olnud enam sugugi seesama, mis esialgne ning sai omale üha uusi tähendusi. protsess arenes pidevalt kasvavas tempos.

oma poole sajandi pikkuse eksistentsi jooksul oli labidamees omandanud sadu tuhandeid lisatähendusi. paljude inimeste südametesse oli paigutunud just see kuju. iga aasta kevadel olid sümbolite vahel olnud rahutused. kujude lisatähendused südamepõhjades hakkasid rääkima. alguses toimus see üsna vaiksel sosinal. seejärel muutus ägedaks sõnadelaviiniks kuni vägivaldsete konfliktideni välja. kõik algas ühel aegadetagusel kevadhommikul, mil jalutajahingega pronkskuju ümber otsustasid koguneda kõik tema armastajad ja vihkajad. labidaga kuju taipas, mis oli juhtunud. kujud teadsid alati, kuidas asjalood on. armastajad ehtisid teda tohutute lillevanikutega. ausalt öeldes ei pidanud sepis ise seda kuigi mehelikuks ehtimisviisiks, aga talle meeldis lillelõhn. hurmav aroom pani teda unustama, et ta peab alatiseks ühe koha peal paigal püsima. vihkajad aga viisid lilled ära ja joonistasid kujule igasuguseid pilte. see tundus ka päris põnev mäng. kahjuks ei saanud kaevur kaasa mängida. mis ka ei juhtuks, tema pidi paigal püsima. kokkulepe ostjaga oli niisugune.

linnaisadele kivikuju ei meeldinud. ometi ei andnud nad ka korraldust teda maha võtta. katkisele, langetatud peaga marmorkujule kinnitatud kirjad oli hea viis teada saada, mida lihtrahvas asjade seisust arvab. kõik kirjad viidi linnakotta, et neid analüüsida. mida rohkem linnaisad kirju lugemas käisid, seda rohkem kirju sinna tekkima hakkas. lõpuks hakkas linnaisade visadus murduma ning neil tekkis arusaam sellest, mida inimesed mõtlevad. katkine kivikuju oli oma liigikaaslaste seas väga austusväärsel positsioonil – ometi oli keegi neist jõudnud olemise täiuslikema vormini. tal polnud endal vajagi rääkida - kirjutajad rääkisid tema eest. maailma õnnelikum kuju võis oma silmaga näha, kuidas küsimused vastuseid saavad. rahvas küsis kirjadega ja linnaisad vastasid tegudega. nõnda saigi kuju endale hüüdnimeks „rahva sõna”.

sümbolid olid seotud väärtustega ja väärtused omakorda tähendussfääriga. tähendussfäärist saabuvad impulsid tegid sümboloogidele tõsist peavalu. tekkima hakkavate sündmuste tegelikud juured peitusidki tähendussfääri ülikeerulises ülesehituses. tähendussfäärist saadeti erinevaid tähendussignaale sümbolite identifitseerimiseks ja vastupidi. nood kaks olid teineteisest lahutamatud. ühe loodud kuju tähendusi oli reeglina rohkem kui üks, enamasti kaks-kolm kõrval-, täiend- ja lisatähendust. on teada ka kujusid, kelle tähenduste hulk on ületanud elavate inimeste arvu – need on väga vanad kujud, kellele on aegade jooksul loendamatuid tähendusi antud.

vaatamata kogu oma mõttetarkusele ei saanud sepa naabrimehe kuju täpselt aru, miks just tema nende lisatähenduste keskmesse oli sattunud. ka rahva häälekandjaks saanud kivikuju mõlgutas samu mõtteid. pika ninaga puupoiss ei mõelnud midagi. tema meeldis eranditult kõigile. ülejäänud maailma kujudel aga oli nii vihkajaid kui armastajaid. sümboloogid ja mõtteuniversumi vanimad tähendused leidsid mõtetemustris ikka ja jälle üks ühele korduva mustrimaatriksi, mis reprodutseeris iseennast lõpmatuseni. see ei tähendanud head.

kujude erakordsest mõjust olid teadlikud ka valitsejad. sellepärast neid algselt püstitama hakatigi. alguses oli kujudel palju armastajaid. nüüd aga oli kätte jõudnud ajaloo pöördumatu murdepunkt - kujude vihkajate ja armastajate hulk oli võrdsustunud. ülemaailmselt võeti nõuks kõik kujud teisaldada. kui pole kujusid, pole ka probleemi, arvasid tähtsad pead. sümboloogid muigaksid selle mõtte peale - vaid nemad, vanimad tähendused tähendussfäärist ning mõttetarkadest meistriteosed teadsid, et saladus peitub inimeste südametes asuvates lisatähendustes. ka pronksist kaevur taipas korrapealt, mis teoksil. ta otsustas kujude kirjutamata seadust eirata ning jalutas oma postilt minema. lõpuks ometi oli ta vaba selleks, et jalutada ringi ja oma liigikaaslasi külastada. labidamees oli aastatepikkuse mõtisklemisega jõudnud suure avastuseni. ta oli jõudnud järelduseni, et inimestel on sünnipärane kalduvus oma liigikaaslaste ehitatud objekte lõhkuda. inimkonna rahulolu kahanemine oli purustamiste kasvuga pöördvõrdelises seoses. käesoleval hetkel ületas rahulolematuse tase kriitilise piiri. purustamiste aeg oli käes.

mõtteuniversumi eksistents oli tihedalt seotud inimliigiga. nemad olidki mõtteuniversumi tekke põhjustajad. tähendussfääri pidev kasvamine valmistas juba mõnda aega sümboloogidele tõsist muret. sümboloogid mõistsid sümbolite ja tähendussfääri omavahelist sidusust ning püüdsid mineviku ja tuleviku mõtete maatriksist tuletada mõtteuniversumi võimaliku edasise arenemise suundi. vastus oli käegakatsutav. enne viimase skeemi väljajoonistumist käis mõtteuniversumi koes vaevumärgatav plahvatus. seejärel tekkis kohe veel mõnisada väiksemat plahvatust. iga plahvatus tekitas omakorda tuhatkond uut purustust. kui inimesed oskaksid mõtteuniversumit näha, oleksid nad arvanud, et seal on mingi suurem pidu käimas. terve mõtteruum nägi välja nagu uusaasta ilutulestik.

kogu maailmas hakati kujusid postidelt maha võtma, tükkideks raiuma ja mujale toimetama. vahet ei olnud, kas sa oled puust, kivist või pronksist. neid kas vihati või armastati, teist võimalust ei olnud. seda aga lõhkujad ei teadnud, et kui kuju kere purustatakse, lahkub sealt ka tema hing. rahumeelsemate tähendustega kujud vaatasid esialgu kõike toimuvat pealt, kuid purustatud vendi-õdesid nähes ei pidanud nad enam vastu ning lahkusid oma kohalt igaveseks. peagi olid puunikerdaja, kiviraidur ja sepp ainsad inimesed, kes kujusid veel mõistsid. nad hoolisid väga kujudest, keda massiliselt hävitati. omaenda kätega valmistatud olendeid ei ole võimalik mitte mõista. nagu öeldud, on tegemist kahes kehas asuva ühtse hingega. kõik kolm meistrit otsustasid senisest tegevusest igaveseks loobuda ning jätsid oma ametid kus see ja teine.

kujude füüsilistel kehadel ei olnud selles sõjas enam kohta, nad olid sunnitud oma postidelt lahkuma enne kui kogu meistrite kätetöö hävitatakse. võitlus käis inimeste südametes ning neis elutsevad vastandlikud sümbolid sattusid omavahel absoluutsesse konflikti. peagi selgus, et inimesed ei sõdi mitte kujudega, vaid väljendavad oma südames asuva lisatähenduse olemust. tegelik sõdimine toimuski südametes. see oli sümbolite sõda. kujud olid vaid sõjategevuse näiliseks vallandajaks. purustatud kujude kehaosad ja teisaldatud kujud paigutati kõikide kujude päikselisse varjupaika. ka unustatud ja hüljatud kujud leidsid varjupaigas omale turvalise asukoha. kujudel ei olnud enam valikut. nad loobusid oma senisest elust ning otsustasid igaveseks maapealt lahkuda. kõikide kujude päikselises varjupaigas oli neil ilma inimeste, tähenduste ja sümboliteta hea olla. viimaks ometi said nad olla need, kes nad tegelikult olid. suured mõttetargad ja filosoofid.

iga plahvatus muutis mineviku ja tuleviku mõtete maatriksit tundmatuseni, terved tähendusteblokid hakkasid kustuma. ootamatult haihtusid emotsioonide ja teadmistejadad. loogikasfääris oli tekkinud lühis. vaid üksikud eritähendused ja loogikavead hulkusid mööda tühja vaakumvälja, mis sfääride hävimisest järgi oli jäänud. ei vanimad tähendused ega sümboloogid teadnud, mismoodi tekkinud kahjustusi likvideerida. või õigemini taastada, sest tühimike arv kasvas silmnähtavalt.

suuremad kujud läksid ees ja väiksemad tulid järel, astuti üle inimeste ja majade, metsade ja niitude. pisemad pisteti taskutesse, võeti kukile ja sülle. aega ei olnud enam kuigipalju jäänud. eesmärk oli kiiremas korras koguneda siberi avaratele tundraväljadele, et sealt üheskoos varjupaika teleporteeruda. inimelul ei olnud siin enam tähtsust. aegade lõppu kuulutav sõda oli võimalik lõpetada vaid kõikide sümbolite hävitamise tagajärjel. kui hävinevad sümbolid, hävinevad ka lisatähendused. lisatähendused aga ei kao enne kui kaob viimane inimene. kui kaob viimane inimene, kaovad mõtted ning mõtteuniversum lakkab olemast. nii astusidki inimesed üksteise vastu välja ning hävitasid teineteist. vaenlaste vihkamine muutus järjest suuremaks. põletati maju, õhati suuri üldkasutatavaid hooneid, lammutati sildu, hävitati metsi ja teid. purustati kõik, mis meenutas suuremal või vähemal määral mingit sümbolit. võimukandjad saatsid kahurväed ja pommilennukid üksteise poole teele. olulisim oli välistada uute vaenulike lisatähenduste teket. selleks aga pidid kõik vastasleeri esindajad surema.

viimanegi kui hingestatud kuju lahkus oma senisest asupaigast. lõpuks ometi olid nad vabad. nad olid vabad minema sinna, kuhu ei pääse ükski inimene. kõikide kujude päikseline varjupaik asus niisuguses kohas, mis oli inimsoo jaoks elamiskõlbmatu. see asus mitmete valgusaastate kaugusel asuvas tähekobaras. seal oli ühtaegu purustatud kujude väljanäitus ja elusate kujude paradiis. kahju ainult, et puunikerdaja, kiviraidur ja sepp sinna ei pääsenud. nii nagu inimesed olid jäägitult seotud mõtteuniverusmiga, olid ka kujud nüüdsest seotud oma varjupaigaga. viimne kui üks kuju tundis sealset kutset.

ümberringi käisid püssipaugud ja plahvatused. kogu lisatähendusi kandev maailm põles ja hävines. tihedalt läbipõimunud mõtteuniversumivõrgustiku asemel haigutas hõredalt kaetud must auk. kas oli veel järele jäänud mõni lisatähendustevaba inimsüda? mõni teistest eraldatud mõtteuniversumi maatriksiriba, mis säilitaks vaid häid ja olulisi mõtteid? kui jah, siis sellisel juhul jääksid ellu kõik, kel oli õnnestunud sümbolivaba elu elada. kujudel oli sellest ükskõik. nemad marssisid üheskoos päikesetõusu poole. sadade tuhandete varjupaika minejate seas sammusid ka pika ninaga maailmakuulsaks saanud puupoiss; hiigelsuur, jalutuskepile toetuv rändurluuletaja; pronksist labidamees ning tema õlale toetuv käsivarteta ja vasaku labajalata lokkispealine kivikuju. kuju rinnalt tõusid ükshaaval lendu inimeste kirjutatud kirjad. üks okaskrooniga, kõhna ja habetunud kivikuju püüdis õhusheljuva paberilehe kinni. seal olid kirjas tuntud laulusõnad. kõhn kuju alustas vaikset laulu. raskel sammul marssivate kujude seast hakkas kostma madalahäälset üminat. põlevate linnade taustal kõlasid pommiplahvatused. päikesetõusu oranžikaskuldsed kiired peegeldusid loendamatutelt purunevatelt klaasikildudelt. õhku kaikuma jäi vaid kümnete tuhandete kujude suudest kostev mitmehäälne laul „always look on the bright side of life”.

elas kord üks täiesti tavaline poiss. ta elas täiesti tavalises kodus, kus kõik asjad olid täiesti tavalised. oma kõige tavalisemate mänguasjadega mängis ta kõige tavalisemaid mänge. välimuselt ei paistnud poiss millegi erilisega silma ja ka tema riietus oli lihtsakoeline. tema elus ei olnud mitte midagi ebatavalist. poiss oli selle üle väga nukker, sest talle oli alati tundunud, et erilistes kodudes elavad eriliste mänguasjadega mängivad poisid olid temast paremad.

ühel täiesti tavalisel kevadhommikul teel kooli märkas poiss, et sirelid olid üle öö õitsema hakanud. viie kroonlehega sireliõite otsimine oli tema igakevadine meelistegevus olnud. alati kui ta mõne leidis, soovis poiss soovi ning sõi õie ära. mõnikord oli kobaras koguni neli või viis viielist õit. iga sooviõis leidis endale sobiva soovi ning avastas end mõne aja möödudes poisi kõhust. sireliõied ei olnud sugugi maitsvad, nad olid pigem kibedad kui magusad, kuid soovitava soovi suurus korvas selle. ega sireliõitele endile ka tegelikult meeldinud oma kaunist eksistentsi seedekulglas lõpetada. kõne all oleval hommikul aga leidis poiss vaid ühe viielise. sel päeval tundus õis tavapärasest maitsvam. tõenäoliselt oli põhjus selles, et talle oli torganud pähe üks täiesti ebatavaline soov. poiss ei julgenud isegi mõelda sellele, et see täide võiks minna. aga soovimata ka ei saanud jätta. soovimisega kaasneb alati mõnusmagus teadmine, et unistamisprotsess ise ongi juba sama hästi kui soovi täideminek.

üks must kass oli parajasti teed ületamas. kass peatus poissi nähes hetkeks, kallutas pead veidi vasakule ja sõnas: „nüüd astusid küll reha otsa.” poiss ei pidanud sugugi veidraks fakti, et kass rääkis, küll aga paistis talle imelik tõsiasi, et mööduvad tütarlapsed tema poole vaatasid ja itsitasid. kass oli kadunud kui vits vette. esimese tunni alguseni oli veel aega ja nii suunduski poiss hoopis ajalehekioski suunas, et sealt üks magus suutäis teemoonaks hankida. kiosköör tegi peaga poisi poole kummarduse, andis shokolaadile lisaks ka ühe kraabitava loteriipileti ning pilgutas silma. tagasisaadud mündiga kraapis poiss piletiväljad lahti ning jäi suu ammuli piletit vaatama. seal seisis kolmel väljal nii suur number, et isegi tema peastarvutamisoskus läks omadega nii puntrasse, et parimgi pusaharutaja ei suudaks ilma pusaharutamiskursustel käimata seda lahti harutada. sada tuhat krooni. on see alles summa. „selle summa eest on võimalik maailma parimad mänguasjad saada,” mõtles poiss.

lähim pangakontor asus üle tänava. olgugi, et poiss oli kuulnud isikut tõendavast dokumendist, ilma milleta ei saa raha kätte, arvas ta, et see tasub siiski proovimist. seda enam, kui oli päris kindel, et just tema võitis loteriiga ja mitte keegi teine ning tema isiklikult läheb võidusummale järele. mis isikut siin ikka enam tõendada. „mina olengi ju mina ise mitte keegi teine,” arutles poiss endamisi ning astus panga uksest sisse ega märganud väljunud härrasmeest, kes talle kaabut kergitas. paar ootepingil istuvat vanadaami vaatasid poissi pisut altkulmu, kui ta ilma järjekorrata telleri juurde sammus, kuid üldiselt paistis kõik plaanipäraselt kulgevat. pangatelleri nimi oli nadežda petrovna. ta oli tumepruunide juuste ning imelikult pikkade küüntega. poiss asetas sõnagi lausumata loteriipileti laua servale. teller vaatas piletit, vaatas poissi, vaatas poissi, vaatas piletit, siis vaatas ainult poissi ja tõusis laua tagant püsti. ta oli vähemalt kahe meetri ja kahekümne sentimeetri pikkune. nii pikal inimesel võivad vist küüned ka normaalsest pikemad olla. aga miks nad tumepunased ja säravate täppidega peaksid olema, seda ei osanud poiss seletada. preili petrovna palus poissi veidi oodata ning asetas letile reklaamtahvli kirjaga „palun pöörduge kõrvaltelleri juurde”.

ootusärevus oli peaaegu sama suur või suuremgi kui enne tema eelmise aasta esimeselt sireliõielt soovitud soovi täideminekut. nimelt oli ta soovinud, et televiisorist näidataks tema lemmikmultikat „vapra bibikonna tagasitulek”. mõne nädala pärast oligi see kavasse pandud. poiss märkas, et panga teenindussaali seinad olid helesinised. sinine on ookeanivee ja taeva värv, kõrgustessepürgivate unistuste ja puhtuse värv. imelik, et poiss polnud vanematega pangas käies seda varem märganud. „selles ruumis saavadki siis paljude inimeste soovid teoks,” mõtles poiss ning tõdes imestusega, et ainsad naeratavad näod selles ruumis olid pangatelleritel. „kas siis täiskasvanud ei tunnegi rõõmu oma unistuste täitumisest?” küsis poiss endalt. ta oli peaaegu kindel, et õige vastus on ei. see mõte ei meeldinud poisile ja ta otsustas, et tema ei saa kunagi suureks.

hetke pärast naases nadežda petrovna koos hallitriibulises ülikonnas meesterahvaga, kes naeratas meeldivalt ning tegi peaga poisi poole kummarduse. „kas teie majesteet soovib oma võitu sularahas või ülekandega?” küsis karl kaheteistkümnes. nii oli tema rinnasildil kirjas. „sularahas,” vastas poiss lootes, et oli öelnud õige vastuse. mees tegi peaga noogutuse nadeždale, kes suundus kontsakingade klõbinal lifti juurde. „huvitav, kui kõrged on liftid? ega ta ometi pead lifti lae vastu ära löö?” mõtiskles poiss endamisi. nadežda petrovna tuli tagasi koos väikese sangaga karbiga ning sama naeratavalt kui ennegi. ilmselt olid liftide projekteerijad pärit saaremaalt. saaremaal elasid kõige pikemad inimesed, keda ta näinud oli. või olid nad hingelt korvpallurid. mine sa tea. karl kaheteistkümnes võttis karbi, ulatas selle poisile, kummardas ning sõnas tema väikest kätt surudes südamlikult: „õnnitlen, tema kõrgeausus.” ja poiss avastas, et oli esimesse tundi lootusetult hiljaks jäänud.

parim mänguasjapood oli linna keskväljaku juures ja sinna poiss suunduski. ta polnud kunagi tundnud ennast nii tähtsana. ka möödakäijad näisid seda teadvat – igal võimalusel noogutati ja naeratati talle. vaid mänguasjapoes olevad tüdrukud vaatasid teda ning itsitasid seepeale isekeskis. iga ostu korral nimetasid poemüüjad poissi teie majesteediks või tema kõrgeaususeks. mitte üheski poes ei tuntud huvi isikut tõendava dokumendi vastu. „ei tea, mis need täiskasvanud koguaeg oma isikut tõendama peavad. ilma on palju lihtsam,” mõtiskles poiss kaubakeskusest väljudes ning püüdis endasuurust kaugjuhitavat robotit õlale upitada. roboti käsi kolksas vastu tema pead ning kõlises metalselt. kõlks ei teinud sugugi haiget, küll aga tegi haiget see, et roboti sõrmed jäid tema pea külge kinni ning kiskusid hirmsasti. mida rohkem poiss roboti kätt sikutas, seda valusam oli. temast trepil möödunud tüdrukud lagistasid naerda. see tegi veel rohkem haiget kui robot. poiss ei tundnud ennast enam sugugi tähtsana ja hakkas vastostetud robotit vihkama juba enne kui temaga mängima jõudis hakata.

„sõrmed jäid krooni külge kinni,” kähises trepi kõrval istuv kerjus osavõtmatult. poiss vaatas küsivalt tema poole. „ükski kroon pole valu väärt,” vangutas kerjus pead. poiss ei saanud segasest jutust aru ning otsustas kiiresti koju minna, et seal roboti haardest vabaneda.

kodus avastas poiss, et tema peas seisis imeilus kullakarva ja kalliskividega kaetud kroon, millesse robot oli takerdunud. pole ka ime, et inimesed teda teie majesteediks kutsusid ning kummardasid igal võimalusel tema ees. kroon on inimeste jaoks kõrgemast seisusest olendi tähistajaks. roboti kätt lahti harutades tõdes poiss, et kroon ei tulnud tema peast ära. küll proovis poiss kammi, küll seebi ja vanaema tordilabidagagi, kuid kroon oli kui pea külge naelutatud. „miks see kõik minuga juhtuma pidi,” puhkes poiss nutma. „miks ma küll pole osanud hinnata kõike seda, mis mul olemas on,” kurvastas poiss südamepõhjani. südame põhjas oli soe ja hea. sealt leidis poiss tühjuse ning ühe suure soovi. ta soovis südamepõhjast, et ta täna sireliõit poleks söönud. järgmisel hetkel kargas poiss otsustavalt püsti ning tormas õue. esimeselt õitsvalt sirelipõõsalt haaras ta kobara õisi ning asus rapseldades viielist otsima. leidiski ühe, neelas tervelt alla ning avas silmad. must kass seisis teisel pool teed ja pilgutas silma. poisile tundus, et kass irvitas. ta oli sireliõielt soovinud saada kroonitud peaks.